esmaspäev, märts 09, 2020

Kevadine haiguspuhang

Jätkame populaarsel teemal - hooajalised haigused. Nii nagu igal kevadel, tabas mind ka sel nädalavahetusel tavapärane tervisehäda. Ei, me ei räägi kevadistest allergiatest (sest mul ei ole neid. Olen allergiline vaid verevõtmisel kasutatavate plaastrite ja katkematu vingumise vastu) ega ka külmetushaigustest (rääkimata siis gripist või koroona viirusest). Isegi mitte kevadväsimusest. Ei hoopis värskeõhumürgitusest. Teate küll, see on see esimese tõeliselt ilusa ja kevadise nädalavahetuse sündroom, kus sooja kevadpäikese innustusel proovitakse ära teha kõik aiatööd, mis vähegi talve jooksul kogunenud. Seda tehes ahmitakse sisse ohtralt värsket õhku (ja natuke lõkkesuitsu), mida talv läbi toas passinud piparkookidest nuumatud ihu ei suuda omastada ja nii juhtubki, et õhtuks oled laipväsinud, kerge peavalu, jäikade liigeste ning valutavate lihastega aga ilgelt õnnelik.
Meie ragistasime sel aastal Kasti aias. Kes veel ei tea, siis see on iidne õunapuuaed, kus käib pidev võitlus pealetungiva võsaga. Sel korral oli võsa eriti kuri ja end paljude okastega relvastanud. Seega tavapärastele värskeõhumürgituse sümptomitele on mul nüüd ka päris mitu head pindu. Lisaks on talla all sinikas. Ärge küsige kuidas sain. Saaremaa siidikäpad on lihtsalt äärmiselt osavad.

Kommentaare ei ole: