Köök kõige pisematele

Ma olen ammu vaadanud ja imetlenud vanadest riiulitest isetehtud kööginurkasid. Käed ammu sügelesid, et tahaks ka teha. Puuduseks sai aga see, et meil ei ole kodus ruumi järjekordsele kolakale mänguasjale. Nii tiksuski see mõte mul kusagil kaugemas ajusopis kuni ükspäev tuli Katu ideega, et tuleks lasteaiast üks vana riiul ära hiivata ja sellest mänguköök teha. See oli ideaalne lahendus. Ma sain teha köögikese, millega mu lapsed mängida saavad, aga minu kodune ruumipuudus sellest ei süvene.

Mõeldud tehtud. Võtsime kätte ja nikerdasimegi valmis. Täna viisime lasteaeda ära. Tegemist on igati loodus/rahakotisäästliku tootega. Ma ütleks, et 95% materjalidest olid taaskasutatud või siis kodustest jääkidest leitud. Patarei oli uus. Ja kardinakangas ka (mul küll on kangajääke lademetes, aga see mummuline tundus kuidagi õige). Mps aitas kõvasti kaasa, tuues jäätmejaamast vajalikke jubinaid (kraan, nupud, termomeeter, vinüülplaadid) ja pika torkimise peale tegi isegi pliidile elektrisüsteemi. Pliidirauad küll soojaks ei lähe, aga nupule vajutades hakkab ikkagi tuli põlema. Nagu päris.
Katu tegi peamised ehituslikud ja mina kaunistuslikud tööd. Näiteks joonistasin köögikassi. Ühes korralikus köögis on ju kiisu, kes käib süüa nurumas.

Me jäime ise tulemusega rahule. Ja tundub, et lastele ka meeldib. Täps käis kassi paitamas (päris kasse ta pisut pelgab, aga joonistatute juures on julgust küll)  ja üritas kraanikausis kõikvõimalikke asju pesta. Tõruke aga saab lõpuks ometi oma kulinaarseid katsetusi teha lapsesõbralikumal viisil.