Fotojaht: kivi

Ah, et kivi! Oh-oh-hoo. Kui meil siin üldse midagi palju on siis kive. Midagi istutada ei saa, vaevalt lööd labida mulda, kui kostub kõlksatus - paas vastas. Kive vedeleb kõikjal. Võta üks ja viska teist. Ainus koht, kus kive eriti ei ole, on minu senise fotojahi staar - ait, nii et sel korral alustan hoopis piltidega keldrist. 

Eks tahab temagi pisut tähelepanu saada. On ta ju ausalt juba pikki aastaid oma tööd teinud. Mina isiklikult kahtlustan, et selle keldri ehitamisel on portaali päisesse maetud mingi lastemagnet (kotitäis komme?) igatahes meeldib lastele seal üleval serva peal istuda ja kõiksugu mänge mängida (näiteks mägironijaid). Tegelikult on see neile keelatud, sest ma suudan liiga elavalt ette kujutada kuidas nad sealt alla pudenevad ja kaela murravad.

Lastemagnet mõjub ka kassidele

Meie kelder ei ole kõige tüüpilisem kohalikule arhitektuurile. Ilmselt tulenevalt asjaolust, et tegemist ei ole sajandite pikkuse ajalooga kohaga. Meie talukoht tekkis Eesti Vabariigi algusaastail, mil Mõis jagati asunduskohtadeks. Kelder oli üks viimaseid hooneid, mis rajati.

Ega see Kuivastu asundusküla algus eriti roosiline polnud. Viimase sõja alguseks oli suurem osa asunduskohti oma hooned enam-vähem valmis saanud, aga nüüd jäädi sõja jalgu. 1941.a 14. septembri dessanti ette valmistades said mitmed Kuivastu hooned sakslaste pommitabamusi ja Kuivastu ning Tusti all dessanti tõrjunud venelaste Balti laevastiku rannakaitseüksus pani küla põlema. Loomulikult oli hoonete taastamine alanud saksa okupatsiooni ajal üsna vaevarikas ja kolme aasta pärast “vabastajate” tulles ootasid ees uued katsumused. Viimasel sõjasügisel põlesid veel mõne talu hooned ja varsti tegi omad “korrektiivid” kohale jõudnud kolhoosikord. Nõukogude ajal algas muidugi ülesehitustöö sadama territooriumil, aga asundusküla jäigi kiratsema, sest lisaks sõja hävitustööle olid paremale järjele jõudnud asunikud 1941. aastal juba tunda saadud repressioonide hirmus siit sõja lõpuks põgenenud. (Antud lõik pärineb siit: http://ylo.rehepapp.com/Muhu/K%C3%BClad/Kuivastu/Kuivastu.html)

Sõja ajal põletati maha ka meie talu elumaja. Kõrvalhooned jäid õnneks alles. Püsti jäi ka kivist laudaosa, milles kolhoosiajal veel loomi peeti, kuid mis tänaseks on siiski varemetes ja loodusjõududele alla vandumas. Maja eluosast on alles vaid trepp (seesama, mille peal eelmise fotojahi kolp ja klaaskuulid molutavad).

Mõisa, mille maadele talud rajati, enam ei ole, küll aga on igas talus säilinud killuke mõisast. Sõna otseses mõttes. Meil näiteks seisab maja ees selline...eee....nikerdis. Väravaposti kaunistuse nupp ilmselt. Sellel vanal pildil mõisast on see kenasti näha. Omal ajal jalutas mõisaproua sealt mööda, nüüd istun mina sellele jalgu puhkama.

Üldiselt on peenemate sakste mõjutused väikesed ja  valdavad on  siiski maalähedasemad vormid. Näiteks kiviaiad. Neid on siin palju. Arusaadavatel põhjustel. Nagu ma enne juba mainisin, siis kivipuuduse all me ei kannata.

Kiviaiad on mõnusalt pehmed silmale vaadata

Isegi meri on meil kivine. Mis ei takista muidugi ujumaskäimist. Kui just kivi otsa ei uju.

Aga selle suurema kivi pealt siin kukkusid Mamma ja Täps jaanipäeval vette. See oli muidu vaikselt ja aeglaselt kulgeva peo tipphetk!

Taamal näete terasemal vaatamisel parvlaeva Tõll, mis on oma nime saanud Suure Tõllu järgi, kes teatavasti oli Saaremaa kohalik vägilane. Kõik Eesti vägilased olid kivilembelised. Küll võtsid mõõtu kive heites või tassisid neid niisama ühest kohast teise või pildusid nendega naljaviluks Vanapaganat, kirikutorne või siis naabersaare vägilasi. Hiidude naised tassisid ka alatasa põlle sees kive ja lasid neid aegajalt varbale kukkuda. Ega minagi viletsam ole olnud. Kuigi nagu eelmisest postitusest lugeda võisite, siis ei kukuta ma mitte kivi varbale vaid varba kivile.

Siinkohal tahaks juhtida tähelepanu ka kivi negatiivsele imidžile. No ikka ju öeldakse, et see inimene on kalk kui kivi või tal on kivist süda või nagu veskikivi kaelas. Vahel lasub ka kivi südame. Või Maailmaparandaja tehtud saiakesed olid kivikõvad. Ei ole just positiivsed omadused. Samas võib kivi olla ka väga pehme ja alguseks uuele elule. Nagu näitab see kivi otsas kasvav kuuseke meie väravas.

Sellega lõpeb ekskursioon minu kivises kodus. Kogu kogu selle kivisaaga lõpetuseks hoopis teise teemasse. Siin on näide minu juunikuisest kunstiprojektist, kus teemaks olid maastikumaal. Meil nii väike saar, et ükskõik kuhupoole vaatad, ikka paistab kusagilt ka jupike merd.  Nii et rannikumaastik. Kivine.

Tänan tähelepanu eest!