Lubasin, et panen kirja meenutused pulmapäevast. Taaskord hoiatuseks - sissekanne tuleb üüratult pikk põhjalik ja kõrvalisele isikule paduigav. Aga kuna ma olen tuntud kehva mälu poolest siis juba iseenda tarbeks tahaks kõik ikkagi võimalikult täpselt üles kirjutada. No et ka kõrges vanuses saaks vaadata, et kuidas need asjad täpselt ikka olid (järjest enam kinnitub minus mõte, et peaks oma blogi kuidagi paberkandjale saama. Internetti ei saa ju usaldada. Kui ainult oskaks).
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada hommikust - pulmapäeva hommikust. Ei, mind ei vaevanud ärevus, unetus ega midagi muud säärast. Hoopis kauem oleks soovinud magada, aga ei saanud, sest karm äratuskell ütles, et on aeg dušši alla minna ja kosutavat riisiputru süüa. Ema ütles, et puder on pulmade juures kõikse tähtsam - pruut peab olema tugev ja ei tohi altari ees näljast nõrkeda. Sõin siis palju-palju imehead putru! Nüüd olen tugev kui tamm. Seejärel sai kiiresti poes käidud ja nimi, millest ma peatselt loobuma pidin, ärakaunistatud. Ja oligi aeg suunduda iluprotseduuridele.
Kõigepealt kell 11.30 oli mul maniküür. Sellega sai oodatust kiiremini valmis ja juuksurile löögile pääsemist tuli jupp aega oodata. Veetsin selle aja mõnusasti teiste pruutidega lobisedes. Nimelt olid sel päeval viied pulmad ja kõik pruudid olid ühes ilusalongis (ma vist ühe pruudiga ei trehvanud, see oli minu saabumiseks juba läinud). Üks kaunim kui teine, aga mina ikka kõige kaunim :P. Kui mina lõpuks pool tundi oodatust hiljem juuksuritooli sain, läks soenguga jälle siuhvilks, nii et enne kosmeetikut tuli taas oodata ja aega surnuks lüüa. Siis hakkas vaiksel närv ka tulema No et äkki ei jõua. Kosmeetik võttis mu hiljem vastu kui aeg kokkulepitud, aga taas sai imekiiresti meik tehtud. See ootamatu tempo tuli sellest, et ega ma suurt meiki teha lasknud. Vaadake, ma käin enamuse ajast ringi nii, et ma heal juhul olen pea ära kamminud. Silmi värvin ning nina puuderdan ma ainult suursündmuste puhul ja huuli värvin kord aastas. Seega kui ma oleks lasknud omale täismeigi teha, poleks keegi mind ära tundnud ja peigmees oleks mu kui võõra (kuigi ilusa) pruudi tagasi lükanud. Nii saigi ainult korralik aluspõhi tehtud ja silmad kergelt värvitud ning pisuke huuleläige peale pandud.
Kui viimane läigestamine toimus, saabus kohale ka kleitiaitamiskomisjon. Nimelt läks kleidi selga aitamiseks vaja veel kahte inimest. Igaks juhuks oli kolm kohal. Minu tellimusel olid nad ka kiluvõileibasid kaasa toonud - riisipudrust oli alles ju ainult mälestus. Mmm, kui hästi need maitsesid. Kleidi selga saamine oli tsirkus omaette ja et peigmehe elu pulmaöö saabudes keerulisemaks teha, tegid nad korsetipaeladele umbsõlme peale. Kleit seljas tuligi vaid veel loor kinnitada ja voila, printsess oligi valmis.
Juba helistas Mps, et ta on peaaegu kohal. Salongi eeskojas peigmeest oodates kohtasin kolme hapukurki söövat neiut, kes valjuhäälselt ülistasid mu ilu ja väitsid, et nad pole elades ühtegi nii kaunist pruuti näinud. Samuti uurisid nad kuidas mul on õnnestunud kõigest 3 aasta kooseluga mees abiellumiseni viia, neil polevat see 13 aasta jooksul õnnestunud. No mis ma oskasin neile öelda, ei tahtnud ju öelda, et see on puhtalt peale käimise ja jonnimise vili või et minu ilu juures oleks ettepanek pidanud kohe kolmandal päeval tulema... Õnneks aga nägingi juba aknast Mpsi tulemas ja astusin uksest välja.
Ja seal ta seisiski - kaunis pruudikimp käes ja nii armas.
Pruudikimbu haarasin ma kohe enda kätte. Seejärel kihutasime parki, kus pidi toimuma ilupiltide tegemine. Toimuski. Kaks tundi kappasime mööda parki ringi ja tegime iga nurga peal pilti. Fotograaf oli hullem kui igasugune kibehüüdja - muudkui nõudi, et nüüd tehtagu musi ja nüüd suudeldagu ja nüüd õrnutsetagu. Nagu sellist asja oleks võimalik üldse käsu peale teha. Enamuse ajast võitlesin ma tuules ja tormis oma looriga, mis mitte kuidagi ei tahtnud elegantselt lehvida vaid kippus täiesti ebaromantiliselt igale poole takerduma. Ürituse lõpuks oli mu kleit ja loor juba üsna mudased. Aga kui päris aus olla, siis oli see pildistamine väga lõbus. Vähemalt minusuguse edeva tüdruku jaoks küll. Ja oi kui palju tähelepanu me saime. Kõik lehvitasid ja tervitasid ja jõllitasid niisama. Üks jaapanlane tegi isegi pilti ja mingid sakslased kommentaarisid: "Schöne Braut". Mulle täitsa meeldis. Mõtlesin, et peaks tihedami valge kelidi ja fotograafiga mööda parki ringi jalutama. Huvitav kui kiiresti mind linna hullude nimekirja lisataks?
Varsti oligi aga aeg lossi sisse minna ja registreerimiseks valmistuda. Viimased sõnad veel paaripanijaga ning Mpsi taskurätiku lootusetu kohendamiskatse ja oligi aeg alustada.
Muusika hakkas mängima, uks avanes ja käsikäes Mpsiga astusime küünaldest säravasse kapiitlisaali. Oi see oli ilus. Äärepealt oleks lahinal nutma hakanud. Õnneks siiski nii hullusti ei läinud, ainult natuke läksid silmad niiskeks. Aga see oli tõesti ilus ja unustamatu hetk.
Registreerimise osa ise läks kiiresti. Kahe minutiga oli kõik oluline ära räägitud, jah sõnad öeldud ja protokoll allkirjastatud. Mõtlesin, et soh, ongi kõik või? Aga ei, alles siis hakkas ta rääkima mis see abielu endast üldse kujutab. Hilja. Enne ikka oleks pidanud hoiatama. Nüüd polnud enam midagi teha. Tegelikult oli aga väga ilus. Paar korda võttis veel silmi pilgutama, aga ei midagi hullu. Sõrmuste isand polnud ka sõrmuseid laavajärve heitnud vaid toimetas need kenaste kohale. Peale rõngastamistseremooniat algas lillede ja õnnitluste üleandmine.
Lilli tuli nii palju, et oleks võinud vabalt lillepoe avada ja õnnitlustega poldud ka kitsid. Kunagi pole nii palju kordi väidetud, et ma olen niiiiii ilus. Ilmselt pole ma kunagi niiiiii ilus olnud ka :D Aga õnnelikud inimesed pididki ilusad olema ja sel hetkel olin ma äraütlemata õnnelik.
Kui kõik said ära kallistatud ja õnnesoovid vastu võetud, suundusime õue pildistama. Selle kohta oskan ma öelda ainult üht - ketaslõikur.
Kui üldpildid olid tehtud, tegime veel paar ilupilti meie pulmaauto - vana volga - taustal ja veel mingite noorte ja segastega, kes arvasid, et koos meiega tehtud pilt oleks "crazy photo".
Edasi aga komplekteerisime pulmarongi ja kihutasime Sutu poole. Loomulikult sai ringteel päris mitu tiiru tehtud, nii et mul oleks ärepealt süda pahaks läinud. Õnneks seda siiski ei juhtunud ning jõudsime ilma suuremate sekeldusteta Suttu. Kuna mina olin otsustanud oma neiupõlvenimest loobuda, siis tuli seda teha nii, et nimi kuidagi tagasi tulla ei saaks Teate, need õhupallid kukuvad alla ja kivid tuuakse merepõhjast välja, aga üks on kindel külaliste seedekulglast ikka saia tagasi ei too. Olin nimelt küpsetanud oma neiupõlvenime tähtede kujulised küpsised, mis ühiselt ära hävitati. Kahjuks oli mul lühike nimi, nii et kõik ei saanudki oma panust anda. Lihtsalt ei jätkunud. Kui vana nimi oli hävitatud, tuli uus kinnistada. Ja mis teeks seda paremini kui tamme istutamine. Sellega läks nüüd küll nii, et kui ma poleks paar päeva tagasi oma väikeste valgete käekestega seda auku sinna kaevanud, siis oleks ma tammeistutamisest suisa kõrvale jäänud. Minu ja Mpsi tamme istutasid Mps ja minu verivärske ämm kahepeale, nii et minul jäi üle vaid ilus olla. Lõpuks siiski halastati mu peale ja lasti mul puukest natuke kasta.
Ja kihutasimegi tagasi linna. Pidu toimus kuursaalis. Meie sinnajõudmise ajaks oli šampuselaud kaetud ja kõik uhkesti ära ehitud. Ainus mis takistas peoga pihta hakkamist oli asjaolu, et minu ämm ja äi olid müsteerilisel kombel kusagile ära kadunud. Õnneks ilmusid nemadki peatselt välja ja klaasikõlistamine sai pihta hakata. Šampus joodud, istuti lauda.
Esmalt süütasime Mpsiga oma küünla. See oli mu õeraasu poolt tehtud majakakujuline küünal, mis oli nii mitme sümboolse tähendusega, et neid kõiki ei jõua üldse üles lugedagi. Aga väga ilus ja armas küünal. Aitäh õti! Seejärel pidas minu paganast ristiisa väikese väheste tegusõnadega kõne ja esines kellamängu ansambel "Viimased Veeringud". No arsisele tegid nad küll üks null ära. Esitati kolm pala, millest "tuulevaiksel ööl" oli küll hingematvalt kaunis ja veatu, kuid A-rühm võitis ilmselt kõikide südamed. Väga vahva üllatus oli.
Selline muusikaline vahepale tekitas kõikidel hundiisu ning juba kantigi soe toit lauale. Nämm. Järgmised kümme minutit kostus vaid matsutamist. Kui aga mugistamishääled hakkasid vaibuma jagati kätte ametimärgid. Etteruttavalt võib öelda, et kõik ametnikud said oma ülesannetega imetabaselt hakkama. Jagati välja õnneloos ja pillimehed hakkasid mängima.
Ühel hetkel viskas Mps kahvli nurka ja teatas, et tal on vaja korraks ära minna. Kui vaja, siis vaja. Ei osanud ma aga ette aimata seda, mis tulema hakkas - nimelt läks Mps otse lava juurde, haaras mikrofoni ja laulis mulle ühe armastuslaulu, nii et Uno Loop kahvatus tema kõrval. Lõpetanud laulu, haaras ta punase roosi ning ulatas selle mulle. See oli ilus. Peab ikka kõvasti armastama, kui julgeb niimoodi suure publiku ees oma armastust valjusti kuulutada. Aga mis need pulmad muud olegi kui oma armastuse näitamine kogu kollektiivile.
Peale seda imetabast muusikalist vahepeala oligi aeg kardetud avavalsiks.
Ma ei liialda, kui väidan, et ma ei oska tantsida ja kartsin seda etteastet ehk kõige enam. Ega meil Mpsiga eriti harjutamise aega polnud ja need paar korda, mis me kodus proovisime olid katastroofilised. Seda rõõmsam olin ma avavalsi lõppedes kui ma ikka veel seisin oma kahel jalal ja vastupidiselt kardetule polnudki veel siruli maas. Hoolimata sellest, et me pidevalt õhupallidesse takerdusime. Loomulikult ei saa arvata, et ma üleöö tantsimise selgeks sain, kaugel sellest, kohmakas oli see sellegipoolest, aga mitte täiesti lootusetu. Peale avavalssi jätkus tantsulka mille tipuks esitasid Mpsi õde ja vend imetabase tantsuetteaste. Ei tea, kas tantsuannet jagades said vanemad õed vennad kogu ande endale ja Mpsile ei jäänud nii palju või on asi ikkagi põhiliselt minus, et ma ka Mpsi tantsuoskust allapoole vean - igastahes neil kahel tuli imetabaselt välja. Kutsuti tagasi ja puha.
Siis oli aeg mängude käes. Kuna ma pole kunagi eriti suur lusikas-läbi-riiete mängude austaja olnud, siis sel korral üritasime teha mänge, mis meile endile meeldisid.
Kõigepealt jaotasime Mpsiga omavahel ametid ära. Selleks haarasime laualt kahvlid ja lõhkusime ära need õhupallid, mis meie avavalssi pärssisid. Iga õhupalli seest saime teada, mis meid ees ootab. Näiteks võin ma iga kuu kolmandal kolmapäeval oodata Mpsilt oma lemmikroa valmistamist. Ja iga pühapäev saan pannkooke. Ja nõusid ning aknaid peseb tulevikus ka Mps. Mina aga laulan vaesele Mpsile igal õhtul unelaulu (ma usun, et Mps on nõus iga päev aknaid pesema, et mitte ainult minu unelaulu kuulda), vahetan kolmikute mähkmed, pesen kaks korda aastas ta auto ning viin prügiämbrid välja.
Seejärel jagati kõikidele inimestele välja paberilehed ja pliiatsid. Eesmärk oli siis kirjutada paberile ilusad õnnesoovid noorpaarile, paber lennukiks voltida ning teele saata. Kõige kaugemale lennutatud lennuk sai loomulikult auhinna. Unistaja lennuk kihutas sel korral kõikse kaugemale. Järgmisel päeval aga kodus lugesime kõik õnnesoovid üle. Valdav soov oli see, et meil tuleks palju lapsi ja mida rohkem seda uhkem. Küll nad tulevad. Varem või hiljem.
Järgmisena tuli traditsiooniline ämmade ja äiade proovikivi. Ei pannud me neid karutleid koorima vaid kasutasime ära hoopis praktilisemal moel. Nimelt lasime neil joonistada endist perekonnapildid. Silmad kinni. Oi, kui kaunid pildid meist tulid. Kunstniku ega fotograafi juurde pole igastahes minna vaja.
Kontrollimaks kui hästi tunnevad pulmalised pruutpaari koostasime viktoriini. Viktoriin oli valikvastustega ja küsimused olid kõik imekerged (seda peaks ju igaüks unepealt teadma, kas me oleme koos elanud 875 või 786 päeva). Kogu protsess vajas vaid pisut füüsilist aktiivsust ning oskust õigel hetkel sammukese paremale või vasemale teha. Kõik kes valesti astusid langesid välja. Võitjaks osutus Laisik. Aplaus ja kiitus talle imetabaste teadmiste eest.
(päris raske on kirjutada, mul on ju kõik sassis, mis järjekorras toimus, nii et kui midagi on vahetuses, siis tuleb mulle andeks anda, mul oli sel päeval muulegi mõelda kui sõrmega ajakavas järjeajamisele).
Kuna viktoriini jaoks sai niikuinii inimesed üles rivistatud, siis polnud mingi kunst seda uuesti korrata ja seejärel teineteise järel hüplema panna. Ja juba vihtuski pea kogu pulmaseltskond jenkat tantsida. See oli lõbus, ainult kahjuks kaotas pruut (st mina) selle käigus oma loori. Pikk loor ja hoogsad tagumise naabriga kooskõlastamata hüpped lõppesidki sellega, et sääsevõrk visati nurka ja sai edasi hoopis vabamalt tantsu vihtuda. Jenka tantsitud jätkati veidike rahulikemate tantsulugudega. Ühel hetkel aga toimus "pruudirööv". Vältimaks etteennustamatut pruudiröövi, kus vaene pruut tundide kaupa külmas keldris istub, samal ajal, mil peigmees teatab: "kui rööviti, ei karjunud, järelikult tuleb ise tagasi", korraldasime asja ise ära. Nii et pruut "röövis" end ise ära ja peitis teenindusruumi, kus libapruutpaar end juba valmis sättis. Stsenaarium nägi ette, et peigmees tuleb oma pruuti otsima ja peatselt teatatakse peorahvale õnnelik uudis sellest, kuidas kõik on imeliselt lahenenud ja pruut ja peigmees jälle õnnelikult koos. Selle teate peale pidid sisse marssima libapruutpaar, kes siis minu ja Mpsi kohale astuksid ja seal veiderdaks ning erinevaid ülesandeid täidaks (a´la kolmikute mähkimine). Kuidas see kõik läks, ma täpselt ei tea, sest olin peidus, aga kui see oli kasvõi veerandi võrra nii naljakas kui see, mis ma libapruutpaari ettevalmistuste ajal nägin (mil ma pidin suurest naerust peaaegu otsad andma), siis õnnestus see jant küll. Libapruutpaar nägi lihtsalt vaimustav välja. Eriti sobisid "pruudile" mu klaaskontsaga kingakesed. Kord elus on ka suurest jalanumbrist kasu.
Lõpuks marssisime ka meie saali sisse ja nõudsime oma kohta ja privileege tagasi. Tõelise pruutpaari väljaselgitamiseks korraldati "kibevõistlus". Mingil põhjusel ei soovinud libapruutpaar (mille mõlemaid osalisi mängisi mehed) eriti musitada ja andsid meile loobumisvõidu. Nii saigi nad häbis minema saadetud ja peotrall võis jätkuda.
Ega enam väga pikka pidu olnudki, kell lähenes häbemata kiirusega keskööle. Jäigi veel läbi viia oksjon. Müügis olid kõik väga hinnalised asjad. Alustades minu oma vaaritatud moosidedst, Mpsi loodusfotost, Mpsi tehtud keskkonnasõbralikust vaagnast koos minu valmistatud trühvlitega, Hiina mingi dünastia vaasist (jälle minu tehtud) ja lõpetades punase maaliga sinilinnust. Viimane müüdi maha täiesti ulmelise hinna eest. Minu esimene müüdud maal. Nüüd olen kuulsate kunstnikega samal tasemel (teatavasti müüs Vincent van Gogh oma elu jooksul ka ainult ühe maali). Ühesõnaga kordaläinud üritus. Ma loodan, et moosid kõlbasid ikka süüa ka, ülejäänud asjade osas olen veendunud, et tegu oli hea kaubaga.
Kui inimesed olid rahast tühjaks pigistatud hakkasime tasuta kraami jagama. Ühesõnaga loterii. Loteriikivikesed olid varasemalt välja jagatud ja nüüd sai asuda peaauhinna ja lohutusauhindade väljaloosimise juurde. Peaauhinnaks oli täisvarustuses piknikukorv (ise õmmelesin veel piknikulinale pitsi äärde) ja selle sai endale Murueit. Murueidele peaks piknikud juba nimepoolest sobima.
Kui auhinnad olid jagatud ütlesime Mpsiga paar tänusõna. Esmalt oma vanematele, keda ei jõua me kuidagi ära tänada. Kõigepealt abi eest meie pulmade korraldamisel ja siis üldse laiemas plaanis. Teate ju küll vanemate roll selliste suurepäraste isiksuste kasvatamisel on hindamatu. Aitäh! Tänatud sai ka meie ainsamat allesolevat vanaema ja kõiki ametimehi, eriti aga libapruutpaari, kes (nagu võib pulmakroonikast lugeda): astusid oma etteastega lavakasse ja siis sealt kohe jälle välja. Tänasime ka pulmaõde ja pulmavenda, ilma kelleta poleks pidu ilmselt pooltki seda olnud. Lisaks tänasime kõiki pulmalisi ka.
Ja oligi aeg pruutpärja mahamängimise käes. See läks libedalt. Pulmalaulikus olid sõnad olemas. Muide, väiksed lapsed olid äärmiselt nördinud, et pruudikimpu ei visatudki. Nad nii oleks tahtnud püüda. Need väikelapsed olid üldse ühed igavesed aktivistid. Veidike hiljem korraldasid nad ise pruudiröövi. Haarasid mu ühel hetkel kambakesi kinni ja vedasid õue ning käsutasid: "Sina peida end siia auto taha, me läheme ütleme peigmehele, et sa oled röövitud." Õnneks peigmees päästis mu kiiresti.
See oli väike vahepala. Tegelikult järgnes pruudipärja mahamängimisele minu põlletamine ja tanutamine. Selle viis läbi minu ämm (kusjuures kasutati sama põlle ja tanu, mis kunagi omal ajal talle tema ämma poolt anti). Ma pean tunnistama, et ma ei käitunud kombekohaselt ja ei tõrkunud üldse, ega kiskunud tanu peast. No aga mis sa kisud, kui nii ilus tanu on. Ma nägin sellega välja nagu lumivalgeke, kes oli teatavasti kõige kaunim ilma peal.
Nüüd mil kõik olulised asjatoimetused olid tehtud jäi vaid üks - südaöine tordi lahtilõikamine. Mina ja Mps haarasime kätte suure noa ja urgitsesime tordi keskelt välja ühe tükikese. Keskmine tükk on ikka kõige parem (kuigi tuleb tunnistada, et mu isa oli teinud imemaitsva tordi, mis ilmselt ka äärepoolset tükkide puhul keele alla viis).
Teatavasti on tort ka parim määre keelepaeltele, sest peatselt otsiti välja kitarrid ja "Öölaps" võis kõlada üle terve saali. Sellele järgnes imetabane taburetilaul gängi etteastes. Lihtsalt suurepärane etteaste. Vaimustav! Kui ma kunagi selleni jõuan, siis riputan sõnad siia üles. Minu arust igastahes äärmiselt vaimukas!
No ja nüüd, mil kõigil olid hääled lahti lauldud võis tõeline laulupidu alata. Ükski laul pole varem nii kaunilt kõlanud. Ja isegi kui ma mööda laulsin, siis kõlas see ikka kaunilt. Mingil hetkel otsustati, et kõige õigem on kolida kõlakotta ja seal mõned isamaalised laulud laulda. See oli võimas. Meie ühendkoor kõlas võimsamalt kui eelmise õhtu ühtelaulmine (mille kõrghetk oli see kui murdjalapsuke purskkaevu kukkus). Mul oli kül koguaeg väike hirm sees, et peatselt saabuvad mundrimehed ja väidavad, et me rikume öörahu, aga seda õnneks ei juhtunud. Ehk oskasid nemadki kõrget kunsti hinnata. Et mitte oma hõbekõridele liiga teha kolisime siiski varsit siseruumidesse tagasi.
Hoolimata asjaolust, et kalleid külalisi järjest vähemaks jäi, püsis meie lauluviis siiski võimas ja nii pea kella viieni välja, mil haigutamine laulmist juba rängalt segama hakkas. Veel viimased singirullid põske ja viimased unelaulud lahkujatele järgi ja võiski postkasti seinalt haarata* ning hakata uksi sulgema.
Pidu läbi ja väsinud kuid äraütlemata õnnelik noorpaar võis oma hotellitoakese poole jalutama asuda. Niimoodi vastuhommikuses värskuses loori mähituna kallima embuses tundus maailm täiusliku kohana.
Nii, nüüd sai küll üüratult pikk kirjeldus. Aga kuidas ma siis ise üritusega rahule jäin? Väga jäin rahule. Minu isikliku arvamuse kohaselt oli väga ilus ja tore pidu. Minul oli väga lõbus ja ma loodan, et teistel ka. Ja kõik oli nii ilus ja armas ja kui saaks aja tagasi keerata ja uuesti pulmasid korraldada, ainult tänase päeva pulmakorraldamise kogemustega, siis ega ma suurt ei muudaks. Põhiplaanilt teeks samamoodi.
Igastahes kirja see lugu nüüd sai. Kindlasti jäi palju nüansse välja ja niikuinii pole ma nii osav kirjamees, et õiget pilti edasi anda, aga ma andsin endast parima. Kes kohal oli, see teab niikuinii kuidas tegelt asjad olid ja keda polnud, no ega sellele ei saagi seda selgeks teha.
Nüüd jääb üle ainult oma uue nimega harjuda. Jah, olen nüüd kümnes omanimeline Eestimaal.
P.S Muide, pesunaine saadab terivisi ja lubas helistada sellele, kes oma telefoni numbri talle huulepulgaga salvrätile kirjutas. Olge valmis need, kelle telefoninumber algab 52...
*Kuna minul ja Mpsil on kõik olemas, siis ei suutnud me kuidagi pulmakingisoovinimekirja kokku panna, nii et küsisime ümbrikuid. Et aga oleks põnevam tegime sellise pisikese postkastikese, kus oli mitu lahtrit, kuhu neid ümbrikukesi postitada ja iga lahtri juures oli siis kirjas mis otstarbeks ümbrku sisu läheb ("aadressid" olid alates pulmareisist ja lõpetades peigmehele uue kidra ostmise toetamisega). Vihjeks võib öelda, et kõige enam toetati pulmareisi, millele napilt järgnes toetus ühise kodu tarbeks. Kõige vähem peeti abikõlbulikuks Kreeka majandusraskuste leevendamiseks mõeldud toetust.
Nagu ülejäänud suvi, nii läks ka augustikuu pulmade nahka. Ohtralt ettevalmistusi ja pisuta paanikat. Seda viimast aga üllatavalt vähe. Üks lõbus tüdrukute õhtu sai maha peetud ja Lumivalgekesena mööda linna ringi trallitatud. No ja jõudiski kätte see tähtis päev, mille nimel ma viimased kolm kuud olin kõvasti vaeva näinud - loobusin oma vallalisestaatusest ning astusin auväärsete abielunaiste ridadesse või kui tsiteerida klassikuid: "junga Heerost sai kapten Tamm". Oi, see oli üks ütlemata ilus ja armas päev... Raudselt selle aasta kõikse tipsem hetk.
