Tahtsin täna kirjutada oma nädalavahetuse matkast. Sellest, kuidas ma juhuse läbi kontvõõrana prominentide pulma sattusin ja kuulsate näitlejatega klaase kokku lõin, kuidas ma Mpsi kontserdil esimeses reas olin (nagu kord ja kohus), kuidas ma oma kaasaskantavas luksusvillas esimese öö veetsin, kuidas ma kaljusid vallutasin ja patukoormast vabanesin ning kuidas ma lõpuks zombifitseerununa koju jõudsin...

Kõigest sellest tahtsin kirjutada, aga jutt kuidagi ei jookse täna. Lonkab mõlemat jalga nagu ma isegi... Võibolla omme...

"Mis on saanud sellest Pillest, kes varem ikka mööda ilma ringi hulkus?"

Nii küsiti minult ükspäev.
See küsimus jäi hinge kriipima ja nii juhtuski, et ma ühel päeval peeglisse vaadates jõudsin järeldusele, et sellest vabast rändurist on lühikese ajaga saanud igav tööinimene, kes tormi tõustes mitte ei lase end nelja tuule suunas kanda vaid tõstab krae kõrgemale ja kirub ilma. Ei meeldinud mulle see Pille, kes mulle peeglist vastu vaatas. Nii juhtuski, et otsisin üles oma suure sõbra Gotfriedi, pakkisin ta tihedalt asju täis ja võtsin tööle kaasa, et pärast poe sulgemist minna sinna kuhu jalad mind iganes viivad...

P.S Aga siiski, see rännukirg pole minu täielikult surnud. Miks muidu juhtus eile nii, et sokke ostma minnes ostsin lisavarustuseks ka telgi kaasa...
P.P.S Ei tea kas peaksin oma telgile nime ka panema?

Vaene laps...

Teate natuke veel ja ma olen nagu see vaeslaps vanadest headest muinasjuttudest. Mu vanemad on endale minu asemel uue ja parema lapse võtnud!
See kõik algas sellega kui mina ühel ilusal pühapäeva hommikul koju tulin ja leidsin eest lukustatud ukse, võti ees ning ma pidin kella laskma, et tuppa saada, minu voodi oli hõivatud ja hambahari topsist välja tõstetud. See oli kurjakuulutav algus. Järgmisel korral läksid kõik pidutsema ja mind jäeti koju nälgima. Eilseks aga oli see vaeslapse trall jõudnud juba nii kaugele, et palju kaugemale enam minna ei saagi. Õhtul kui oli magamamineku aeg küsis ema ise ilmsüütult silmi pilgutades, et noh Pilleke, kuhu sina täna magama lähed, meil on pakkuda koera koht kolde ees või veel parem, tõstame su parem õue! Ja nii tuligi mul öö veeta lageda taeva all. Ainult hiiglaslik jalanumber takistab mind end Tuhkatriinuna tundmast.
Siin ei või milleski kindel olla. kardan, et järgmisel korral kui koju lähen leian, et minu võti enam lukuauku ei sobi, ning minu 7 asja on ukse taha kuhjatud. Kui veab, siis on lisatud juurde väike sedelike, kus seisab kirjas, et minu ülalpidamine käib neile üle jõu ja mingu ma parem laiast maailmast õnne otsima...see olevat parim kõigile....

Nii see enam edasi minna ei või, mõtlesin ma ja ostsin omale kodu! See on kolmekohaline, kööginurga ja verandaga. Isegi valgus on sees! Nüüd on sügisene elukoha probleem ka lahendatud. Minu uueks aadressiks saab olema Jakobi 2B. nüüd tuleb veel postkast oma ukse kõrvale installeerida ja siis võite mulle kirjutada ja joonistada.

P.S A teate, mis on hea... muinasjutud on tavaliselt õnneliku lõpuga... Minu vaeslapselugu ei saa mitte teistsugune olema

Ehh, ilmselt sai jälle vastu tuult suudeldud...

Miks muidu mu huulel nüüd selline pisike ohakas õitseb...

Blind-driver...

Nii, ühe hetkega muutus väike punane õppesõiduauto veel miljon-triljon korda ohtlikumaks kui varem. Nüüd te kindlasti imestate, et kas tõesti on olemas midagi veel ohtlikumat autoroolis istuvast Pillest? Oo jaa! Kujutage nüüd ette autoroolis istuvat Pillet, kes on pime nagu noor mutionu!!!

Jah, just nii need lood nüüd siin pool sood ongi. Mul kadusid prillid ära :(
Sellega seoses panen üles kuulutuse:

Vajatakse pimeda juhtkoera, -tiigrit, -karu, -siga, -lammast või mõnda muud dresseeritavat looma (vajalik B-kategooria juhilubade olemasolu)

Nüüd teid kindlasti huvitab, et kuidas mul õnnestus prillid ära kaotada. Oh, kui oled nii osav kui mina, siis pole see muidugi mingi kunst. Aga sel korral nägi see välja siis nii:
Istun mina mere ääres liival, varbad vees, päike säramas pea kohal ja kõik on otsekui päris. Järsku aga hüppab nurga tagant välja kohutav äikesepilv ja viskab müriseva naeru saatel taevast alla üüratuma koguse vett. Liivasaar, millel lebotati sai hetkega veega kaetud. Viimane võimalus päästa oma väärtasju oli põgeneda. Haarasingi asjad kaenlase ja padavai maa poole ajama. Sel hetkel ei tulnud mul hetkekski meelde, et minu prillid olid samuti kusagil seal riidehunnikus. No nüüd on nad ilmselt kusagil mere põhjas... Jääb vaid loota, et äkki on neist kasu mõnele lühinägelikule kalakesele, kes nüüd juba kaugel kõiki ähvardavaid hauge ja haisid näeb ning varmalt põgeneda jõuab...

Täna hommikul prillipoes oli küll selline tunne, et ma jäängi pimedaks elu lõpuni. Ma lihtsalt ei suutnud leida ühtegi prillipaari, mis mulle kasvõi natukenegi sobinud oleks. Oi Triin, ma tundsin sinust hirmsasti puudust, eelmisel korral olid ju sina see, kes mind nägijate maailma tagasi tõi ja prille valida aitas...

Aga kujutage ette, midagi head sai ka sellest üritusest - selgus, et minu silmad on taas paremaks läinud, sain 0,25 võrra nõrgemad klaasid :D
Kas ma hakkan vanaks jääma?

Rafineeritud sahharoosi kuubikute mõjust tööle

Igas töös leidub alati, üks suhkrutükk, mis teeb, pipratera magusaks...
Nii on lood minugi tööga. Kui on jälle üks selline päev nagu täna, kus mul on kohutavalt igav, olen kurb ning tüdinenud, siis lippan taharuumi, näppan sealt ühe suhkrutükikese, pistan selle põske ja maailm läheb kui nüüd mitte ilusamaks siis magusamaks ikka (saate aru, selles töös lihtsalt pole midagi muud rõõmustavat).

Täna läheb juba 2 suhkrutükk ja ikka ei paista paranevat asi...

Reklaamidest

Täna linnas lõunapausi tehes kõndisin ringi nagu ikka - pleier peas (ma töötan patarei toitel, kui juhe kõrva ei lähe, siis pikemaid vahemaid läbida ei saa). Ja siis järsku tekkis selline Coca-cola-reklaami-efekt (no ikka selle, kus kogukas ehitaja saab ootamatu lillekimbu õnnelikuks omanikuks). Loomulikult ei visanud keegi mulle lillkimpu (kaugel sellest). Lihtsalt muusika sobis järsku kõige ümbritsevaga imehästi kokku. Selline mõnus kergelt kõhe tunne tekkis. Tegelikult läks isegi hästi, mõelge, kui Coca-cola-reklaami-efekti asemel oleks tekkinud nt Sprite-reklaami-efekt!!!