tireli-lumps

Hehh, mul tuli praegu selline imelik mõte, et hirmsasti tahaks kukerpalli teha (imelik on see tõesti. Mulle pole kunagi kukerpallid meeldinud)

...15 minutit hiljem
Hehh. ära tegin. Mõnus. Aga mulle ei meeldi kukerpallid sellegipoolest.

Ma küll ei tea, mille pärast ma pean iga oma uitmõtte täide viima samas kui mu pikaajalisemad ja põhjalikult läbimõeldumad mõtted jäävad riiulile tolmu koguma. Ja veel enam imestan ma selle üle, et mille kuradi pärast ma pean kõik oma uitmõtted siia blogi üles kirjutama???

Tirilumps

Nägin eile Miljonimängus oma vana "armastust" Oneginit. Sellest ajast, mil ma teda viimati nägin, on nüüdseks möödas pea kolm aastat. Vanaks on ta selle ajaga jäänud. Ime, et ma ta üldse ära tundsin. Mina, kes ma ei oma apppsoluutselt mingit nägude mälu ja kellel nimed ka meeles ei püsi. Aga näe, ära tundsin. Hehh, vanad head ajad tulid meelde...

Eile oli üldse üks telekaõhtu. Sai Piinatud geeniust vaadatud. Mulle see film meeldis. Tekkisid aint väikesed kahtlused, et äkki olen mina ka skisofreenik? No nähtamatud sõbrad jne. Ei, ma olen siiski pigem paranoik :D

Oscarite jagamist vaatasin ma ka. No olgu, mul oli oma Oscarite gaala. See oli segu sellest, mida ma kuulsin ja sellest, mida mu aju mulle unenägudena ette söötis. St magasin kogu gaala maha. Kell veerand seitse ma justkui kuulsin, et telekast oleks keegi öelnud, et kell on veerand seitse, aga see on ka kõik, mida ma mäletan. Ahjaa, ma vist küsisin ka Piretilt, et kes siis sai oskari, no selle kõige olulisema. Aga olgem ausad, vastust ma ei mäleta. Ainult seda, et keegi ei saanud. Aga kes, seda ka ei mäleta. Siit väike vihje teile. kui kellelgi on vaja midagi minult välja pressida, siis tehke seda öösel. Ma niikuinii ommikul midagi ei mäleta, mis ma öösiti räägin või teen ja kui mäletan, siis ajan unenäo süüks :D

dideliduu

Eile oli jälle üks positiivne päev.
Esiteks täienes mu pühendustega autogrammikogu taas ühe väärtusliku eksemplariga. Teiseks sai taas maitstud köögitöölise rasket elu. Lisaks kasutasin võimalust ja vaatasin kuidas maailm tundub baarileti tagant vaadates. Oopis teistsugune muideks. Palju uvitavam. Seisad, vaatad üle klaaside inmestele otsa ja kõik on otsekui päris.
Ja süüa sai eile ästi palju. Kõigepealt sõin ise, siis tulin koju, kus Anna-Liisa oli just pitsat ahju panemas ja kohe kui ahjroog söödud seadsime sammud Triinu poole, kus anti riisipajarooga.
Ja öösel kodu poole liikudes sadas taevast säästulund. See oli selline ilus... pärlmutterlumi.
Nüüd ma istun ja mõtlen, et mida küll täna teha. Kas olla asjalik või lebotada? Või hakkaks plaane hauduma? hmm, plaanid kõlavad uvitavalt...

Ai ai ai. Õlad on hirmus valusad. Krõpsik sellele, kes mulle massaži teeks...

Muide, mu sõrmedel on midagi viga. Nad millegipärast ei taha eriti klahve toksida ja mul jäid pooled tähed alguses lisamata. Tekst nägi välja umbes selline: Ele oliü ks osiiivne päv. Millest selline kondinõrkus?


P.S Plaanide tegemisest. Lõik vestlusest Triinuga.

triin triin triin says: mis plaane teed?
SuperHeero (teeb plaane) says: tulevikuplaane/pereplaane/põgenemisplaane/viisaastakuplaane
triin triin triin says: tulevik: doktor, pere: kolmikud, põgenemine: telk ja magamiskott, viisaastak: vt eespoolt

Nii, Triin pani kõik ilusasti paika ja ma ise ei peagi enam mingeid plaane tegema. Kohutav, kuidas sind paika pannakse. Mina mõtlen päevi, teen plaane ja üritan tulevikku piiluda ja mida teeb Triin? Üks kaks kolm ja punkt.

Kõik seebiks!!!

Eile oli siis aastapäeva afterpaarti. Selle tulemusena sai meie baaririiul tühjaks, aga no pole hullu, küll ta peagi jälle täitub.

Öösel nägin imelikku und seebist (see võis olla afterparty tulemus või lihtsalt minu haige fantaasia vili). Ma pole enne unes nii palju seepi näinud kui täna öösel. Igatahes ma teadvustasin endale, et seebilõhn mulle meeldib. On alati meeldinud. Aga ikkagi. Miks näeb inimene unes seepi??? Vihje, et pese end puhtaks?

Ahjaa, lõpuks jõudis mu kursatöötulemus ka õisi. :D
aaaaaaaaaaaaaa
Tubli Pille. Väga tubli. Jätka samas vaimus.
(Väike kiitus ei tee kuangi paha ja no eks ma siin ürita end natuke rõõmustada, sest seda rõõmu on vaja. Bakatöö kipub masendust tekitama.)

Elagu pisimutukad!!!

Hehh, ma kohe ei teaks, kuidas siin korteris elada saaks, kui poleks kõiki neid pisikesi loomakesi/olendikesi/asjakesi, kes end iga nurga taga peidavad. No võtame näiteks nõudepesupäkapikud. Ilma nendeta oleks elu põrgu. Nt mina küll poleks hoolinud selle MEELETU hunniku nõude pesemisest, mis eilse ürituse raames tekkisid. Aga ärkan mina ommikul üles ja ohoo, mida mina näen. Köögis kõrguvad (ja kõiguvad ohtlikult) meeletud PESTUD taldrikute mäed. Nüüd olete te võibolla kadedad ja mõtlete, et hangiks endale ka mõne sellise. No kui teil see õnnestub, siis on hästi läinud. Nõudepesupäkapikud on sellised vähenõudlikud ja tagasihoidlikud. Ainult hea õnne korral võib neid vilksamisi märgata. Ma pole päris kindel, aga ma arvan, et nad elavad nõudekapi all. Igatahes panen ma neile sinna aegajalt natuke piima. Nii tänutäheks.
Loomulikult ei ole Nõudepesupäkapikud ainsad kummalised olendid meie korteris. Ei tea ma isegi neid kõiki, kuid mõnega olen juba jõudnud tutvust teha. No Soodat te loomulikult kõik juba tunnete. Aga siin on veel see mehike, kes elab radiaatori sees ja kolistab seal aegajalt. Ta on selline pahur poissmees ja talle meeldib kolistada ja uriseda. Meie puhvetkapi all elab Krömm. Mul pole päris täpselt selge, kes ta selline on, aga niipalju kui mina teda näinud olen, siis on ta selline musta värvi ja traatkarvaline ning suurte helendavate silmadega. Ega ma tast muidu midagi ei teaks, aga ta luristab hirmsasti (Priit arvas, et see on vesipiipu tõmbav hiir. Aga hiir ta pole, see on kindel, vesipiibu kohta andmed puuduvad.) Siis on siin veel kohe kindlasti väikesed poripäntad. No need on need, kes meie kingariiuli ümbrusesse igal päeval (ja ka öösel) poriseid jalajälgi jätavad. Oh jah. See oli alles algus. Lisaks eelnevatele on siin veel hiigelpalju pisimutukaid, keda ma pole suutnud identifitseerida. Nad ei näita end kunagi meelsasti. Lisaks püsielukatele käib siin ka juhukülalisi, kes tulevad, peatuvad paariks-kolmeks päevaks ja siis liiguvad edasi oma kummalistel radadel. mõned neist on hirmus jutukad ja võidvad su surnuks rääkida ja mis veel hullem, need võivad surnud ka elusaks rääkida. Teised aga, no neid sa ei pane tähelegi enne kui nad on läinud. Märkab lihtsalt nende puudumist.
Teate, ilma nende mutukateta oleks see elu siin korteris tunduvalt igavam. Ma pean ikka õnnelik olema, et neid siin palju on. Aga olgem ausad, ma ei sule iialgi ust ühelegi peavarju vajavale pisimutukale või muidu abi vajavale olendile. Minu juures on kõik nähtamatud ja nähtavad kujuteldavad ja kujuteldamatud sõbrad teretulnud.
Hmm, ma mõtlesin, et peaks neist raamatu kirjutama. Tegelikult on see sama raamat, millest ma mingi 1451 posti tagasi rääkisin. Raamat Soodast. Sooda ja muud loomad. Või. Nähtamatu jänes ja tema väikesed sõbrad. Ma arvan, et Pets saaks ka selles raamatus oma koha.
Oh, Oi Pille, kuidas sa ka ei õpi? Tuleta nüüd meelde. Keegi lubas ju kirjutamise maha jätta. Nii, et ei mingit muinasjuttu Soodast ja ei ühtegi surematut romaani enam.

Seletuskiri, miks ma magasin põrandal nagu karjakrants...

Ja see on juba käes. Ma kartsin seda, kuid ei osanud nii vara oodata.
Nüüd see saabus.
Jaanika vahetas mu välja. Noorema ja ilusama vastu. Aga enda lohutuseks võin öelda, et minu asendamiseks on vaja tervelt kahte nooremat ;)

P.S Appi. Vanasti karjus aint titt seina taga, nüüd istuvad siin voodi peal kaks ja püüavad selle karjumist oma karjumisega ületada. Esimese hooga ehmatasid lapse vait kah.

Üks unistus täitunud, miljon ooterežiimil!

Te ei kujuta ette kui õnnelik ma praegu olen!!!
Te lihtsalt ei kujuta seda ette!
No võibolla kujutate ka kui natuke oma kujutlusvõimet pingutate.
Milles siis asi?
Üks mu väikestest unistustest eesmärkidest täitus just praegu! See on ülitore!!! Üliüliülitore. Ahh!!!
Leidsin just postkastist järgmise kirja:

Hi Pille Heero

Congratulations!
The Elfwood moderators have selected one of your
new images (koobasdr.jpg) be a featured pick-of-the-day!
It's featured at the main page of Elfwood for one day.

Best regards,
Thomas Abrahamsson and the Elfwood moderators.

Ma olen ikka vaadanud sellel lehel neid pilte ja imestanud kuidas inimesed ikka oskavad joonistada ja unistanud, et ka mina kord jõuan siia ritta. Ja ma jõudsin!!!Muidugi pole see mingi suur saavutus. Ja ma ei kuuluta siin end praegu ka mingiks kunstnikuks (sest ma tean, et minust ei saaks kunagi head kunstnikku ja ma ei tea, kas ma tahakski, et saaks. Inimesel peab ju ometi ka mõni hobi olema). Aga minu jaoks tähendab see pisike tunnustus siiski rohkem kui arvata oskate.

Jah, nüüd võin ma rahus pliiatsid nurka visata, sest minu eesmärk on saavutatud. Ma nimelt lubasin endale kunagi, et ma ei lõpeta enne joonistamist, kui ma saan sinna galeriisse kasvõi ühe pildikese kõrvale selle kuldse tähekese. Ja see on käes!!!!

Üks unistus täitunud! Nüüd pole küll enam miski võimatu! Järgmisena õpin lendamise ära :D
Ahh, ma ei teagi, mida ma suurest rõõmust teeks!!!
Ahjaa, äärepealt oleks unustanud. Siin on see pildike, mis mulle selle pisikese rõõmuhetke kinkis (kusjuures ma ei pea seda mitte oma parimaks pildiks)


P.S Panite tähele? See sissekanne kubiseb hüüumärkidest!!! Aga püüdke mind mõista, ükski teine kirjavahemärk ei näi praegu sobilikumana. Isegi komad asendaks ma meeleldi hüüumärkidega!!!

P.P.S Kas teile ei tundu, et see nädal on minu jaoks kuidagi imelikult hästi alanud. Eile kaitsesin kursatöö, täna sain Mod´s Choice! Ei tea, mis omsel veel minu jaoks varuks on? Või ülehomsel? Ahh!!!

Kaks sõna kaitsmisest

Täna siis kaitsesin ära oma kursatöö. Või midagi sinna kanti. Tulemusi ei avalikustatud. See üritus seal küll kaitsmise moodi välja ei näinud. Aga kõik mu suured lemmikud (Tenno, Pruks, Tammeveski, Sellu ja Habicht) olid kohal. Eriti see viimane. See oli kohutavalt kohal. Teate, on väga vähe inimesi, keda ma silmaotsaski ei salli. Täpsemalt olen neid praeguseks saanud kokku tervelt kaks. Ja Habicht juhib. See on kohutav, kuidas ta mulle närvidele käib. Igale ta sõnale tahaks ma vastu vaielda. Isegi sidesõnadele. Võiks öelda, et isegi kirjavahemärkidele. Huhh. Ja selline peab siis kaitsmisel kohal olema. grrrr... ja Pruks ka. Vähemalt retsensent oli meeldivalt rahulik inimene
Vestlus Hellatiga meie tulevikust oli ka huvitav. Ta ütles otse välja, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, meie saame ikka pügada. Lõpuks ütles ta, et no pole hullu, et kui ise peale hakkamist on, siis saab elus ikka kuidagi hakkama. Aga vähemalt tean ma nüüd nimesid. No nende inimeste omasid, kellele me pean magistrisse pääsemiseks altkäemaksu andma.
Aga hei, kõigepealt tuleks see va bakatöö valmis kirjutada, siis võiks magistri ja doktori ja ma ei tea mille peale veel mõelda...
jah, hakkangi kohe omme kirjutama! (oo, Pille on vastu ööd kuidagi eriti hoogsalt meelestatud)

P.S (lisatud järgmisel päeval) Hehh, see entusiasm, mis mind eile õhtul tabas on ilmselt üle läinud. Olen 3 tundi raamatukogus istunud ja mitte kui midagi tehtud saanud. Kui ma samas vaimus jätkan, siis 31 maiks (millal on mu bakatöö kaitsmine) peaks ma vabalt kogu mittemillegi valmis jõudma.... aaarghh, sellega siin võib lolliks minna. Peaks vahelduse mõttes midagi uvitavat tegema. Kuhugi minema või nii. Alustuseks lähen koju ja söön natuke eilset libajuustukooki :p (Kui seda veel peaks alles olema)

Tele2 uus sooduspakkumine

Liitudes meiega nüüd saate endale koju kolm suurepärast Arvedit (ja kõik imevad)

(kui keegi peaks olema uvitatud ülejäänud arvedite ja kurikuulsate baarikuulsuste piltide nägemisest, siis pöörduge minu poole ja sümboolse tasu eest võime kokkuleppele jõuda)

Mina elan ohutsoonis!

• Teadlased väidavad, et Tartu raudteel juhtub suurem õnnetus vähemalt kord 25 aasta jooksul (loodame, et see 25 aastat pole varsti täis saamas)
• Lõhkeaine vaguni plahvatamine tekitab tugevaid purustusi kuni 1 km raadiuses ja kütuse vaguni plahvatus 500 m raadiuses (huvitav kui palju siit küll lõhkeainet läbi veetakse???)

Vot selline rõõmustav kirjake saadeti meile koju. Ma ootan põnevusega, millal võin sellist vaatemängulist pilti oma aknakesest näha.

Kusjuures tegelikult mulle meeldivad rongid.

Kohutavalt.

Jäägu see krõpsik kurku sellele, kes selle kuramuse palaviku veel välja mõtles

Oo Romeo, oo Romeo, miks oled Romeo?

See nädalavahetus on olnu ikka kultuurne küll. Kujutage ette. Pille käis Estonias balletti vaatamas. Viimasest balletietendusest oligi möödas häbiväärselt palju aega. No 12 aastat ikka. Aga lahe oli. Kujutage ette kui palju sukkpükstes mehi korraga laval!!! (ma arvan, et siin oli kõikide nende 12 aasta jagu ka)

Ja no selline roimantiline tükk oli ka, et oi oi oi (st Romeo ja Julia)
Paar huvitavat asja hakkas silma

• Esiteks ballett, mis tundub telekas nii õhkõrn ja kerge kaotab pool oma hõljuvusest, kui kuuled neid kriukse ja mütse ja matse, mis lavalt kostuvad.
• Teatritolm on omaette nähtus. Ma terve etenduse (kõik kolm vaatust) tahtsin irmsasti aevastada, aga ei saanud.
• Kõige naljakamad kohad etenduses olid suremised. Romeo sõber (publiku vaieldamatu lemmik) suri vähemalt pool tundi. Teised olid veidike nirumad ja surid palju kiiremini, aga alla 10 miuti ei kulunud vist küll kellelgi. Aga kuidagi pidi ju need 3 tundi sisustama.
• Minu lemmiktantsud olid mõõgavõitluste omad. Need olid toredad. hoogsad ja lahedad.
• 21 sukkpükstes meest korraga laval... ah... (irw) see võtab sõnatuks.

Järgmisena on mul plaanis minna ooperit kuulama/vaatama. Ma polegi ühelgi korralikul ooperietendusel käinud.

What's here? a cup, closed in my true love's hand?
Poison, I see, hath been his timeless end:
O churl! drunk all, and left no friendly drop
To help me after? I will kiss thy lips;
Haply some poison yet doth hang on them,
To make die with a restorative.

Kui ma juba nii lahke olen ja krõpsikute jagamisega tegelen, siis oleks äärmiselt ebaõiglane jätta ilma krõpsikuta see, kes mõtles välja peavalu.

P.S Kui keegi on mu häält juhtunud kohtama, siis palun saatke ta kiiremas korras minu juurde tagasi. Mul on teda omme vaja. Leidjale loomulikult vaevatasu.

Krõpsik sellele, kes mõtles välja nohu...

Ommikune positiivne mõte

It's a beautiful day
The sun is shining
I feel good
And no-one's gonna stop me now, (oh yeah)

It's a beautiful day
I feel good,
I feel right
And no-one, no-one's gonna stop me now
(Mama)

Sometimes I feel so sad, so sad, so bad
But no-one's gonna stop me now, no-one
It's hopeless - so hopeless to even try...

Nii et palun, ärge mitte üritagegi. Täna olen ma tervenisti positiivselt meelestatud. Isegi mu pisike peavalu ja nohuhakatis on positiivselt meelestatud.

Väike nõuanne neile, kes samuti soovivad sellist imelist positiivset laengut saada. Tehke nii: ommikul esimese asjana kui ärkate (ja palun ilma äratuskellata) pange mängima (hästi valjusti) seesamune Queeni laul (I´ts a beautiful day), tõmmake kardinad eest ja tehke aken lahti ja hingake sisse sõõm värsket õhku ja korrake peas, et no-one´s gonna stop me now (või kui see ei aita, siis korrake vaikselt sõidan tasa üle silla niikaua kuni see aitama hakkab).

Mõtteid rahast ja asjadest ja inimestest - vastu ööd tulevad Pillele ikka imelikud mõtted pähe.

Võtsin täna välja oma õppelaenu teise poole. Nüüd olen miljunäär ja söön end rasva ja valge kinda sisse pistan käe. Mitte, et seal eriti vahet oleks. Ma käitun miljonärina ka siis kui mul raha üldse pole. Minu jaoks pole mingi probleem illegaardis oma viimased sendid maha juua, mõtlemata hetkekski sellele, et võiks selle eest veel paar päeva nt süüa osta. Ja üldse on see raha nii tüütu asi. Nt vihkan ma inimestelt raha nõudmist. Raha välja andmise vastu mul nii suurt vastumeelsust pole. Ah rikkurite asi. Raha on ju kõigest raha.

Aga hea kui seda ikka on. Ja minul on nüüd :D Õnnelikumaks see mind (kahjuks) ei tee, aga õnnetumaks kohe kindlasti ka mitte. Õnnetumaks teevad mind oopis teised asjad. Ei nüüd ma valetan muidugi. Asjad ei saa mind küll õnnetuks teha. Vähemalt mitte seni kuni mina neid valitsen mitte vastupidi. Sel päeval, mil minust saab asjade ori, võite mu samahästi maha ka lasta. Praegu veel asi vist nii hull pole. Mul pole veel nii suuri asju, mis mu kohvrisse ei mahuks või mida ma ei raatsiks maha jätta. Praegu võiks ma vabalt võtta oma koti selga ja koos Soodaga nelja tuule suunas minna ja mitte iial tagasi tulla. Ja ma teeks seda meeleldi. Suva neist asjadest. need on kõigest asjad (kuigi viimase diivaniteooria järgi suht põneva eraeluga asjad).

Mis mind rohkem kinni hoiavad on inimesed. Neid ei saa niisama lihtsalt maha jätta. Isegi kui tahaks, ikka ei saa. Vahel on küll selline tunne, et tahaks. Tekib lihtsalt illusioon, et nii on kergem või midagi. Võibolla olekski, aga samas, kes ütles, et elu peab lihtne olema?

Oh, teate, nende inimsuhetega on üldse kuidagi keeruline. Pille, nagu võibolla olete märganud, armastab äärmusi. Selles suhtes, et kui midagi tunda, midagi olla, siis täiega, kogu südamest. Kas olla kõik või mitte midagi. Kas armastada või vihata. Vahepealne osa on lihtsalt igav. Ja igavust Pille ei salli. Appppsoluutselt mitte. Asi on selles, et vihkamine, nagu armastaminegi on tugevalt isikuline suhtumine. Seda võib olla ka sõprus nt. Aga ma ei salli ükskõiksust. Ma ei salli seda kui inimestele ei lähe korda. Ma eelistan pigem olla vihatud kui seda, et inimesel on minust suva. Jah, ma tean küll, et maailm pole ainult must ja valge. Aga see vikerkaaretäis halle toone seal vahel on lihtsalt nii igavad.

Olgu, aitab igasugustest kahtlase väärtusega mõtetest. Olen neid täna niiiiiiii palju mõelnud ja lausa pea hakkas valutama sellest. No muidugi alati jääb võimalus, et pea hakkas valutama ka sellest, et ma olen külma saanud. Kunagi ei või kindel olla. igatahes imelik on olla. Loodan, et omseks on see üle läinud.

Hämming

Midagi kummalist juhtus just praegu.
Üks tuvi mu akna taga tegi enesetapu. Esmalt kõndis ta närviliselt mööda aknalauda edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi edasi tagasi ja siis järsku hüppas alla. Ei, ta ei tõusnud lendu. Ta hüppas alla.
midagi nii kummalist pole ma varem näinud...

Superheerode stiiliprobleemid

Aitab. Nii see enam kesta ei saa. Kuhu see kõlbab, et bätmänn lendab ringi mingi humanitaarabi korras saadud keebiga. See pole ju isegi mitte stiilne, aga superkangelaste puhul ongi just see väline külg palju tähtsam.
Igatahes omme läheb bätmänn kangapoodi ja ostab oma uuele ja loodetavasti silmi pimestavale kostüümile tõmbluku. Peale seda võite bätmänni näha askeldamas talle nii võõraste külmrelvadega nagu nõel ja käärid ja võibolla ka salakaval mõõdulint...


Supperheero/bätmänn, vahet pole, ühed maailmaparandajad kõik

"Kui mu süda oleks vaba, siis kuuluks see sulle!" lausus eile üks purjus vanamehenäss mulle (peale serenaadi ümisemist).
Hmm. Päris tore, et ta süda vaba polnud, mul poleks tema südamega niikuinii midagi peale hakata. Võiks selle panna kaminasimsile oma trofeederiiulile teiste samasuguste purjus vanamehenässide südamete kõrvale. Millegipärast meeldin ma sellistele. Paha lugu küll. Mulle meeldivad teistsugused (Võite ise arvata millised. Sellised, kellele suure tõenäosusega mina ei meeldi ja kellel on arvatavasti oma trofeederiiul minusuguste südamete jaoks.)

2. rügement rünnakule!!!!

Ah, nüüd on lõpuks oma lastelastele võimalus rääkida neist sangarlikest tegudest, mida sai tehtud 2005. aasta veebruaris Laiuse linnuse all. Oma eludega riskides võitlesime ja võitsime!!!

Kusjuures tänane päev on üle pika aja üks tõeline AH-päev. Alates varasest hommikutunnist, kuni praeguseni pole mu peast lipsanud läbi ühtegi muremõtet. Ainult puhas ja selge rõõm. Kas pole tore? Teate, ma siin mõtlesin natuke asja üle järele ja jõudsin järeldusele, et mingi kõva 80% kõikidest minu mudamasendustest on suuremal või vähemal määral tingitud igavusest. Lihtsalt, kui mul on igav, siis ma hakkan mõtlema ja olgem ausad - mõtlemine ei too midagi head kaasa.
Täna mul ei olnud igav, sest:
a) ma võitlesin vapralt isamaa ja õigluse eest (ja see oli lõbus, uskuge või mitte)
b) ma lugesin "Muumitrolli" (tohutult hea raamat - kuidas ma seda küll varem pole avastanud?)
c) ma tutvusin köögitöölise raske ja vastutusrikka (kahjuks mitte eriti kuulsusrikka) ametiga ning jälgisin härra Suhkruveski veidi üksluist, kuid siiski maailmaparanduslikku elementi omavat tööd (ja ma vältisin igasugust mõtlemist, mida soodustas ka alkoholi inhibeeriv mõju mõtlemisele)

P.S (lisatud järgmisel ommikul) Täna on käed kuidagi valusad. Ei jaksa pastakatki käes hoida. Mispärast ometi? Väike arupidamine iseendaga ja süüdlane saigi selgitatud. Asi on lumes. See nimelt ei hakanud eile just eriti hästi kokku (või ei pakkinud nagu mõned väitsid). See lumi suruti kuulideks puhtalt tahejõuga. Ja viskekäsi annab ka loomulikult tunda :D

:(

Nagu näha - kestvad pidustused

19 päeva. Kas rohkemaks sa võimeline polegi?

OH

Sellega võiks ma oma tänase sissekande ka lõpetada. Kirjeldab see ju hästi seda, mis mu hinges, peas või kusiganes mujal toimub. Hoiatan ette, et selle jutu, mis siit edasi tuleb võite taas lugemata jätta. See on Pille harilik Oh-päeva halin. Võibolla küsite, et miks ma seda üldse kirjutan? Lihtsalt pean.

Nii järjekordne Oh-päev. Kust see Oh siis tuli? Ei tea. Lambist arvatavasti. Kõik vastikud Oh-lambid tuleks siit maailma pealt ära kaotada. Ma vihkan neid. Mina istusin täiesti rahulikult köögis ja sõin turbonuudleid kui järsku hakkas vihma sadama. Selge märk sellest, et OH on jälle külaskäigul. Otsustasin mina siis, et lähen tiirutan natuke Tartu peal ringi ja üritan Oh-i mõnel kitsastänaval maha raputada, aga nii külm oli, et ma ei saanud pikka tiiru teha ja täna on see OH-kuidagi eriti püsiv.

Milles see Oh siis seisneb? Teate, ma ei oska kirjeldadagi. Selline tühi tunne on. Kohutavalt kurb ja kohutavalt nukker ja kohutavalt valus ja üldse... Oh, ma ei oska seda seletada. See maailm, mis on sinust väljaspool, seest tühi on täis üksikuid. Kel ununend mis hellitus mis hool. Nutt täitmas hingetühikuid. Kel üldse pole kuhugile minna. Kelt eal ei küsi keegi, kuidas läheb sul. Kes üksi hulgub mööda tühja linna, et mitte minna koju, kus on vaikus nõnda hull... (Alender aitab ikka hädast välja, kui on vaja midagi öelda, aga endal pole piisavalt palju sõnu.) No ja siis on veel see üks asi lisaks.

Teate, see Oh on nagu mingi viirus. Ta poeb minu sisse ja siis hakkab hävitustööd tegema. Kõigepealt muudab ta kõik rõõmsad mõtted invaliidideks ja igakord kui üritan midagi ilusat mõelda, siis ütleb, et no donut for you või et bad server. Teate, minu puhul ei aita vist muu kui tuleb teha restart. Ei, veelparem. Tehke mulle üks Shut down. Siis oleks lõpuks rahu majas.

Oh, kohutav. Ma ei kannata seda Pillet. Masendav. Kui te mingil imelikul põhjusel siiski lugesite seda nutulaulu, siis palun, unustage see ära. See ei ole see Pille, keda te mäletama peate. Teie jätke meelde see Ah-Pille. Nõus?

Loodan, et homme tuleb siiski Ah-päev.

Sinna see kelk maetud ongi...

aaaAAAAAaaaaAAAAAihaaaaihaihaihaaapppppiiiiii
aaaaaahhhhaihoooooOOOaaaaAAAaaapp...

Just sellise "ümina" saatel lendas Pille Sinisel Välgul mäest alla. Hõissa meil on vastlad! Hehh, ma siiamaani imestan, et eluvaim ikka sisse jäi. Millised kiirused!!! Millised meeliülendavad hüpekad ja millised maandumised!!! See hüpe, mille tulemusena minu imeline kelk ja truu kaaslane Sinine Välk sai oma esimesed ja kaugeltki mitte viimased (välgunoolekujulised) praod lõppes ikka igavesti vägeva õhulennu ja esmaklassilise maandumisega (minu müts ja kelk olid minust ammu eraldunud). Hetkeks lõi ikka hinge kinni. Edaspidised maandumised olid valusamad, aga sellist õhulendu enam ei järgnenud.

Aga see mägi oli paremale viltu.

Aint ühest asjast ma aru ei saanud, mispärast ometi pidi sinna mäe otsa uuesti tagasi ronima??? Ja uuesti ja uuesti...

Ja vastlakukelused olid ka peaaegu söödavad, kuigi vastlakuubikud olid paremad. Kusjuures avastasin, et kuubikuid on lihtsam teha kui kukelusi. Maitseerinevus võis tulla ka sellest, et kukelusi tegin ma poolmagades (pidin ju tõusma enne päikest, et õigeks ajaks valmis jõuda).

Igatahes ülimalt lahe üritus oli!!! Mul pole ammu nii lõbus olnud.... peaaegu nagu lapsepõlves.
ja laupäeval tuletan siis meelde kuidas see lumesõda käis.

Nüüd peaks ma põhimõtteliselt hakkama oma teadusartikleid lugema, aga olgem ausad, ma ei viitsi. Unine olen ja väsinud ja laisk. isegi oma Kursusetööd ei viitsi läbi lugeda. Mul seisab nüüd kaitsmine silme ees. 21 veebruar on siis minu kord tutvustada seda imelist üllitist. Aga katsuge teist keegi minu kaitsmisele tulla. See on keelatud. Ja kes astub keelust üle, see võib minu oma sõprade nimekirjast maha tõmmata ja ma ei tee praegu nalja (et te teaksite).
Te olete hoiatatud!

P.S Meie laps, kes vist ikka on laps, kuigi ta lapse häält ei tee, on õppinud ära sõna emme. Milline rõõm meile kõigile. Tunnen end kui pereliige. Peaaegu et kui ema! Samas hirmuga mõtlen, et kui minu kolmikud peaks hakkama samasugust põrgulärmi tegema, siis eelistan vist elulõpuni õppelaenu tagasi maksta :(

Brrrrrr...

Vastlapäeva peaproov edukalt üle elatud ja õppetunnid edasiseks eluks käes. Ehk siis, mida Pille õppis tõelise vastlapäeva tarvis:

• Tuleb end varustada soojade riiete ja eriti soojade sokkide ja kinnastega (praegu sulatan radika vahel varbaid). Eriti arukas oleks kaasa võtta mitu paari kindaid.
• Soe glögi võib mäel imesid teha.
• Oma kelku ei tasu liialt kiinduda, sest see ei pruugi sellest jandist elusalt välja tulla.
• Kelgu võib asendada ka muude liikuv-vahenditega (linoleum, prügikotid, žiguli kapott etc.)
• Kes ei riski, see Maarjamõisasse ega mullatoidule ei saa.
• Mäest üles minek on palju vaevalisem kui alla minek ja seetõttu tuleb viimasest kõike võtta.
• Kandilised vastlakuklid on tegelikult palju paremad kui ümarad.

Igatahes on teisipäevast oodata üht lõbusat ja lumist päeva.

Ahjaa. Midagi vähem lumist ka teile. Kui teil peaks igav olema, siis proovige seda nooleviske mängu. päris lahe. Mina panin igasugu pealinnadega mööda kokku 1591 kilomeetriga, mis minusuguse geograafiavõhiku kohta polegi nii paha tulemus. Samas aga, olgem ausad, Bukaresti pakkusin ma tõesti ainult hea õnne peale. Igatahes proovige!

P.S Käisin Triinu juures nautimas teeveemaailma pakutavat värvikirevat elu, keha soojendavat teevett ja südant soojendavaid kohevaid pannkooke. Enam pole brrrrrr vaid pigem nagu no mida nüüd?!?

Ja kandidaat nr 6 Maris!!!

Jutulinnul on silmapaistev mõistus ja taiplikkus...

Oh, mõtlesin täna asjalik olla ja oma kursatööd teha, aga satusin hoopis lapsepõlveradadele ekslema. No vaatasin siis järjest ära kõik Klaabu seiklued (oo, Tige Kala - mu suur lemmik) ja operaator Kõpsu ja Aatomiku seiklused ja Kunksmoori (tagasi linnud...tagasi) ja ohh, vanad head ajad tulid meelde... milline nostalgia!


Ainus mis hirmsasti häirima jäi oli see, et Kolmanda planeedi saladust ei saanud vaadata. Peab selle vist ikka laenutusest tooma. Seda pole tõesti ammu näinud, aga tahaks himsasti. Sest juba ainuüksi jutulinnu nägemine on seda väärt. Jutulind on väärt tervet loomaaeda!!!



Igatahes pole ma veel oma kursusetöö kirjutamiseni jõudnud. Täna vist ei jõuagi...
Jõud lõppeb, ei jaksa enam...

Tegus päev...

Lõpuks ometi nägin ära Kuninga tagasituleku täispika versiooni!!! Hehh, uhke, pole midagi öelda.

Ülejäänud ommiku olen skänneriga mässanud. Ma ju pidin Sooda rõõmuks tema portree ka netti üles panema. Ja ma ei saanud kuidagi ühte õnnetut draakonit kõrvale jätta.

Edasiseks paariks tunniks on mul plaanid järgmised: kirjutan kaks rida oma kõngevast romaanist... rohkem ma kahe tunniga ei jõua. Ja siis puhkan väsitavast vaimutööst ja mängin nõrkemiseni barbidega...

"Kuidagi peab ju oma elu huvitavamaks muutma," ütles Kairi punase tulega teed ületades