neljapäev, juuli 02, 2020

Värvipidu ja süüdlaste otsimine

Rääkisin siin ükspäev värvipeost. Tundub, et see kestab ja kestab. Eriti kui vaadata neid värvilisi laike minu kehal. Sinised, kollased, rohekad, lillad ja punased. Kõik kaunid toonivariatsioonid on esindatud. Ainus häda, et pestes ei tule maha. Isegi meres leotades mitte.
Mis siin merest rääkida. Randa ei saa enam minnagi. Arvatakse, et koduvägivalla ohver või midagi. Mõnes mõttes olengi. Tirts nimelt näitab oma suurimat heldimust välja näpistades. Võtab oma pisikeste armsate sõrmedega minu naha oma raudsesse kruustangilaadsesse haardesse ja teeb pluti-pluti-pluti. Mu põsed hakkavad juba sellele mõtlemisest valutama. Lisaks sellele, et tal on kõva pigistus, on tal ka imeteravad küüned (sõltumata sellest, kas olen talle värskelt maniküüri teinud või mitte). Magama jäämiseks vajab ta emme kätt. Ikka selleks, et seda näpistada. Tõruke oli ka selline. Mäletan, et plaanisin endale mullikilest kaitsekostüümi valmistada. No et laps saaks ikka oma näpistamisvajaduse rahuldatud, stressi maandatud ja mina jääks terveks.
Teine variant oleks Tirts mullikilesse pakendada. See pehmendaks ilmselt ka neid loendamatuid kukkumisi, mis igapäevaselt toimuvad. Ta on eriti osav kukkuja. Täna on mitu korda peaaegu kukerpalli visanud. Ja no näiteks kui ta hakkab selili kukkuma, siis teeb ta kassi kombel tiiru ümber enda telje ja lööb ikka otsaette muhu. Seda peaks aegluubis vaatama, et mõista mil kombel ta täpselt seda akrobaatilist trikki teeb. Järgmisel korral kui näen, et ta kukkuma hakkab, siis lapse kinnipüüdmise asemel haaran videokaamera. Seejärel saadan video naljakate koduvideode paraadile ja saan lõpuks ometi ilmatuma kuulsaks ja Aasta Emaks ühe korraga.
Enesevigastamise osas on Tirts ilmselt emmesse, sest kõik minu sinikad pole mitte Tirtsu süül tekkinud. Näiteks see eeskujulik sinikalahmakas mu kintsul, mille järgi võiks impressionistid päikeseloojangut maalida, on saadud küll Tirtsukest turvahälli paigutades, aga oleks siiski ebaõiglane teda süüdistada selles, et nimetatud tegevuse käigus auto kärukonksu otsa istusin*.
Või siis see sinikas mille sain päikeseloojangusse ujudes (enne ei saanud minna, vaja oli Tirts magama panna). Hämaras ujumine on mõnus, aga vees varitsevaid kive on palju raskem märgata. Ja nii ma lainetesse keksides ühe otsa komistasingi ning olin ühe hetkega lahendanud vettekastmise probleemi ning küsimuse, kui lühikest seelikut kanda. Ainult täispikka, sest keset säärekonti laiutas järgmisel päeval juba kaunis sinikast ümbritsetud kärn. Jalad on sellised nagu lapsepõlves, kus üks kärn ei jõudnud ära paraneda enne kui uus asemele tekkis...


*Mu õpetaja saaks sellise lausemonstrumi peale kreepsu. Aga vot ei tee lühemaks. Ma sain koolis alati kirjandite eest kaks hinnet. Sisu eest viie ja õigekirja eest heal juhul kolme kahe miinusega. See tulenes suuresti minu armastusest liit-palmik-hõlmiklausete vastu ja täielikust ignorantsusest komakasutuse osas. Pisut mängis rolli ka kokku-lahku kirjutamine, sest ma võin üht ja sama sõna ühel leheküljel vähemalt viite moodi kirjutada. See ei ole kirjaoskamatus, see on juba anne!

2 kommentaari:

Katarina von Blogger ütles ...

Nii suur äratundmisrõõm, kohe mitmel tasandil :D
Mul on ka sinikad nii kerged tulema ja paranevad igavesti. Tavaliselt ei saa arugi, kust mõni "kaunistus" jälle on õnnestunud külge haakida.
Ja kirjanditega oli mul täpselt sama lugu, alati kaks hinnet. Just komad ja kokku-lahku kirjutamine. Seda oli Sinu sulest nii armas ja natuke rõõmustav lugeda, olen alati oma kirjaoskamatuse kirjutanud kakskeelse kasvukeskkonna arvele, aga kui teistel ka nõnda, siis ehk Läänemere tuuled süüdi, et pea pulki täis :)

maailmaparandaja ütles ...

Ma ei saa isegikakskeelsust süüdistada. Kuigi saarlasena sain lisaks veel ö-taaga.