esmaspäev, mai 09, 2005

Mis on roheline ja veereb?*

Nii, läbi on see roheliste rattaretk. Ei, lahe oli, pole midagi öelda. Või tähendab, öelda on palju. Nii palju, et seda ei jõua kuidagi teha ja nii ma võtangi vaatluse alla vaid paar olulisemat punkti.

Punkt 1 RATAS
No Richard Theodor Rull oli ikka üle platsi ratas. Sellist andis alles otsida. Ei uskunud mina (ja ma arvan, et teised ka mitte), et ma sellega siisiki nii kaugele jõuan. Ei, Richard oli selline tore vanakooli mees (või õigemini vanakooli ratas). Ei temal olnud kiiret kuskile. Ainus puudus oli selles, et ta oli selline äärmiselt valiv. Mäest üles ta küll kuidagi minna ei tahtnud. Aga alla tuli seeeest liigagi hoogsalt. Kui tal oleks pidurid olnud, siis oleks ehk lihtsam olnud. Nüüd ma muidugi teen Richardile liiga. loomulikult olid tal pidurid, aga tagumiste pidurite kasutamiseks tuli lihtsalt kasutada üleloomulikku jõudu ja esipidurid olid ühenduses signaaliga. Aga kõigest hoolimata oli ta väga armas ratas. Muidugi kolmandaks päevaks oli ka tema omadega täiesti läbi, kriuksus ja ägises nagu tõeline pensionäär. Tõsi, teise matkapäeva sõitsin ma Merikese reattaga, mille sõiduomadused pole Richardi omadega isegi mitte võrreldavad ja tänu millele ma arvatavasti ka kolmandal päeval sõita sain. Aga Richardi on mu südames rataste nimekirjas ikkagi esimesel kohal.


Punkt 2 PRÜGI
See aeg, mis ma ei istunud ratta seljas olin ma pead pidi prügikastis või seisin selle kõrval või korjasin kusagilt prahti üles või üritasin inimestele selgeks teha miks banaanikoor või kohvitops pole pakend. Äärmiselt keeruline ülesanne. Kusjuures kolmanda päeva lõpuks oli mõni inimene isegi selgeks saanud kuhu mida panna. Aga üldiselt oli olukord lootusetu. Paar huvitavat asja hakkas silma. Osa inimesi, kes prügi ära viskasid, ütlesid prügikasti taga seisvale Pillele aitähh. Mille eest??? Võimaluse eest prügi ära visata? Mõni jobu aga isegi ei pööranud tähelepanu sellele, kui ma neid teavitasin, et nad on jobud ja viskasid oma jobuprahi valesse prügikasti. Kõige rohkem ajasid vihale muidugi need üksikud, kes pärast seda kui ma olin öelnud, mida teha demonstratiivselt viskasid prügi valesse kasti. grrrr.
Muidu aga oli päris tore. Mõtlesin hakata elukutseliseks. No vähemalt CV-sse võiks selle küll kirjutada. Rohkem erialast praktikat minu suuna juures lihtsalt polegi. Muidugi nüüd on see vastupandamatu soov kõike pakendiks ja olmeks ja ei tea milleks veel jagada küljes ja sellest enam nii lihtsalt lahti ei saa. Eile nägin ühte prükkarit prügikastis sobramas - milline äratundmisrõõm :D Südamealt läks kohe soojaks.

Punkt 3 ÖÖD
Ööd on meil mustad. Ja lisaks sellele veel külmad. Esimese öö jagasin Piretiga telki ja see oleks äärepealt jäänud minu viimaseks ööks kah. Kringliks külmumisest oli puudu täpselt 1,3 cm. Piret võib öelda, milline näeb välja üks külmunud punapääsuke**. Kuigi ma siiamaani ei mõista, kuidas oli mul õnnestunud end öö jooksul niimoodi hullusärki keerata, et piret pidi mind magamiskotist välja lõikama. Tunne oli küll selline, et ma ei saa enam iial sooja. Aga prügikasti kõrval seistes soojendas päike nii intensiivselt, et varsti oli külm unustatud.
Teine öö oli palju leebem. Telgis oli kah rohkem rahvast. Ma ei teagi, kes mind rohkem soojendas, kas Mati või Merike. Aga hommikul oli kringliks külmumisest puudu tubli 4,63 km nii et polnud asi üldsegi ull.


Punkt 4 SÖÖK
eile lammaliha, täna lammaliha, omme kuramus paistab jälle lammas olevat... Ainult lammaliha võite asendada supi ja pudruga.

Punkt 5 TEEOLUD
Sile tee, asfalttee, sile tee, asfalttee, künkad mättad, künkad mättad, künkad mättad auk.

Punkt 6 ILMASTIKUOLUD
Ütleme nii, et kartsin ullemat. Ja seda, et ma oma nina ära põletan, seda ei osanud oodatagi. Aga just nii juhtus. Eile veel oli olukord nii, et ma ei saanud õhtul magamagi jääda, sest tule ära kustutades hõõgus nina edasi ja kuidagi häbematult valge oli.
Aga ega aint päike paistnud. Ikka vihma tuli ka. Nt siis kui ma Koorastes prügikasti kõrval seisin ja kirusin neid, kes väitsid, et ma ei pea jopet kaasa võtma, kuna niikuinii ei hakka sadama enne kui ma laagrisse jõuan. Loomulikult hakkas. Ja termika kontserdi ajal sadas ka mõnusat vihma. Tõesti mõnusat. Ma oleks seda 25,3 korda rohkem nautinud, kui ma oleks saanud pärast kuivaks. Aga ei saanud, nii sai ma hoopis märjaks ja lisaks veel suitsututud ka. Lõkkesuitsul oli nimelt konkreetselt minu vastu midagi. Ma vist meeldisin talle ;). Ahjaa, tänu sellele lõkkesuitsule võin ma nüüd olla täiesti kindel, et võin Mpsiga rääkida (enne oli väike kahtlus).

Punkt 7 TUJU
Kui ma hakkasin asju pakkima, siis oli hea tuju esimene asi, mille ma kotti panin. Ja ma võtsin seda kaasa tõesti piisavas koguses. Kõigi nende kolme päeva jooksul langes mu moraal vaid 3 korda allapoole arvestust ja need olid kõik haruldaselt lühikesed võnked minu muidu äärmiselt kõrgel hea tuju tasemel. Ja lõputööle mõtlemisele ei kulutanud ma päevas rohkem kui heal juhul 12 minutit.

P.S Aga kuna rattamatk on läbi, siis räägiks kiirelt ka mõnest teisest sündmusest. nt Merikese sünnipäevast, mille õigeks toimimiseks pidin ma lahendama 15 tundmatuga võrrandi. See võttis mul aega igaviku ja tuleb tõdeda, et mõni tundamatu jäi ikkagi tundmatuks. Lisaks sai taas tunnistust see, et jõllitamisvõistlusel teen ma Mpsile iga kell ära :D ja et krogipuurimine on populaarne ja pinget pakkuv tegevus ja et väike prrrrrrr-prrrrr-prrrrrr-plõks ei takista Pillel ilusaid unenägusid nägemast.***

Aga nüüd pean kahjuks lõpetama - > lõputöötähtaeg hingab kuklasse ja uskuge mind, tal on väga vilets hingeõhk.

* õige vastus: hernes loomulikult
** Kas te teate O. Ehala laulu, mille pealkirja ka mina ei tea, kuid mis räägib laululinnust, kes tuli liiga vara lõunast tagasi ja külmus surnuks?
*** loomulikult on üks neist väidetest sulaselge vale. ma vist ei pea ütlema milline.

3 kommentaari:

promille ütles ...

Kui ma õigesti aru saan, siis see õnnetu matk jäi nimetat Richardi viimaseks? Sest Sa mainid teda ainult mineviku vormis..:)

Unistaja ütles ...

Kusjuures, mulle ütlesid ka pooled inimesed aitäh peale prügi ära viskamist. Mina jõudsin järeldusele, et nad tegid seda selle pärast, et ma ütlesin/näitasin neile, kuhu seda visata. Mõnikord ütlesin ma ise neile aitäh, mõtlesin, et äkki see soodustab edaspidist prügi sorteerimist.
Aga retk oli lahe :)) Minu Karoliine pidas ka ilusti vastu, ainult üks hammasratas õppis vahepeal laulma. Ma kardan, et see oli nende öiste laulikute süü.

maailmaparandaja ütles ...

Kusjuures Richard T. Rull jäi tegelikult siiski ellu. Aga minevikus räägin ma temast ainult seetõttu, et meie meeldiv koostöö temaga on nüüdseks kahjuks läbi. Kui tartusse tagasi naasen tagastan Richardi raske südamega selle õigele omanikule.
Muide, kui Karoliine õppis laulma, siis Richard võiks selles vallas elukutseliseks hakata. Ta nimelt laulis terve kolmanda päeva igatsugu rattakeelseid aariaid.