Täna käisin metsas lumes ja vees sumpamas. Päris ilus oli. Iga peeneimagi oksarao peal oli kohutav kuhila lund. Kusjuures "oli" on täiesti õige ajavorm. Peale seda kui mina olin sealt võsast läbi murdnud oli kõik see lumi minu krae vahel. Ja kogu see vaev oli selleks, et näha, et see ilus lagendik, mida ma kaardilt vaadanud olin ja kuhu planeerisin maja ehitada, oli tegelikkuses kaunis järveke. Nüüd ma siis tean kuidas planeerijad neid jaburaid planeeringuid teevad ja maju kõige mõeldamatutesse kohtadesse paigutavad - nad ei võta vaevaks läbi selle jubeda rägstiku pugeda ning usuvad seda, mida pildilt näevad.
Kui ma metsast tagasi tulin olin läbimärg ja poolkülmanud. Võtsin siis puhuri kaissu ja piparkoogi hambusse. Täitsa aitas. Hmm, kell on juba päris palju. Äkki peaks hambaharja hambusse ja Mpsi kaissu võtma. Ehk aitab see ka.
Kogu oma vaba aja, mida muide on harjumatult väheks jäänud, veedan ma tikkides. Nagu Uku töökoda juba. Võibolla peakski selle endale uueks elukutseks võtma. Hakkaks meistervõltstikkijaks ja ajaks ilgemal hulgal raha kokku ja saaks Mpsonile midagi sünnipäevaks ka kinkida. Tal oli nimelt eile sünnipäev. Mõtlesin, et kuna olen parasjagu finantsraskustes, siis päris kingitust talle osta ei saa, aga ostaks siis vähemalt ühe suure šokolaadigi, aga vot poes sente kokku lugedes sain ainult väikese šokolaadi jagu. A võibolla ongi väike hea. Läheb muidu veel paksuks. Tal on ju kalduvus rasvumisele. Või oota, äkki olin see mina....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar