Avamatk

Sel korral ei söönud me vabariigi aastapäeva puhul torti vaid hoopis tegime selle aasta avamatka ja käisime taas Harilaiul. Huvitav mitu korda me seal juba käinud oleme? Päris mitu. Aga ikka on tore ja senini pole veel juhtunud et meri poleks midagi põnevat randa toonud. Selgi korral oli nii mõndagi Mpsi mereteemalisse kogusse.

Lisaks veel erinevaid korke ja üks päästerõnga valguspoi.

Üks leid oli aga eriti huvitav.
Jalutasime mööda rannikut ja järsku torkas ninna jõletu hais. Kahtlustasin Mpsi kõhutuuli, aga tema eiteas kõike. Sel hetkel aga silmasime liiva seest mingeid jalatsitetaolisi asju välja turritamas. Uudishimu oli muidugi suur, et mis kaunid oranžid papud need siis on. Hakkasime sikutama ja selgus, et saabaste küljes olid ka püksid ja edasisel sikutamisel selgus, et ka terve kombekas. Hirmus raske oli ja andis välja sikutada. Korraks tekkis juba hirm, et äkki on selle omanik seal veel sees (see oleks seletanud ka haisu). Õnneks oli Robert* ikkagi lahkunud ja kostüüm oli lihtsalt liiva täis. Aga tegemist oli uhke ellujäämisülikonnaga. Seda me kaasa ei vedanud (kuigi tegemist on väärt asjaga. Üle 400 dollari maksab üks selline. Nojah, meie leitud oli pisukeste kandmisjälgedega (nt suur haiammustusauk paremal küljel), et oleks pidanud hinna pisut alla laskma.
Aga kui Harilaiul märkate kedagi rannikul pikutamas, siis see võib vabalt olla Roberti nahk.

Sel ajal kui meie vaimustunult rannikult prahti otsisime oli aga Mamma enamuse ajast peadpidi põõsastes ja tegi botaanilisi avastusi.

Majakas oli ka endiselt alles ja endiselt vildakas, aga kaugeltki enam mitte mahajäetud. Vastupidi. See oli tihedalt asustatud kormoranidega, kes seal ülbelt istusid ja alla alama rahva peale vaatasid kui meie liivadüüni taga tuulevarjus piknikku pidasime.

Tore matk oli. Täna on muidugi kõik kondid ja liikmed kanged, aga see kõik ei paista muude tervisehädade vahelt väljagi.

* Nagu Mps ta ristis