Virus-Man ja veidi sibulat

Kasutasin ükspäev coopi komplekteerimisteenust. See on täitsa mugav lahendus koroonakriisi ajal kui ei taha kaupluses riiulite vahel potentsiaalsete viiruselevitajatega pac-mani mängu mängida. Tead küll seda, kus sina oled see kollane juustukera ja pead kõik vajalikud kirsid ja muud toiduained kätte saama, samas vältides kollidega (viirusekandjad loomulikult) kokkupõrkamist.

No igatahes tellisin suure hunniku igasugust kaupa. Muuhulgas ka pisut sibulat lahtise piruka tarbeks. Enda arvates tellisin 4 tükki, aga tegelikult tellisin 4 kilo! Siinkohal olgu ära märgitud, et meie peres olen mina ainus, kes vabatahtlikult sibulat sööb. Ülejäänude jaoks tuleb see väga väikeseks tükeldada. Veel parem kui püreestada. Seega oleks neljast sibulast jätkunud mulle pikaks ajaks. Nüüd on aga terve mägi sibulat. Võibolla ongi hea. Suur sibulasöömine hõlbustab sotsiaalset distantseerumist. 

Aga egas midagi, tuleb uusi asju katsetama hakata. Sibulapirukat olen ajaloos teinud. Mulle maitses. Järgmisena on plaanis ilmselt sibulasupp. Täna tegin aga esimest korda elus seljankat (ärge imestage midagi, ma ei kipu tegema toitu, mille osas ma tean, et hakatakse nina kirtsutama). Kuna Tõruke on teatanud, et kui koolis antakse seljankat, siis on see tema õnnepäev. Lootsin, et ehk saan ta siis ikkagi sööma. Üllatuslikult, oli hoopis Täps see, kes suppi sõi ja kiitis. 50% perest* sõi, see on hea saavutus. Minu meelest tuli väga hea seljanka. Loomulikult ei saa siin koolikokkade hõrgutistega võrrelda. Nagu ei saa võrrelda mind koduõpetajana ka päris õpetajatega, aga ma annan endast parima.

*Tirtsu arvestamata. Ta saab oma osa ümbertöödeldult.

Veemängud

"Emme, emme, wc-pott ajab üle!" ei ole kohe kindlasti lause, mida pühapäeva õhtul kuulda tahaks. Aga just sellise sõnumi elevil Tõruke ja Täps mulle täna edastasid. Suur oli minu üllatus kui ma olukorda kontrollima minnes esimese asjana kohtasin kollast vanniparti, kes mulle vastu ujus. Vannitoa põrandat kattis paarisenitmeetrine veekiht. 

Selgus, et vesi oli jooksma jäänud ja vahekaevus oli ummistus. Ehk siis puhast vett tuli koguaeg peale, aga sellel ei olnud kusagile minna (hea, et niipidi, mitte ei toimunud mingit müstilist tagasilööki kogumismahutist).

Egas midagi. Tegelikult oligi plaanis wc-põrandat pesta. Tõsi on muidugi see, et ma ei plaaninud eelleotusega pesu teha. Ma ei tea kaua ma seal istusin varbad vees ja  muudkui väänasin lappi. Terve igaviku. Igatahes said väänamislihased paraja trenni.

Aga pole hullu, homsest väänan ainult kooliõpilaste käsi ja sedagi piltlikult rääkides. Algab jälle kodukool. Kas ma olen juba maininud, et ma pole kunagi tahtnud õpetajaks saada?
Teisalt oleks füüsilisest tööst väikest puhkust vaja. Ma olen viimasel ajal oma käsi kõvasti treeninud. Tite tassimine kasvatab muskleid. Olen lausa nii tugev, et ükspäev murdsin oksakäärid katki. No mis sa teed kui saare naise üürati ramm välja pressib.

Poodlemas

Millal see eriolukord välja kuulutatigi? Sada aastat tagasi umbes. No ja täna oli siis esimene kord sellest alates, mil ma läksin poodi. Varasemalt käisin peaaegu igal tööpäeval poes ja nüüd selline pooleteisekuune paus. Ma peaaegu ei mäletagi enam kuidas poes käitutakse.
Aga ei, pole hulu, sain täitsa hakkama. Käitusin kenasti vastutustundlikult, ei hakanud ukselinke limpsima ega midagi. Isegi maski panin pähe ja kindad kätte ja puha. Üritasin end mitte teiste ostjate isiklikku ruumi pressida. Isegi ei köhinud demonstratiivselt. Tore oli.

fotojaht: S SS SSS

Oi ma olin sellenädalase teemaga hädas. Käisin silmad pärani ringi ja no mitte üht S-i ka. Ükskõik, kuhu pilk ka ei pööraks, kõikjal vaid pulksirged jooned. Mõtlesin juba, et pean hakkama lavastama juhuslikku kohtumist s-iga, aga õnneks leidsin selle õnnetu s-i ikka üles. Rippus teine nukralt aida räästa all roostes konksu otsas. Aga näe, päästis päeva.

Kui S-ide osas valitses ikaldus, siis eelmiste nädalate teemasid oli küll ja rohkem. Valgusvihkudes moodustasid igasugused mustrid nii et lausa lust oli vaadata. Ma võin kihla vedada, et järgmisel nädalal, mil teemaks on liikumine/liigutamine, ei leia ma taas midag. Kõik mu ümber tardub hästivalgustatud kaunimustriliseks kuid täiesti liikumatuks S-täheks. 

Üks pehme SSSammal ka siia lõppu.

Ei saa rahu päeval ega öösel

Nägin täna unes, et käisin Tirtsuga arsti juures ja registratuuritädi kukkus kohe tõrelema: "Kus on teie mask? Kas te siis ei teadnud, et sinised sussid tuleb ise kodust kaasa võtta? Tahate meid siin kõiki maha tappa? Kutsun parem kohe kõigile kiirabi."
Lisaks ei suutnud ma unes maski kuidagi viisakalt pähe saada ja käte desinfitseerimisega jäin ka hätta.
Ajad on nüüd sellised, et isegi öösiti ei saa enam koroonast rahu.

Vaheaeg

Kell on pool neli. Lapsed on endiselt pidžaamas. Kui ma teatasin, et nüüd tuleb riidesse panna, vastasid nemad harvaesinevas üksmeeles, et on koolivaheaeg ja siis võib teha asju suvalises järjekorras.
Ma mõtlesin, et ehk kehtib see ka minu kohta ja kavatsen nüüdsest päeva esimes poole veeta pidžaamas puhates ja mängides ja siis vastu ööd mõtlen, kas teen perele hommiku-, lõuna ja õhtusöögi.

Tõeline surematu romaan

Kunagi ammu-ammu (just veidi peale dinosauruste väljasuremist) otsustasin tõusta kirka tähena kirjandustaevasse ning Surematu romaaniga end ajalukku kirjutada. Mul oli plaan kirjutada imetabane triloogia (millele hiljem oleks lisandunud veel eel-, järel- ja paralleellugu), aga noh ütleme nii, et see oleks eeldanud ehk pisut enamat, kui tühipaljas tahtmine. Süžeed näiteks. Ja mingisugustki kirjanduslikku annet.
Kusjuures ma sain ju midagi isegi valmis. Printisin välja ja lasin ära köita ja puha. Isegi kordustükk ilmus. Kogutiraaž oli vist lausa kaheksa. Või üksteist (kuigi ma ei tea, kust ma nii palju huvilisi oleks leidnud).
Täna, üle pika aja, otsisin oma eksemplari riiulist välja. Ma ei ole seda enam lugeda tahtnud, sest noh, natuke piinlik on. Minusugune suur kirjanik oleks võinud ikkagi kirjutada loo, mis ei ole nii sirgjooneline, etteaimatav, naiivne ja üheplaaniline (kuigi triloogia teises osas tuleb ootamatu pööre). Lisaks muidugi puudujäägid sõnaseadmisoskuses. Õigekirjast ma parem ei räägi. See ei ole kunagi mu tugevaim külg olnud.
Sirvisin "Kõngevat romaani", nagu ma oma kirjutist hellitavalt kutsusin ja avastasin, et kõige parem osa sellest oli Mpsi poolt kirjutatud järelsõna. Illustratsioonid on ka kenad. Kõik need 3 või 4 tükki.
Tegelikult ongi meie peres Mps see, kellel oleks potentsiaali päriselt raamat kirjutada. No selline, mida kõlbaks lugeda ka. Ma võiks pildid joonistada.
Praegu ma enam surematutest romaanidest ei unista, aga ühe (või mitu) lasteraamatu tahaks küll teha. Illustreerida siis. Ma isegi alustasin ühega, aga selle häda oli see, et inspiratsioon sai otsa ja jutt jäi pooleli. No ei ole minus seda kirjanikku. Seega pean leidma kellegi, kes mulle raamatu kirjutaks. Ma võiks pildid joonistada.

Aga miks ma üldse hakkasin oma surnult sündinud kirjanikukarjäärist jahvatama? Vot selle pärast, et lõpuks ometi olen leidnud kirjutise, mida ma ise ka nõus lugema oleks ja mis mind küll kirjandusklassikute ridadesse ei vii, kuid siiski säilitab killukese ajalugu minu ja mu järeltulevate põlvede jaoks. Teate, mis see on? See blogi siin loomulikult.
Ma olen seda ikka mõelnud, et küll oleks kahju, kui see mingi tehnoloogilise viperuse tõttu ära kaoks ja olen pikalt mõelnud, et peaks koopia salvestama. Nüüd sai see "backup" lõpuks tehtud. Lisaks lasin selle koos kommentaaridega pdf-iks teha.
Kokku tuli 1882  A4 lehekülge! Kui see raamatuks trükkida, oleks see alles telliskivi! Tõsi, sellest mingi 50 lehekülge on sisukord ja 35 lehekülge on Kapteni päevikut ning automaatkujundaja pole just ruumi kokkuhoiu peale liialt panustanud, aga ikkagi 1882 lehekülge. See on kõva 2 pakki paberit. Võib eeldada, et väljatrükini ei jõua niipea!
Samas pole midagi ka imestada. Blogi algusaastel kirjutasin nagu segane. 2007. aastal näiteks kokku 306 postitust. Samas 2018. aastal kirjutasin kokku vähem kui selle sama 2007. aasta septembris ja olin täiesti kindel, et minu blogike on hukule määratud. Aga näe. Blogi sai keskeakriisist üle ja hetkel tunnen end taas sõiduvees Postitusi tuleb kui soojasid saiasid koroonakriisi küpsetusmaania ajal.
Vastupidiselt Surematule romaanile on sellel siin aga väärtus. See ongi minu elu. Ja kui mind peaks kunagi tabama Alzheimeri tõbi või lihtsalt mälukaotus, siis saan kerge vaevaga teada, kes ma olen ja mis mu elus juhtunud on. Kuigi kui nüüd mõtlema hakata, siis minu armastus kirjanduslike liialduste vastu võib mulle minust üpriski kummalise pildi maalida...

Fotojaht - mustrid

Mõtlesin, et kui ma niikuinii telefon taskus vankriga ringi tiirutan, siis võiks ju ka fotojahist osa võtta.
Selle nädala teemaks olid mustrid. Silma hakkasid eelkõige suured ja jõulised mustrid obskuurses miljööväärtuslikus eksterjööris.

Aida palkseina triibud, saunakatuse kuusnurgad, laudavaremete kivimuster ning poolkohustuslik triibuline kuuriuks.

Kui nüüd taaskehastuda esimese klassi õpetajaks, siis tuleks küsida, milline pilt ei sobi teiste hulka. Loomulikult oleks vastus rattaroopad. Aga need sobisid jällegi mustrilt imeliselt kuuri uksega ning pääsesid seega valimisse.

Kuna ma eelmise nädala fotojahi maha magasin, siis tagantjärgi tahaks ka valguse teemal ühe foto postitada.

Vihmase ilma aiatööd

Meie aias on 33+ viljapuud. Valdavalt õunapuud, aga ka kaks pirni, kolm ploomi*, kaks kreeki ja kaheksa kirssi. Ma olen küll püüdnud, aga aastate jooksul pole sellegipoolest õnnestunud nende sordinimesid meelde jätta. Tõsi, vanemate puude täpseid sorte ei tea siin keegi ja neil on sellised nimed nagu "Keldriõun", "Mageõun", "Esimene õunapuu", "Ploom", "Tõenäoliselt mingi Läti-Leedu madalkirss", "Ploom, mis tegelikult on vist hoopis kreek" jne. Muidugi võiks neile ju ise nimed mõelda. Aadu, Eedu, Peedu ja Teedu näiteks.
Samas on päris paljude puude kohta ikkagi teada, kes nad sellised on. Ja et ma ei peaks iga jumalama kord Mammalt üle küsima, et mis puudega tegu on, mõtlesin puud ära sildistada. Alustasin selle tööga juba mitu head aastat tagasi, aga millegipärast jäi töö soiku. Kuna aga ilmataat on ilmselgelt seniilseks jäänud ja ei mäleta, mis aastaaeg meil parasjagu on (ning puistab taevast lund ja rahet), leidsin, et oleks asjakohane alustatud töö lõpule viia. Otsisin aga oma kärstamismasina välja ja kukkusin nikerdama. Arvestades, milline rohenäpp ma olen (või siis ei ole), ongi see ainumas aiatöö, mille tulemusel minu rohelised hoolealused (ehk) ära ei sure.

See on ebaaus, et mina pidin kooliajal sokke kuduma ja heegelnõela käsitsemist õppima (edutult), selle asemel et lõikelaudasid ja muud sellist toredat nikerdada. Nüüd ei oska ma kumbagi - ei puutööd ega peenemat naiselikku näputööd. Kuna aga lähtun oma elus eelkõige juhtlausest: " Kui raske see ikka olla saab", siis ei lase ma end sellistest pisinüanssidest takistada ja valmis nad nikerdatud said. Teisele küljele joonistasin igaks juhuks ka pildikese, et saaks aru kas tegu on õuna, pirni, ploomi või kirsiga.

Nüüd on vaja vaid sildid puude külge kinnitada (loodetavasti õigete) ja ongi sügisel hea öelda, et näe, nüüd maiustan Huvimaja kirsiga, aga nüüd näksin Karmla pirni.

*Minu lemmikud on vaieldamatud ploomid, aga viimastel aastatel on mitu neist hukka saanud ja praegusest kolmest kaks on veel nii noored, et ei kanna. Ikaldus noh.

Aroomiteraapia ja idülliline elu

Tehke korra aken lahti ja hingake sisse sõõm kosutavat ööõhku*. Tunnete? Mida? No seda hõrku leivalõhna, mis on vürtsitatud kerge grillihõnguga. Jep, see tuleb meie juurest.

Jaa, kasutasin oma uut ahju ja küpsetasin leiba. Isegi juuretise tegin ise. Ma olen ajaloos ennegi leiba küpsetanud, aga ma jätsin selle maha, kuna mõjus kehakaalule halvasti. No ei ole võimalik kaalu jälgida, kui sul on kõrval värskelt ahjust tulnud leivapäts ja pakike võid. Ega praegugi ole, aga noh, kui see koroonanali läbi saab, siis olen niikuinii sama lai kui pikk, nii et olgu siis paisumine saavutatud vähemalt hea toiduga.

Kui leiba tegema hakkasin, kahtlustasin kohe, et ega sest head nahka saa. Kõik hakkas kiiresti kiiva kiskuma. Küll oli suhkur otsas ja siis ei olnud millegagi vormi määrida ja taigen tuli ka vedelavõitu. Aga ma ikkagi jätkasin suure hooga küpsetamist. Niikuinii väidetakse, et juuretis tahab korralikult käimaminekuks oma 4-5 korda leiva valmistamist. Vähemalt on mille süüks hukkaminekut ajada.

Kuidas siis tuli? 10 aastat tagasi leiba tehes kurtsin, et leib jäi liiga kõva ja seda oleks saanud haamrina kasutada. No sel korral seda ohtu polnud. Leib oli väga pehme ja õhuline. Liigagi. Peamine häda seisnes aga selles, et nimetatud küpsetist ei olnud võimalik vormist kuidagi kätte saada. Ja kui see lõpuks siiski õnnestus oli leib kaotanud igasuguse esteetilise välimuse. Seetõttu ma ka pilti siia ei lisa. On ju hea komme, et ebaõnnestumisi ei demonstreerita ja välismaailmale maalitakse pilt ideaalsest kodusest idüllist, kus valgel laual rätiku all jahtub ideaalse kuju ning tekstuuriga ja sobivalt valitud filtriga jäädvustatud leib. Punapõsksed prisked lapsukesed ootavad ingelliku ilmega laua ääres kuni pereisa suure noaga paraja kääru leiba lõikab. Seda kõike vaatab pealt valge põllega päikeseline pereema, kes kiigutab hälli ning laulab samal ajal mahedal häälel: "Alleaa, alleaa..."
Vabandused. Eksisin teelt kõrvale. Loomulikult ongi see kõik meie igapäev. Ainult täna ei tule illustratsiooni. Tehnilistel põhjustel.

Kusjuures maitse oli leival imetabane. Parem kui ma varasemast mäletan. Eriti hea külma võiga. Ja värvus oli ka ilus. Selline tumepruun ja rikkalik. Ei tea, kas siin võib olla süüdlaseks asjaolu, et tavaline suhkur otsa sai ja rikastasin segu muscovado suhkruga?

Ahjaa, lisaks leivalõhnale oli tunda ju ka teatavat suitsuvingu. Avasime nimelt grillihooaja. Ma täitsa isiklikult seisin grilli kõrval ja kärsatasin lihatükikesi kesk ägedat rahehoogu. Vihmas olen ma ennegi grillinud, aga rahekogemus on uudne. Liha oli ka muidugi imeline ja kui ma oleks sellest pilti teinud, siis jookseks teie kõigi suu vett... Ja kõrbenud kohad saab pildi tarbeks ju ilusasti ära peita.

*Sõõm ööõhku - vot see on minusugusele saarlasele raske. Ma suudan õ-d öelda küll, aga sõnades, kus ö ja õ vahelduvad, on see keeruline. Näiteks sõna nööpnõel kippus varasemalt ikka nõõpnöelaks minema.

Täpilised prillid ja kõrgem matemaatika

Läbi mustade prillide vaatab maailma pessimist, läbi roosade prillide optimist. Läbi täpiliste prillide noor ema. Täppide värv võib varieeruda. Minu prillid on täna näiteks kaunid kuldkollasetäpilised. Umbestäpselt koduse kõrvitsapüree tooni.
Minu esmasündinu oli väga puhas sööja. Pudipõlle meil vaja ei olnudki. Tõruke oli väga hämmeldunud kui ta lasteaias esimest korda sööma läks ja talle mingi pudipõll ette pandi. Milleks?
Täps seevastu oli Tõrukese täielik vastand ja ilma pudipõlleta ei olnud mõtet talle üldse lähenedagi.
No ja siis tuli Tirts. Tema puhul on kaks mõistlikku lähenemist. Kas kasutada endal ja lapsel täielikku kaitserõivastust (praegustes taudioludes täitsa asjakohane. Igatsen endale seda läbipaistvast plastist nägu katvat sirmi) või siis võtta laps (ja soovitatavalt ka iseennast) porgandpaljaks ja viia söötmine läbi dušikabiinis.
Tirtsu lemmiktegevus söömise ajal on puristamine (sealt ka täpid). Teiseks üritab ta iga hinna eest lusikat enda kätte saada. Aegajalt see õnnestub. Sellele järgneb kiiresti püree mööda nägu laiali määrimine. Pisut putru pannakse varrukasse mustadeks päevadeks. Ja lõpuks visatakse lusikas maha. Võimalikult kaugele.

Siinkohal pöördun kõikide matemaatikahuviliste poole. Usun, et koduõppe viljastavates tingimustes on neid hulgaliselt juurde tulnud. Ülesanne järgmine.
Pooleaastasel beebil soovitatakse tarbida päevas 50-100 grammi  juurviljapüreed.
Toitmisse mänguliselt suhtuv beebi viskab maha iga viienda lusikatäie püreed. Ülejäänust 80% määrib laiali mööda oma nägu ja riideid. Omakorda ülejäänust tehakse poolest emmele noorendavat näomaski ning veerandist uusi seinakaunistusi. Ülejäänu jõuabki juba kõhtu. Ahjaa lisaks talletatakse varrukasse mustadeks päevadeks kaks teelusikatäit püreed (teelusikale mahub keskmiselt 7g püreed).
Kui mitu kilo püreed peab vaene ema keetma, et laps normi täis söödud saaks?
Õige vastuse esitajale pakun kõrvitsakeeksi (kui jälle liikuma lastakse ja selleks ajaks veel kõrvitsat sügavkülmas alles on....)

Võtaks lehma? Või siiski jänese?

Ma küpsetasin eile saia (halleluuja, uus pliit!) ja kujutage ette, see tuli täitsa saia maitsega. Tõsi küll, kerge sepiku kõrvalmekiga, aga see oli tingitud asjaolust, et mul sai nisujahu otsa. Aga muidu ilus krõbeda koorikuga ja seest mõnusalt õhuline. Leivajuuretise panin ka hapnema, nii et kui kõik hästi läheb, siis on peatselt leiva-saia vajadus rahuldatud. Jääbki üle ainult lehm võtta ja saaks ilusasti kord kuus poeskäimisega hakkama.

Lehma ma siiski ei võta. Mulle piisab täiesti kassistki. Tema piimaand on küll kasin (eriti kui arvestada, et tegu on isasepoolse kassiga), aga kolm last, kass ja mees on maksimum, kelle eest hoolitsemisega ma (parematel päevadel) hakkama saan.

Kui juba loomade peale jutt läks, siis meie õuel oli täna näha jäneseid (nad pidid küll homme tulema, aga siis pidi ka vihm saabuma). Üks jänku peitis mune ja teine joonistas kaarti, et neid mune lihtsam leida oleks. See esimene jänes küll kahtles, kas lapsed kaardist aru saavad. Võibolla seetõttu, et ta ise pole suurem asi kaardilugeja. Lapsed näikse olevat pärinud oma ema imetabase orienteerumisoskuse. Igatahes piisas poolest pilgust kaardile kui juba nad tormasid esimese aarde poole. Kaart (mis sai mälu järgi kiirkorras ja salaja valmis kritseldatud) näeb välja selline:

Täpselt nii me siin elamegi. Ärge laske end häirida sellest, et iga maja isepidi ja puud kah suvalise suunaga. See on täiesti normaalne. Tartumaal olla üks maja lausa tagurpidi.

Kes tahab saada minu kirjasõbraks?

Ma sain täna postiga kirja! Päris kirja. Nii tore oli. Ma olen vanamoodne inimene ja ma armastan paberil kirjutatud kirju. Minu jaoks on need hulga enamat kui lihtsalt sõnad paberil ja väärt kordades rohkem kui postkastis rämpskirjade alla mattuvad meilikesed. Paberkirjad saab ilusasti paelakesega kokku köita ja pööningule mälestustekasti panna, et siis vanas eas (või pandeemiaisolatsioonis) heldimusega lugeda.
Seal kastikeses on mul juba päris palju kirju, kuna oma tormilises nooruses kirjutasin ma palju kirju (kirjeldades oma noorust tormilisena, tegelen ma loomulikult jälle suuremahulise liialdamisega. Võibolla võiks noorust võrrelda rannikul puhanguti esineva mõõduka briisiga). Mul oli kirjasõpru üle maailma ja iga jumalama päev kui ma koolist koju tulin, siis lootsin, et postkasti avades leian sealt omanimelise ümbriku. Sellest ajast on mul siiamaani käe sees harjumus lapsepõlve kodu postkastist möödudes sinna sisse kiigata.
Ja mulle meeldib kirjutada. Ma küll kahtlustan, et mu kirjade lugemine pole kergete killast töö. Ei, asi pole sugugi sügav-filossoofilises sisus ja keerukates mõttekäikudes. Kaugel sellest. Mul on lihtsalt päris kole käekiri.
Siit aga üleskutse kõigile, kel on isolatsioonis ilgelt igav ja pole kohe mitte kui midagi oma eluga peale hakata (või kellel pole üldse aega, aga keda see teema siiski puudutab) - kirjutage mulle! Või saatke vähemalt postkaartki.
Ei tea aadressi?

