Progress kullerteenuses

Jätkame ikka koroonalainel.
Eile käis kuller. Sirutas tervituseks käe, köhis paki peale ja palus, et ma enese tuvastamiseks tema mobiili lakuks.

Ilmselgelt oli see kirjeldus siin pisuke liialdus, kuid sel hetkel kui ta palus, et ma oma sõrmega tema telefonile allkirja annaks tekkis küll väike tõrge (mine sa tea, kes seda telefoni enne silunud on. Mõni võrkpallur näiteks). Imestasin endamisi, et kas tõesti polegi ennetusmeetmed Omnivani jõudnud või on asi selles blokaadis ja korraldused taudi leviku tõkestamiseks ei pääsenud üle suure väina. Aga ei midagi hullu. Pesin pärast käed korralikult puhtaks ja elame edasi.

Täna tuli jälle kuller. See sama. Sel korral kinnastatud. Nüüd olid juhised hoopis teised - tulgu ma id-kaardiga õue, võtku ise oma pakk, kuid hoidku kullerist paari meetri kaugusele. Isegi allkirja andis minu eest. Lahkudes jäi õhku heljuma õrn desovahendi lõhn.

Mul on täitsa kahju, et mul rohkem pakke pole tellitud. Oleks päris huvitav näha, kas homme tuldaks täielikus kaitsevarustusest ja pakk toimetataks minuni kerge jalahoobiga...

See võiks muidugi tellitud serviisile saatuslikuks saada, kuid teisalt oleks pakk kohale toimetatud kontaktivabalt ja killud tooks õnne. Win-win.

Lehva-lehva

Nii nagu sõnakuulelik kodanik ikka, järgisin ka mina presidendi üleskutset kell kaheksa aknal seista ja kaks minutit telefonitulukesega lehvitada. Veel enam. Entusiastliku aktivistina lehvitasin kohe 20 minutit. Käsi väsis ära - ilmselt vähese trenni viga (trenni ei saa teha, sest sport on tervisele kahjulik. Näiteks "võrkpall" on lausa sõimusõnaks muutunud). Kogu see aeg vaatasin pimedusse lootuses näha kasvõi ühtki sõbralikku tulukest vastu vilksatamas, aga ei. Kõikjal valitses pilkane pimedus. Korraks nägin väikest valgussähvatust, kuid see osutus elektrikarjuse särtsatuseks, mitte naabrimehe viipeks. Tõsi, siin metsa sees olekski väga naiivne loota mõnd tulukest.
Ma siis lehvitan siit blogi kaudu.

Lehva-lehva.

Saaremaa oli lukku pandud

Seisan tuulisel rannal ja vaatan üle mere Virtsu poole. Taamal sillerdab vabadus, aga näe kuidagi ei ulatu selleni.
Karantiin! Öeldi küll, et saarte elanike kaitseks, kuid arvestades kui suur protsent nakatunutest on saarlased, siis kahtlustan, et lugu vastupidine. Saarlased on kõik nakkusohtlikeks kuulutatud. Järgmise meetmena riputatakse kelluke külge kui pidalitõbisele, et oleks juba kaugelt kuulda kui saarlane läheneb.
Kaugel pole aeg kui hakatakse jälle rannaribasid rehitsema ja pannakse välja piirivalve,  et vabadusse ihkavaid saarlasi takistada.
Ma siin jälle mõtlen, et peaks kirvestega vahimehed väinatammile saatma, et kui juba karantiin, siis püsigu igaüks oma saarel...

Loomulikult ma liialdan nii mis jaksan. Tegelikult pole meil siin häda midagi. Kusagile niikuinii minna pole. Sitsime ilusasti kodus ja veedame perega kvaliteetaega. Ma tellisin endale paar puslet, et pikki karantiinipäevi mõnusa rahuliku tegevusega õhtusse saata. Ma saan aru küll, et olen ülimalt naiivne mõeldes, et mul nende kokkupanemiseks võimalust on. No kui ühe koduse lapse kõrvalt polnud, siis miks kolme kõrvalt peaks olema. Seda enam, et nüüd tuleb ka koduõpetajat mängida. Sellega seoses. Esmaspäevane ülesanne oli liisusalmide lugemine. Siit üks päevakohane:

Üks väike valge tuvi lendas üle Saaremaa.
Saaremaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud.
Mitu seppa peavad seda parandama,
seda ütle sina, tatinina.
Köh-köh.

Kriisivarud

Seoses koroonapaanikaga on alustatud suuremahulist kaupluste tühjaksostmist. No kõik need, kes pole senini tõsiselt võtnud soovitusi tagada kodus kriisivarude olemasolu on nüüd hakanud mõtlema, aga mis siis saab kui wc-paber otsa saab... Mõned isegi mõtlevad, et veidike süüa võiks ka varuda. No järelkärutäie või kaks.
Meiega on kõik hästi ja nälg ei ähvarda. Ma tegin ükspäev sellise pajatäie frikadellisuppi, et 14 päeva peaks ilmselt vabalt vastu ja alles seejärel peaks hakkama portsude suurust piirama. (pildil minu supipott)

Tegelikult siin metsa vahel suurt paanikat ei ole. Aga mul on tõsine hirm selle ees, et kui lapsed peaks tõesti kaheks nädalaks koju jääma. Siis pean küll tellima meedikud endale järele. Ei, mitte koroonatesti tegema, vaid varustama mind eriti pikkade varrukatega valge riidehilbuga.

Kevadine haiguspuhang

Jätkame populaarsel teemal - hooajalised haigused. Nii nagu igal kevadel, tabas mind ka sel nädalavahetusel tavapärane tervisehäda. Ei, me ei räägi kevadistest allergiatest (sest mul ei ole neid. Olen allergiline vaid verevõtmisel kasutatavate plaastrite ja katkematu vingumise vastu) ega ka külmetushaigustest (rääkimata siis gripist või koroona viirusest). Isegi mitte kevadväsimusest. Ei hoopis värskeõhumürgitusest. Teate küll, see on see esimese tõeliselt ilusa ja kevadise nädalavahetuse sündroom, kus sooja kevadpäikese innustusel proovitakse ära teha kõik aiatööd, mis vähegi talve jooksul kogunenud. Seda tehes ahmitakse sisse ohtralt värsket õhku (ja natuke lõkkesuitsu), mida talv läbi toas passinud piparkookidest nuumatud ihu ei suuda omastada ja nii juhtubki, et õhtuks oled laipväsinud, kerge peavalu, jäikade liigeste ning valutavate lihastega aga ilgelt õnnelik.
Meie ragistasime sel aastal Kasti aias. Kes veel ei tea, siis see on iidne õunapuuaed, kus käib pidev võitlus pealetungiva võsaga. Sel korral oli võsa eriti kuri ja end paljude okastega relvastanud. Seega tavapärastele värskeõhumürgituse sümptomitele on mul nüüd ka päris mitu head pindu. Lisaks on talla all sinikas. Ärge küsige kuidas sain. Saaremaa siidikäpad on lihtsalt äärmiselt osavad.

Vaba õhtu, viirused ja mood

Mina ja Tirts oleme nagu maa ja kuu. Ükskõik kuhu üks läheb, võib kindel olla, et teine tiirutab kusagil läheduses. Eile oli aga esimene päev viie kuu jooksul, kus mul õnnestus oma kaaslane maha raputada. Käisin teatris. Ilma beebita. Halleluuja. Siinkohal suured tänud tuttavale, kes teatripiletid ostis, aga ei pannud tähele, et etendus toimub pärapõrgus ja kellele meenus, et mina elan kohe seal pärapõrgu ukse ees.
Tirts jäi Mpsi hoida. Sai hakkama küll. Ega need isad nii nõrgukesed ka pole. Alati saavad hakkama. Eriti kui emasid läheduses pole, sest mis neil muud üle jääb. Ülejäänud lapsed jäid ka Mpsi hoida, kuigi nende puhul pole otsest hoidmist enam vaja. Pigem järelvalveteenust ja korrakaitset tülide lahendamisel. Suureks on nad kasvanud. Eriti võrreldes Tirtsuga.
Täps on näiteks tõeline tibihakatis. Just natuke aega teatas ahastusega, et tal on esmaspäeval lasteaias pildistamine, aga tal ei ole mitte midagi selga panna, sest kõik riided on eelajaloolised. Kas on olemas veel stereotüüpsemat noore neiu probleemi kui see?
Tõruke on ka muide riiete osas väga valiv. Kuigi sellist sõnaosavust ta oma soovide väljendamisel üles ei näita. Ei tea kellesse nad on? Mina olen küll riietumise osas täielik stiilivõhik. Alles täna hommikul vaatasin, et mis ma Tirtsule selga olen pannud ja tõdesin, et no ikka üldse ei sobinud pluusi ja pükste värv kokku. Vahel vaatan beebigrupis beebide pilte, kes on viimase lastemoe järgi riidesse pandud ja viisakalt pildile sätitud. Ja siis vaatan oma beebit, kes näeb välja nagu oleks teda riietanud purjus pärdik, kes on kaltsukasse lahti lastud. Enda riietamisest ma parem ei räägi. Ma lihtsalt ei oska enam leida riideid, mis mu vormitu kehaga sobiks. Täitsa masendav. Ära mitte kodust välja tulegi. Mis muidugi igasuguste jõledate viiruste valguses ongi võibolla hea mõte.
Ma olen paar viimast päeva end päris viletsalt tundud. Ilge peavalu oli. Lisaks süda paha ja pea käis ringi ka. Olin värske nagu kolm päeva päikese käes vedelenud räim... Köhinud pole ja Hiinas ega Itaalias pole ka käinud. Üldse pole eriti kusagil käinud. Paar korda naabersaarel ja see on kõik.

Traksid peale!

Beebid on teadupärast osavad sokkidest vabanejad. Paar korda siputavad jalagu ja juba lendavadki sokid toa eri nurkadesse. Mõned sokid osutavad vastupanu ja neid tuleb pisut sikutada. Nii on eriti mõnus varvaste lutsutamise vahele ka veidi sokki mekutada. Tirts on selles eriti osav. Eile viis ta aga sokkidest vabanemise uuele tasemele. Olles vähese vaevaga sokkidele tuule alla teinud, võttis ta kätte ja sikutas ka püksid jalast. Täna panin sündsuse mõttes traksipüksid.