Ma siis lehvitan siit blogi kaudu.
Lehva-lehva.
esmaspäev, märts 16, 2020
Lehva-lehva
Nii nagu sõnakuulelik kodanik ikka, järgisin ka mina presidendi üleskutset kell kaheksa aknal seista ja kaks minutit telefonitulukesega lehvitada. Veel enam. Entusiastliku aktivistina lehvitasin kohe 20 minutit. Käsi väsis ära - ilmselt vähese trenni viga (trenni ei saa teha, sest sport on tervisele kahjulik. Näiteks "võrkpall" on lausa sõimusõnaks muutunud). Kogu see aeg vaatasin pimedusse lootuses näha kasvõi ühtki sõbralikku tulukest vastu vilksatamas, aga ei. Kõikjal valitses pilkane pimedus. Korraks nägin väikest valgussähvatust, kuid see osutus elektrikarjuse särtsatuseks, mitte naabrimehe viipeks. Tõsi, siin metsa sees olekski väga naiivne loota mõnd tulukest.
Ma siis lehvitan siit blogi kaudu.
Lehva-lehva.
Ma siis lehvitan siit blogi kaudu.
Lehva-lehva.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
See situatsioon toob nii selgelt välja erinevad inimtüübid. Mina võiksin jumala rahuga elu lõpuni ka karantiinis olla, kuni veel välja jooksma ja sportima lubatakse. Pigem eelistangi varianti, kus sõpradega suhtlen eelkõige virtuaalselt jne. Kusjuures ma olen muidu igati aktiivne suhtleja, lihtsalt ei tahagi seda näost-näkku tihti. Nii et minu jaoks on praegune olukord elukorralduse mõttes pigem meeldiv.
VastaKustutaArvestades, et olen oma kodu loonud metsa sisse inimestest eemale ja tunnen igati, et see ongi MINU koht, siis eriliseks sotsiaalseks karjaloomaks mind pidada ei saa. Hindan kõrgelt rahu ja vaikust mõne hea raamatu seltsis või pikka jalutuskäiku oma mõtete seltsis. Massiüritused pole päris minu teema. Trügimist ei salli. Samas mulle väga meeldib lähemate sõprade seltsis aega veeta ja eelistan näost näkku suhelda. Beebiga kodus olemine on mõningane väljakutse - tunnen kuidas suhtlemisvaegus võimust võtab.
VastaKustutaPaarinädalane (või paarikuune) karantiin mind oma olemuselt ei morjenda (kui ainult saaks lapsed aegajalt eemale saata, et isoleeritusest viimast võtta). Pikemalt ei tahaks.