Sasipea seapesas

Täna olen tegelenud valdavalt segaduse tekitamisega. Kärsik, Põrsik ja Kõrsik tunnevad end siin koduselt. Ull Unt Udupasun ka. Ja muide, minu juuksed ongi nii segamini kui pildil näha. Kammistreik.

Uks teise maailma

Nad häbematud on minu dimensioonidevahelise värava ära lammutanud!!!* *Minu kodu lähistel oli üks hüljatud hoov, kus oli umbes 3 meetrise vahega kaks ust. Seinu ega midagi polnud ainult kaks ust. Ma kujutasin ikka ette kuidas neist ühest sisse minnes saab teisest välja küll tulla, aga vahepeal oled sa kusagil mujal maailmas. Ma nii tahtsin ükspäev proovidakas mu kahtlused vastavad tõele. Aga nüüd - tühjus. Jäigi seal teises maailmas ära käimata. Deem.

Pilt modiftseeritud vcrimsoni pildist.

Parasiidi Pille

- Mis sa teeksid kui võidaksid miljon krooni?
- Maksaks võlad ära.
- Aga ülejänud?
- Ülejäänud peavad ootama.

Mina miljonit võitnud pole. Isegi seda kuute ei saanud mina. Karjuv ebaõiglus iseenesest. Aga sellest hoolimata maksin täna kõik oma teadaolevad võlad ära. Õnneks pole ma eriti teadlik. Kui keegi veel leiab, et ma talle midagist võlgu olen, siis andku teada ja võtke ootejärjekorda. Teatan pidulikult, et taas on alanud kiirnuudlite ajajärk. Ja kuna mul enam raha pole, siis jään lootma kõikide lahkete inimeste peale ja kavatsen parasiteerida nii et silm ka ei pilgatu.
Ahjaa, hääl on mul ka müüa. Hakkab teine küll ära minema, aga paberi peal on kirjas, et ma võin ta anda kellele tahan. Väike mure on sellega seoses küll. Ma nimelt olen nii häbematult A-poliitiline, et mul pole õrna aimugi kellele seda anda. Aga ausalt, ma residerusin nüüd nädal aega teleka lähistel ja jõudsin järeldusele, et valimisreklaamid kui sellised on mõeldud valdavalt valijate eemale peletamiseks. Mul tekkis lausa allergia neid vaadates… Kole kole kole. Ma parem rohkem sõna ei võta.

(aga jah andke nõu, kellele hääl anda, muidu panen silmad kinni ja teen risti suvalise koha peale, või noh suurema tõenäosusega panen silmad kinni ja magan edasi)

P.S Muide kui täna koju jõudsin, avastasin, et siin olid käinud nõudepesupäkapikud. Ilmselt käisid kohalikul mutukapopulatsioonil külas ja ei suutnud kiusatusele vastu panna ning pesid vahepeal ka minu nõud ära.

(ja palun ärge küsige, mis inimene see selline on, kes läheb nädalaks koju ja jätab nõud pesemata. Aga mul lihtsalt hakkas väga kiire)

Ületsiviliseeritud mina

Suurem osa ajast, mis ma olen kodus olnud, olen ma tegelenud avastamise ja ehitamise ja vallutamise ja tsiviliseerimise ja barbarite vastu võitlemisega ja arendamisega ja ja ja. Noh ühesõnaga olen mänginud civ-i. See on sõltuvust tekitav. Ongi viimane aeg Tartusse tagasi minna.
Aga kui ma hakkan oma kuuri raamatukogu ehitama, et naabri kuuri oma kultuuriga endale saada või kuulutan sõja oma naabrile, kes pidevalt saadab oma vägesid minu territooriumile (st kassi minu akna alla) ja kui ma teen oma prügikasti väikese tule, lootuses, et keegi märkab suitsu ja saab aru, et ma olen õnnetu siis saage aru. Ma pole mitte peast segi, vaid ülemänginud. Pst ja kui ma pakun oma maailma kaarti ja 5 kullatükki päevas pudeli veini eest, siis saate aru küll, eks? (ja võtke vastu minu üllas pakkumine, sest muidu võin teile sõja kuulutada)

Maailm romantilisemaks!*

Minu õeraas on lõpuks otsustanud ühe oma koolidest ära lõpetada. Aga palun aidake. Nimelt oleks vaja varastada vaid paar minutit teie aega, et te vastaksite ühele pisikesele küsimustikule, mida ta oma lõputööks vajab. Temal nimelt on plaan muuta maailm veel ilusamaks ja armsamaks kohaks (maailmaparandaja õde ikkagi).
Küsitlus ise on siin!

Teemaks on romantikapaketid Saaremaal. Kõigi (õigesti) vastanute vahel loositakse välja üliromantiline pakett kahele (või enamale) loodukaunis kohas kadakate vahel asuvas spas. Olen külastanud, julgen soovitada.

*oi see kõlab nagu valimise reklaam juba...

Äratuskella pole vajagi

Kõll!
Kill!
Kõll!
KILL!
KÕLLLL!
Hommikul ärkasin selle peale kuidas väike murdjalapsuke teleka puldi patareisid kristallkaussi viskas. Samahästi oleks võinud ta ka pasunat puhuda või potte panne vastamisi taguda! Magada siin ka ei lasta.

Tõotab hea kukliaasta tulla

Sel aastal ma linaseemet maha ei pane. Niikuinii ei lähe kasvama. Heal juhul tuleb nõgesepõld. Aga vastlakuklipõõsaid võiks küll päris mitu tükki istutada. Teate ju küll, mis vanarahvas ütleb - kes vastlapäeval palju kukleid sööb, see järgneval aastal hea kukeluse saagi saab. Ja mina küpsetasin terve ahjutäie vastlakuubikuid. Mmmmmmm.

Ma olen nii kergesti mõjutatav

Vestlus järgnev:
ema: Mis teed?
k Pille: ei midagi erilist.
ema: tule koju!
k Pille: ma ei saa.
ema: (hetkeline paus) Aga tule ikka!
k Pille: (hetkelise pausita) Olks.

Ja toppisingi oma natukese maise vara kotti (seekord seitset asja ei pannud, kuna mulle kotti mahtus vaid üks. Võtsin siis oma uue salli, et Saaremaal ka sellega eputada!), kihutasin Maariši juurest läbi, ja hüppasin juba peaaegu sõitva bussi peale. Ja siuhvilks olingi kuue tunniga täiesti zombifitseerunud aga kodus.
Tähistasime siin vennaraasu sünnipäeva. Tal on küll sünnipäev alles kusagil kauges tulevikus, aga minu pere, kellest on saanud suur Katani asustaja ja kaitsja ja vallutaja, tahtis lihtsalt kingitust üle anda.

Aga no tõesti. Ma olen häbematult kergesti mõjutatav. Ma olen täheldanud, et lihtsalt erineva keerukusega mõjutamise peale kulub erinev kogus seebitamist.

Koerustükid jäeti selja taha ja edasi teeme ainult sigadusi!

Eilne vaikne istumine meenutas veidike padjaklubi. Räägiti valdavalt ilmast... Veidi ka libedateset teedest... Ja muust (aga muu valdavalt minu korralikku ja siivsasse blogiruumi ei passi ja seda saab lugeda protokollist, kus, ma luban, on palju intrigeerivadi paljastusi ja üllatuslikke tõehetki).
Aga sea aasta võeti väärikalt vastu. Kärsad pandi juba varakult likku ja kõrvale söödi...SIGA! Ja lõbus oli. Uskumatult lõbus.
Head uut aastat!

Pilt: modifitseeritud Hahnseli tööst. Kas ta pole mitte imearmas?

Verivärskest naabrist

Täna hommikul enne kukke ja koitu andis minu uhiuus naaber mõista, et ta on huvitav ja töökas inimene. Ta nimelt saagis. Siuh-sauh-siuh-sauh kolks. Siuh-sauh-siuh-sauh kolks. Siuh-sauh-siuh-sauh kolks. Siuh-sauh-siuh-sauh kolks. Ma püüdsin siis unesegaselt välja mõelda mida ta saagis. Jõudsin järeldusele. Üks kahest. Kas ta saagis oma mööblit tükkideks (tundus nagu oleks laua jalad olnud) - no et kütet saada (või äkki ta on lühike ja ei ulatu sööma kõrge laua tagant, või ikkagi riverdancer, ilma jalgadeta võtab laud vähem ruumi) või siis on tegu harrastus mustkunstnikuga. Ootan põnevusega mis edasi saab :D

Uued naabrid

Tulen mina linnast laiamast (no sõbrapäeva südamlikud kommid rõhusid hingel - tuli veidi jalutada) ja mida mina näen! Meie majja kolivad uued inimesed. Teisele korrusele. Praegu kolina alusel võiks oletada, et minu üles. Järelikult on elevanditaltsutajad välja kolinud. Loodan, et asemele ei tule mingi riverdääntsingu rühmitus.
Aga linnas oli tore hulkuda. Käisin läbi pooled tänavad Supilinnas, Tähtveres ja Karlovas. Nüüd olen väsinud kuid õnnelik.

Käisin poes. Peale seda meeletut kogust vilkuvat, punast, roosat, südamlikku, karvast, ailavjulist nänni mis mind laviinina vallutas, tahaks midagi rohelist... ja kandilist... või hapukurki.

Kuidas ma külmkapipühadel karikatuurikunstnikuks hakkasin

Täna sulatasin oma külmikut. See oli viga. Enne tegid külmkapi ukse lahti ja vaatasid, et jaa, külmik on täis (no mis sest, et valdavalt jääd, aga alati võis ju loota, et kusagile sinna jää sisse on ka midagi söödavat külmunud, mõni mammut või nii). Nüüd valitseb seal täielik tühjus. Nukker. Lähen panen sinna midagi... Pesupulbri näiteks!

Üritasin siin viimase popi karikatuurirobotiga ennast jäädvustada. No kujutage ette, neil polnud pilti pikkadest lokkis juustest. Valisin siis selle sasipea oma. Üldse oli valik vilets ja minu nägu ta just ei tulnud... Ja seetõttu, otsustasin teha oma enase karikatuuritehase ja muutsin natukene pilti. Öelge nüüd, kumb on rohkem minu nägu Ah? (alumine on minu mugandatud variant)



Avatar Maker

Tagaotsitav - moosivaras!

Uskumatu lugu on juhtunud. Keegi on sel ajal kui mina arvuti taga istusin salaja kogu minu moosivarud ära söönud. Alles eile hommikul oli mul külmik tihedalt täis nii maasika- kui vaarikamoosi. Ja täna? Külmikus valitseb tühjus suure tähega! Tühjus. Moosist pole jälgegi. Ainult klaviatuur on kahltaselt kleepuv. Mida ma järgmisel korral siis pannkoogi peale panen, ma tahaks teada?

Eedeni ees olev termomeeter oli kas külmarabanduse saanud või valdas teda suuremat sorti suurushullustus. Miks muidu näitas ta, et väljas on -40C külma.

Kuidas ma meest* otsisin

Ühel külmal talvepäeval, istusin mina oma külmas korteris ja jõin mõrudat teed. Istusin, jõin ja mõtlesin, et meest oleks ikka ka vaja. No elu oleks kohe jupp maad magusam. Läksin siis kaubanduskeskustesse otsima. Kujutate te ette. Ainsad eksemplarid, mida ma kohtasin olid Ungari päritoluga. Aga mina tahtsin Eesti meest. Aga siin tuli Maris mulle appi. Milleks siis sõbrannad üleüldse on? Ta ütles, et võib minuga oma meest jagada. Niikuinii pidi omale märtsi alguses uue muretsema. Vedas mul või mis?

*sõnaseletus

Säilitusaineteta sügavkülmutatud Pille

Ehee. Eile öösel kell neli oli minu toas 13 kraadi sooja. Täna hommikul kell 10 oli minu toas 10 kraadi sooja. Seega kuue tunniga langes temperatuur ilma kütmata 3 kraadi. See teeb temperatuuri languseks pool kraadi tunnis (ja seda madalatel temperatuuridel, ma ei taha teada kui kiiresti see tuba jahtub siis kui mul siin 25 kraadi oleks. 5 kraadi tunnis? Mmmm, milline meeletu soojapidavus sellel majal. Külmas hoitakse mind selle pärast, et ma ikka paremini säiluksin (see et ma kütta ei viitsi on tegelikult selline kõrvaline ja väheoluline faktor, eks?). Nii ma ei peagi endale säilitusaineid sisse sööma. Ainult ühest asjast ei saa ma aru. Miks nad (teate küll Nad) mind sügavkülmutada tahavad? Hoiavad järgnevatele põlvkondaldele minu suursugust ja väärtuslikku isiksust?

Või on asi selles, et mul on kuhugile kirjutatud, et hoida külmas ning jahedas kohas. Huvitav kuhu? Palju enam uvitab mind muidugi see koht, kus on kirjas mis mu Parim enne on...

Ma olen seda ennegi öelnud, aga ma armastan öösiti koju tulemist. Just siis kui taevas on musttuhat tähte ja tänavatel sõidavad ainult taksod ja ühtegi inimest pole ja ma võin vabalt ja valjusti laulda kogu hingest (ja kõrist). Sest just siis tahan ma hõisata ja teatada maailmale, et elu on ikkagi äraütlemata ilus. Olgugi, et väljas on miljon kraadi külma ja ilmselt on mul omme hääl ära. No ei uvita. Täna mitte! Ahh. ilus!

(ja ei uvita see ka, et mul on siin tubli, oota ma vatan, 13 kraadi sooja, poen oma voodisse, võtan Tirilumpsi kaissu ja hommikul kütan)

Tulevikuplaanid

Eile sai siis Noorkallas talle joonistatud draakoni kätte. Nüüd jääb mul vaid kuulsaks kunstnikuks hakata ja noorsandi tulevik on kindlustatud. Ülikooliraha, mille vanemad hasartmängukires maha mängisid, saab ta tagasi oktsionilt saadud rahaga, kui ta pildi maha müüb. Ainus mure ongi mul kuulsaks saada veel. Ja no mis see minu käes ikka ära pole. Kõik tingimused on juba olemas (st külm ja nälg).

Ahjaa, näe selline see pilt ongi:

Ja siin on see koos õnneliku (näost näha ju) omainkuga.
Aga vastutasuks sain ma midagi hulka maad ilusamat :D Nii ilus ja nii pehme. Oi ma hakkan sellega eputama ja linna peal laiamas käima ja kadestage siis! Imearmas. No vaadake!

Aga mul on juba uus pilt pooleli :D oodake vaid! Sellest tuleb meistriteos (või siis läheb nii nagu alati...)

Lõunapaus on läbi

Olen tagasi orjanduslikuks lõunas! Aga hei! Lõunamaal pidi soe olema! Mina siin kütan elu eest naeltega ahju ning liibun vastu selle tahmast külge, et natukenegi sooja kontidesse saada. Asjatult. Väljahingatav õhk kümub ja kukub klirinal maha. Sõrmed ei liigu enam. Ja ilmselt on neti juhe ka külmunud, miks muidu see arvuti nii aeglane küll on. Vot nii on lood.

Pilt

Juubileumist

Nagu kuulda on olnud, toimus eelnenud nädalavahetusel üks selle sajandi suurimaid pidusid - minu isa juubileum. Nagu lubatud sai, oli pidu vägev. Vaesed ametikooli õpilased, küpsetasid kolm päeva järjest erinevaid piduroogasid (mina küpsetasin ka äraütlemata kaua seda kringlit, aga see oli rohkem kuivatamine, kuna ahi oli end vahepeal välja lülitanud ja mina muudkui imestasin, et miks se kringel ometigi ei valmi vaid ainult kerkib ja kerkib...). Ja lilli toodi ka nii palju. Ma võiks praegu siin kodus lilepoe avada (ja üldse mitte viletsalt varustatu) ja kui õnnestuks kõik need roosid maha müüa, siis saaks ma päris rikkaks.
Loomulikult leidis aset ka välja reklaamitud ooperi etendus. Seekord etendati surematut teost - saabastega kass. Võite ise arvata, kes peaosa mängis. Ma ei tahaks nüüd küll ennast kiita, aga noh, te saate aru küll... Oh neid kestvaid ovatsioone.
Minu isiklik lemmik oli muidugi viktoriin.
Ja lauldi ka. valjusti ja valesti, nagu kombeks ja õige! No aga proovige tea kaks laudkonda ja kolm kitarri ühte ja sama laulu ja SÜNKROONIS laulma/mängima panna!

Ainus negatiivne asi kogu asja juures oli see ommikune koristamine. Juba enne koitu aeti üles, plaksutati piitsa ning käsutati, et teie noored jooksete nüüd ja tassite selle saali tühjaks ja kui see tehtud, siis tõstate lauad paika ja enne ei tohi teie mitte puhkama istuda, kui see kõik tehtud on... Te võite vaid ette kujutada, kuidas ma iga liigutuse juures vingusin ja virisesin ning hädaldasin, et jõud lõppeb, ei jaksa enam...
Pilt: siit

Mmm

Mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm

Nüüd te mmmõtlete jälle, et Pille on peast veidike ohoo, et siin niimoodi mmmmõmiseb. Ei, ta on peast pigem mmmm. Hoiatan, seda võib igaühega juhtuda kui ta piisavalt ettevaatlik pole. Luksuslik elu lööb pähe.
No parimmmmmad siin seiklesid hotellides ja nautisid SPA lõõgastavaid protseduure. Mmmmmmmmõnus. Pole siis ime, et sõrm sinna m-tähele ehk pisut liiga kauaks peatuma jääb.

porgand või hapukurk?

Ükspäev, õigeminei üksöö, nägin ma unes, et tahtsin lumememme ehitada ja läksin poest porgandit ninaks ostma. Porgandit polnud. Ostsin hapukurgi.

Aga te oleks pidanud nägema kui kauni lumeemanda Linda ja lumehärra Eduardi me ehitasime. No ma kiidaks teile nende lummavat ilu ja graatsiat ning elutruid poose, kuid minu loomuomane tagasihoidlikkus ei luba seda teha. Näha sai neid niikuinii väga lühikest aega, sest nad sulasid häbematul kombel ära... Aga vähemalt olid neil kaunid majesteetlikud ninad, mitte mingid hapukurgid.

Illustreeriv materjal

Eelmises postis mainisin, et käisin linnulahel. Aga ma ei maininud, et ma varastasin õe fotoka selleks ajaks. Aga ma andisn selle tagasi, nii et päris vargus see nagu polegi. Siin on fotosüüdistused.
1. Siit ta läks... (ma ei tea kes, mina see polnud, minu jäljerada nii sirgelt küll ei läinud)2. Siin ta ongi. Milline säärejooks, ei mahu pildilegi ära! Jaaaa, see olen mina (seda võib täheldada juba minu imetabasest tasakaalutusest)3. Vastu valgust. Nii minu moodi :D4.5.6. Ja kõik männid olid jääpurikais. Mõne neist sõin ma ka ära. (Jääpurika siis, männid jäid alles. A see, et pilt tiba udune, see on tingitud sellest, et mänd kartis, et ma ta ära söön ja värises, kohe kindlasti pole see minu oskamatusest tulenev. Oo ei)
7. Ja minu lemmik vastu-valgust-pildistamise-koht. Keski loom oli oma jäljed ka sinna jätnud.Kas pole ilus :D (mina loomulikult, varju pealt saab aru küll)
No kiitke ometi!
Karmi kriitikat ma ei kannata.
Hakkan nutma.