Istusin täna kontoris ja nokkisin vaikselt tööd teha kui tundsin järsku, et temperatuurirežiim on kuidagi paigast ära. Kiire kontrollmõõtmine termomeetri abil tõendas, et kehatemperatuur ületab kahe kraadi võrra normaalset. Pikemalt mõtlemata pakkisin oma asjad kokku ja kihutasin koju. Tasuta energial ei saa ju lasta raisku minna. Mis ma sellest putkast kütan, kui sama temperatuuri saaks kodusoojaks ära kasutada. Raskel ajal loeb iga džaul.
Igatahes istun nüüd kodus teki all ja kogen kummalist tunnet - muidu on palav ja pea tahaks lausa plahvatada, aga tagumik külmetab. Mis on äärmiselt veider, sest tulenevalt erakordselt rikkalikust polsterdusest, mu tagumik üldiselt ei külmeta. Selleks peavad ikka olema mehised külmakraadid - kindlasti ei tohiks seda juhtuda toas teki all. Väga veider tunne igatahes.
Et aga mitte laskuda liialt on pärapoole hädade detailidesse räägin teile ühe mitte eriti naljaka, kuid siiski asjakohase anekdoodi:
Väike jääkaru läheb ema juurde:
"Ema, kas ma olen ikka jääkaru?"
"Jah, pojake, oled küll."
"Oled sa selles ikka täiesti kindel?"
"Jah, olen küll."
"Aga äkki ma olen panda või paavian või midagi sellist?"
"Ei, sa oled jääkaru," muutub ema närviliseks, "sinu isa on jääkaru, sinu ema on jääkaru ja sina ise oled ka 100% jääkaru! Aga miks sa küsid?"
"Tagumik külmetab, noh!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar