neljapäev, september 09, 2010

Mul on karvased jalad ja karvane rind ja kogu küla peab ahviks mind...

Kõik ei olegi päris hukas. Varbad hakkavad juba üles sulama. Mul on nüüd nimelt töö juures pisike puhur, mis laua all undab ja mu varvastele sooja ja kergelt kõrbelõhnalist tuulekest peale õhkab. Nii võib juhtuda, et ma elan selle talve üle. Veider. Juba ma räägin talvest, kuigi paberite järgi on ikka veel suvi. Päike paistab ka. Aga sooja millegipärast ei anna.

Õe tellimuspilt edeneb jõudsalt, kuid varsti võib tööedu põrkuda suuremat sorti musta õlivärvi kriisi taha. Huvitav, kas meie kohalik kirjatarvete pood ühe kaupa õlivärve müüb... Ei tea kas ta üldse õlivärve müüb...

Aga muidu on elu õun.

Muide ostsin endale ükspäev uue puudri ja laineri ja ripsmedušši ja huuleläike. Otsustasin nimelt ilusaks hakata. See on ilmselgelt seotud nende hooajati tekkivate ideedega pisut naiselikumaks hakata ja vahel ka seelikut kanda. Aga kuna mu puhur on väga väikese võimsusega, siis seelikut ma selga ei pane. Külm on. Teine variant oleks jalakarvad tihedaks ja läikivaks karvkatteks kasvatada. Siis saaks seelikuga käia nii et jalad ei külmetaks.
Aga juba kaks päeva olen ma 10 minutit varem end soojast voodist välja ajanud et nina puuderdada. Progress missugune.

1 kommentaar:

VU ütles ...

Üritan end juba mitmendat nädalat mõni tund varem ärkvele saada, senini pole õnnestunud, ainult hullemaks kujunenud. Aga kunagi peab saama...