Lihtne. Elan Eesti suuruselt kolmanda saare paremalt kolmandas külas kõige kirevama postkastiga majas. Tõsi. Aegade jooksul on postkastikaunistused pisut tuhmunud ja see ei näe enam kaugeltki nii särav välja, aga ta seisab siiski vapralt ja ootab kirju!

Pole muidugi kindel, kas ma tulevikus postkasti ka lahti saan. Täna nimelt saatsin lapsed seda avama ja andsin kaasa oma võtmekimbu. Alles nüüd õhtul taipasin lastelt küsida, et kus mu võtmed on. Selgus, et Täps oli need metsa ühe pisikese kivi peale jätnud. Ta lohutas mind, et ega keegi neid ära ei võta, meil on ju karantiin. Kuigi natuke siiski muretses, et äkki mõni lind viib ära.

Kes on süüdi?

Üleeile sai Tirts pooleaastaseks. Uskumatu. Aeg tormab isegi isolatsioonis meeletu kiirusega edasi. Alles see kääks sündis ja juba on teadlik ilmakodanik.
Mõtlesin, et pool aastat on väärt tähistamist küll ning otsustasin sellel puhul koogi küpsetada. Valisin välja kräsupea koogi. Nagu ikka läks kõik nässu ja välja tuli nässupea kook. Süüa ta ju hädapärast kõlbas (eriti kui ohtra šokolaadiga üle valatud sai), aga gurmeekokkade sekka see mind ei tõstnud. Süüdistan ahju, mis on katki. Pikemat aega tegelikult juba, aga senini olin frustratsiooniga edukalt võitlust pidanud. Nässupea aga oli viimane piisk mu kannatuste karikasse. Egas midagi, võtsin kätte ja tellisin uue pliidi.
Juba täna oli maskis mees värava taga ja tõstis paki õuele. Isegi id-kaarti ei tahtnud kaugelt näha. Kust ta üldse teadis, et mina olen ikka mina?
Tegelikult ma selle üle väga pead ei murra, sest pliit on käes, paigaldatud ja pirukataigen juba kerkib. No et saaks lõpuks ometi korraliku ahjuga küpsetada.

Ainus mure on selles, et kui pirukad peaks jälle nässu minema, mida või keda ma siis süüdistan?

Saunapäev

Ma ei ole üldiselt suur saunasõber. Mulle ei meeldi liigne palavus.
Täna, üle saja aasta, otsustasime siiski sauna teha. Tõsi, vahetustega, sest keegi pidi ju pisikest valvama. No küll oli mõnus saun. Parajalt palav ja keegi ei üritanud mind välja leilitada.  Sest kedagi teist seal polnud. Isegi õpetavat hiirt mitte. Kõige mõnusam oligi see uhke üksindus. Hetk ilma laste kaklemise ja kisata - imeline.

Ülerahvastatud

Kolmenädalase isolatsiooni peale olen kodust ära käinud täpselt kaks korda. Esimene kord käisime perega saare teises otsas matkamas/välitöödel (Mps tegi tööd, ülejäänud töllerdasid niisama) ja teine kord oli siis täna, kui sõitsin pakiautomaadini ja tagasi. Ühtegi inimest ei kohanud. Aga äärmiselt rahuldustpakkuv oli siiski 20 minutit täielikus üksinduses olla. Isolatsioon on tore küll, aga noh, tahaks rahu, vaikust ja üksiolekut ka veidi.

Arvestades kui vähe viimase pooleteise aasta jooksul alkoholi on tarbitud, siis tõenäoliselt oleks juba kolme esimese "Emme" peale keel pehme ja pilk udune. Enne hommikusöögi lõpetamist oleksin ilmselt juba koomas.