laupäev, veebruar 14, 2015

hospitaliseeritud

Näe, jälle pole jupp aega kirjutanud. Osaliselt saan vabanduseks tuua asjaolu, et mind polnud kodus. Olime esipujääniga pealinnas haiglas uuringutel. Uuriti siis pujääni, kes pole teadupärast just riigi suurim sõnameister kuid seeeest näitab üles meisterlikke oskusi jonnimises. Eriti suurt rõhku paneb ta detsibellidele. Mida rohkem, seda uhkem. Tallinna rahvas võib-olla imestsas, mis veider kisa see nädala esimeses pooles kostus. See oli Tõruke.
Haiglas oli ääretult igav. Kõik protseduurid (nii toredad kui traumeerivad) tehti ära enne lõunat ja ülejäänud aja vahtisime igavusest lakke. Või noh, poole ajast veetsime mööda koridori edasi tagasi kõndides, kus mõlemas koridori otsas oli pildid kaladest, mida siis kordamööda tuli vaatamas käia ja siis iga kord imestunult hõisata: "Oi, näe! Vaata! Kala sööb!" või "Emme, vaata! Kala ujub! Mulla-bulla!" Ma näen varsti neid kalu unes ka juba.
Kolm päeva olime seal. Hea, et kauem polnud. Muidu oleks Tõruke ilmselt täitsa kokku kuivanud. Ta nimelt keeldus söömast haigla toitu. Juu oli kuulnud linnalegende selle väärtuse osas ja igaks juhuks isegi ei maitsenud midagi. Mina sõin küll ja polnud häda midagi.
Siiski-siiski. Natuke ta ikka sõi ka. Esimesel õhtul toodi enne magamaminekut rosinakisselli, kust ta väga püüdlikult kogu vedeliku ära sõi ja siis rosinad mulle sisse toppis.

Kommentaare ei ole: