reede, mai 12, 2006

Viisime lapse sohu!

Inimesed ürgdžungli serval olid väga imestunud näoga, kui mina ja mu vend koos lapsevankriga läbimatust tihnikust välja murdsime.

Jaa, käisime lapsega jalutamas. No ja mis me siin teed mööda ikka jalutame - igav ju! Ühel hetkel keerasime metsa viivale rajale ja algas pisikesele Marleenile metsas hulkumise õpetamine. Tema aga ei tahtnud kuidagi õpetust võtta. Magas teine nagu kott isegi siis kui vanker hüppas nagu rodeol. Selgus jah tõsiasi, et soos (kuhu me jõudsime) pole vanker mitte kõige sobivam liikumisvahend. Esiteks oli tal rattaid selgelt liiga palju, et sõita kitsukesel jalgrajal. Ühe rattaga vankriga oleks veel saanud kuidagi mätaste vahelt laveerida, aga sellel oli kogunisti 4 (loe NELI) kännu- ja mättaarmastajat ratast, üks aldim kinni jääma kui teine. Vahepeal tekkis hirm, et peame mõne traktorkäru appi kutsuma, et vankrit välja tõmmata (õnneks oli vankri pagasiruumis köis täitsa olemas).
Aga muidu on siin täitsa lahe soo. Mõtlesin, et peaks ilma lapseta sinna hulkuma minema - vaataks, kas eksiks ära või mitte. Marleenile sai küll soovitatud, et puistaku ta heaga leivapurukest või kive maha, aga ta on veel väike ei oska head nõu ära tunda. Ta on üldse veel liiga väike. Õde andis ta minu kätte, et ma lapsega mängiks. No mina siis mõtlesin peituse ja tagaajamise peale, aga pudin ei pasitnud sellest mõttest vaimustuvat. Tänapäeva lapsed ikka ei oska mängida :D

Kommentaare ei ole: