Ühel ilusal päeval ma ausõna kirjutan kõigest põnevast, mis vahepeal teoks saanud, aga see päev pole veel täna. Liiga kiire.

Põgenedes Abrukale

Täna ujumas käies meenus kaunis lapsepõlv. Ilm oli pilves ja külm. Marutuul peksis laineid vahule. Rand oli inimtühi vaid üksik ornitoloog lõdises põõsas ja tõmbas tutimütsi sügavamale silmile. Hülgerahvas tormas aga ilma trotsides lainetesse. Kalendri järgi on suvi ja tuleb ujuda.
Mul muidugi ujuda ei lastud. Või noh oleks lastud, aga ainult poole sääreni ulatuvas vees. Tõruke ilmselt pelgas, et kavatsen meritsi põgeneda. Aga ega see päris alusetu kahtlus ehk polegi. Selline jonnipujään võib põgenemismõtteid sütitada küll.

Eputus

Ma olen endiselt näost kergelt rohekas. No jälle pean mina kodus istuma, selmet laulupeol hõisata. Aga et mitte nina liialt norgu lasta, tegin oma koduse laulupeo. Lapsed niikuinii undavad pidevalt, nii et panin neile aga piduriided selga ja laulupidu missugune.
Pildil valitakse repertuaari

Aga nad on mul rahvuslikus kostüümis nii nunnud, et lausa kahju, et ei saanud nendega eputama minna. Eks eputan siis siin.

Tõrukese reisid ja lingvistlised uuringud

Kuna ma ei tahtnud üksi kodus nutta sel ajal kui Mps pedaalib, otsustasin käia ja vähemnähtuid külastada. Laupäeval pakkisin pujäänid autosse ja pressisime end Laisikule külla. See oli Tõrukese jaoks põnev. Seal sai ju kääd* ning lisaks oli sinna pandud püsti ronimiskeskus, kus sai kiikuda ja siuh teha ja siis oli seal atsubi, keda pisut kardeti, aga samas oli vahva ka. Ja ass, keda enam ei kardeta. Ja mis kõige põnevam - seal oli ka hunnik nanasid ja kukk ja terve ports pääte ka. Vaatamist kui palju. Selle kõrval kahvatusid pakutavad pannkoogid.
Täna toppisin lapsed taas autosse ning kihutasime teise saare otsa saarlannale külla. Seal oli ka atsubi, aga mis palju toredam, seal oli toatäis mänguasju, kelle omanikke polnud kohal ja mida sai kõiki näppida ja tuba oli lõpuks just selline nagu toad enamasti on kui minu pisikaos ja esikaos sealt üle on käinud. Tõsi seal olid ka väikesed hirmsad titad, kes nutsid. See Tõrukesele ei meeldinud ja ta nõudis valjuhäälselt kohest lahkumist ja ei mõistnud sugugi, miks emme arvas, et need pisikesed on täiesti ohutud ja armsad ning keeldus põgenemast.
Täps, kellel on nüüd kolm hammast, pidas end muidu hästi üleval, naeratas kõigile kelmikalt ja üritas laualt kogu kooki üksinda nahka pista. Väike ablas põrsas.

* Siin ja edaspidi kasutatud tõrukesekeelsete sõnade tõlget saab vaadata uuest sõnastikust, mille lingi paninka kõrvalasuvasse tulpa ->
See on selleks kui keegi peaks tahtma poisiga paar sõna juttu vesta, aga ei leia ühist keelt.

Roheline

Hommikul peeglisse vaadates märkasin kurvastusega, et olen ikka rohelist värvi. No täitsa roheline. Kadedusest. Mps läks rattamatkale ja mina jäin kahe jonniva pujääniga koju (kellest ühel on hambumise aeg, mis tähendab topeltjonni ja teine on omandanud jonnimises juba meistriklassi). Aga ma tahaks ju ka. Ma ei mäletagi enam, millal mina sain matkal käia. Ilmselt ei oska enam telkigi üles panna. Samas minu sisemine rännuhimuline matkasell pole kusagile kadunud. Istub puuris ja nutab. Peseks siis nõudki ära, oleks teisest minginegi kasu.

Jaaniku-paanika

Kuna eile tinistas Mps kirikus kitarret nii et jaaniku pasunad kahvatusid, siis istusin mina lastega kodus ja nutsin et jaanitulele ei saa. Või noh, kui aus olla, siis ega ikka ei nutnud küll. Õues oli ilgelt külm ja märg. Mina aga küpsetasin kodus torte ja tegin jäätist. Ma nimelt hankisin endale jäätisemasina ja tegin esimese katsetuse. Tuli hää küll. Siinkohal palun jagage minuga parimaid jäätiseretsepte.
Kuna aga ilma jaanituleta ei saa jõule ootama hakata, siis tegime täna selle tule ära. Tuli oli selline portatiivne. No et kui esimeses kohas enam ei meeldinud, võtsid selga ja viisid järgmisesse kohta. Eino jaanituli oli täitsa väärt. Andis sooja ja pakkus silmailu. Kuna mul jalad maratoneerimisest veel kanged kui pakud, siis sel korral üle lõkke hüppama ei hakanud (kuigi võrreldes eilsega olen juba nõtke kui gasell). Tõruke aga üritas järgida iidset jaanitava, et tuleb ronida üle seitsme aia ja teha muid lollusi. Ta ronis küll pidevalt üle ühe kiviaia ja ei kuulanud sugugi vanemaid, kes teda keelata üritasid. Ju oli nii kibe soov oma tulevast unes näha. Peaks homme küsima, et kas nägi siis ja kas oli vaatepilt riidlemist väärt.
Täps aga sai täna 11 kuud vanaks. Kraapisin sahtlipõhjast ikka õige arvu küünlaid kokku. Hea, et järgmisel korral ainult 1 küünal tuleb. Neiu ise muidugi virises terve päeva, aga anname andeks. Ega see vananemine meile naisterahvastele ikka üldse ei istu.

Sport massidesse!

Mõned päevad tagasi tundsin põhjendamatut optimismi oma sportlike võimete osas ning otsustasin minna Pärnu võidupüha maratonile. Tõsi päris ulmelistesse kõrgustesse mu fantaasia ei pürginud ja valisin poolmaratoni. Ja kuna ma jooksen ainult siin  kui keegi relvaga taga peaks ajama (kohalik konstaabel lubas vajadusel ka selle organiseerida), siis otsustasin käimisretke kasuks. Oijah. Enne tuleks ikka peeglisse vaadata ja üles otsida, et kus see sportlik vorm on.
Aga ei midagi hullu. Esialgu püsisime teistega ilusasti samas tempos. Seda siis kuni esimese tõusuni, mis sportlased pühapäevajalutajatest välja sõelus. Kurb on tõdeda, et see esimene tõus tuli umbes 50  meetrit peale starti.
Elagu villiplaastrid ja hapukurgileivad. Ilma esimesteta oleks ma praeguseks ilmselt täitsa jalutu ja teised olid lihtsalt mõnusaks vahepalaks kui samm hakkas töntsiks muutuma. Kusagil poolel teel tundsin, et alumine pool minust oli kange kui puuhobusel kuigi ma ei usu, et puuhobused eriti valu tunneks. Mina küll tundsin. Ülemisel poolel oli päris hea olla. Rada oli kaunis ja tuju oli ülev. Sai imetletud nii kohalikku arhitektuuri kui mööda vudivate maratonistide põnevaid jooksutehnikaid. Seal oli ohtralt kummastavaid stiilinäiteid. 
Kui umbes kaks kolmandikku rajast oli läbi ja jalad hakkasid juba kõva häälega karjuma, et nad tahaks pehmetel patjadel puhata, märkasin raja ääres ühte tuttavat kuju. Ja seal ta seisis - minu armas Milli. Oo, kuidas oleks tahtnud võtta taskust võtme ja finišisse põrutada. Aga ei, raskel südamel vantsisime mööda ja ikka sihikindlalt lõpu poole. Ja nii üllatav kui see ka pole, me jõudsimegi sinna! Me olime küll käijatest eelviimased (ühe püüdsime ikka kinni), aga käijaid oli vähe ka. Ja ega meie eesmärgiks polnudki head aega saada, vaid lihtsalt rada läbida. Ja see sai tehtud. Aeg sealjuures polnudki mitte sugugi halb. 21,1 kilomeetrit ja 3 tundi ning 33 minutit. Sain kaela oma esimese medali ja ei võta seda nädal aega kaelast ära, et kõik ikka näeksid millega ma hakkama olen saanud. Ise-asi kas ma homme voodist välja saan, et sellega eputama minna.