teisipäev, mai 23, 2006

Kuidas püüda äikest...*


Ahh, juba kolmandat aastat järjest on mul õnnestunud kevadine äikesevihm kinni püüda!
Kuidas ma siis seekord sellega hakkama sain. No ma valmistusin selleks kaua ette. Üle kogu Eestimaa oli strateegiliste kohtade peale asetatud äikeselõksud, tormipüüdjad ja elektriandurid, lisaks loomulikult vaatlusvõrk, mis koosnes oma ala spetsialistidest. Kõik oli optimeeritud, automatiseeritud ja organiseeritud ning oleks pidanud kulgema tõrgeteta, kuid nagu tavaliselt ütlesid kõik süsteemid otsustaval hetkel ootamatult üles mingil täiesti ennekuulmatul põhjusel.
Ja nii juhtuski, et mina istusin raamatukogus kui järsku hakkas pimedaks minema - aa, õhtu saabub, mõtlesin mina elutargalt (olin raamatukogus istudes ajataju kaotanud). Siis hakkas vilgutama - aa, elekter jumpsib, jõudsin mina veel mõelda kui juba kärgatas kõu. Muidugi oleks ma võinud selle lugeda pleierist kostuva muusika eriefektide hulka kuuluvaks, kuid õnneks olid mul just paar tundi tagasi pleieri kõrvaklapid üles öelnud.
Ei, te pakute valesti, kui arvate, et ma kohe õue vihma kätte tormasin. Kaugel sellest. Ma võtsin endale tervelt sekundi mõtlemisaega rõhudes vajadusele joonistada, õppida ja mitte märjaks saada. Sellest sekundist täielikult piisas, et mind mõistuse juurde tagasi tuua. Lükkasin asjad kotti ja lausa lendasin raamatukogu trepist alla ja otse taevast alla langeva ookeani sügavikku. Inimesed kes olid kogunenud raamatukogu trepile vaatasid mind küll nagu ma oleks peast pehme kui keedetud kapsas.
Ahh, ma armastan kevadisi äikesevihmasid! üle kõige**!
Koju jõudes olin ma muiudgi märg nagu kass, aga see-eest lõin nurru nagu ei kunagi varem (mul on hüdraulikal põhinev nurrmootor, tavatingimustes on ta urrmootor)

P.S Muide, täpselt päev vähem kui aasta tagasi oli samuti äikesevihm. Ise nägin!

* Tegelikult on see imelihtne, selleks läheb vaja vaid tükki juustu ja hermeetiliselt suletava kaanega purki...
** Peaaegu. Ma nimelt mäletan et ma olen ajaloo jooksul nii mõnegi asja kohta öelnud, et ma seda üle kõige armastan. Võta siis kinni, mis see kõige kõige kõigem on.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ega see mulle just väga ei meeldi, et tütreke äikese käes mööda linna patseerib. Nii võib ju haigekski jääda. Teisest küljest on jälle tore, et äike ära oli. Nüüd võib ju vabalt murule pikali visata ja päiksel enese üle paista lasta.

maailmaparandaja ütles ...

Jah, murule tuleb pikali visata küll ja end võimalikult maa lähedale suruda, siis on väike võimalus, et tuul sind ära ei puhu.

Aga minu haigestumist küll kartma ei pea. Tulin koju, panin kuivad riided selga jõin kuuma kakaod ja poleks nagu märjaks saanudki. Ainult täna ommikul oli probleem, kuna nii minu ainsad teksad kui ka minu ainsad tenkad olid märjad, polnud nagu midagi selga panna...
Tuli võtta vastu keerukaid ja vastumeelseid otsuseid, mis puudutasid seelikut ja kingi

Unistaja ütles ...

Minu meelest oli see kombinatsioon seelik-kingad väga kena.