esmaspäev, mai 31, 2010

Pühendatud vennale!

Sügisöösel venna ukse taga
Öö nii pime veel ei laula kukk
Vend seal magab aga me ei maga
Venna uksel ees on snepperlukk

Läbi seinte venna paksu naha
pole kuulda meie kaebehäält
Meil on külm ja kurb ja väga paha
aga vend ei lükka tekki päält

Vend ei tule vend on uhkeks läinud
talle maja tähtsam kui kõik muu
Sellist siga pole me veel näinud
Öelda vend ta kohta tõrgub suu

Just sellised lauluviisid kummitasid eile peas, kui me vastu ööd külmunult ja märgadena suurele mandrile jõudsime ja keegi meile öömaja pakkuda ei tahtnud. Lõpuks tädi siiski halastas me peale ja lubas meil paar tunnikest nurgas tukkuda. Aga juba enne kukke ja koitu (nii ööbikute ajal) põgenesime pealinnast, et esimese praamiga koju jõuda. Ja seda kõike selleks, et tööle minna. Oh õnne ja rõõmu.

Tööl oli muidugi hirmus. Esiteks oli kohutav uni kallal (ma ei mõista, kust see küll tuli, tervelt kolm tundi sai ju magatud) ja teiseks oli külm. Brrrr... Ma ei mäletagi millal mul viimati soe oli. Keril oli koguaeg külm (no saunas ja kaisus oli temperatuur peaaegu et inimlik, muidu aga jäine). kõik need suvekleidid ja bikiinid, mis sai kaasa veetud - tühi vaev. Minu kõige hinnalisemaks riietusesemeks osutus kampsun, millest ma ei lahkunud ööl ega päeval (öösel oli see mul padjaks). Ja koju jõudes ilmnes kurb tõsiasi - siin on ka külm. Ja tööl on ka külm ja huhh, jääaeg on saabunud.

Kommentaare ei ole: