Seisan tuulisel rannal ja vaatan üle mere Virtsu poole. Taamal sillerdab vabadus, aga näe kuidagi ei ulatu selleni.
Karantiin! Öeldi küll, et saarte elanike kaitseks, kuid arvestades kui suur protsent nakatunutest on saarlased, siis kahtlustan, et lugu vastupidine. Saarlased on kõik nakkusohtlikeks kuulutatud. Järgmise meetmena riputatakse kelluke külge kui pidalitõbisele, et oleks juba kaugelt kuulda kui saarlane läheneb.
Kaugel pole aeg kui hakatakse jälle rannaribasid rehitsema ja pannakse välja piirivalve, et vabadusse ihkavaid saarlasi takistada.
Ma siin jälle mõtlen, et peaks kirvestega vahimehed väinatammile saatma, et kui juba karantiin, siis püsigu igaüks oma saarel...
Loomulikult ma liialdan nii mis jaksan. Tegelikult pole meil siin häda midagi. Kusagile niikuinii minna pole. Sitsime ilusasti kodus ja veedame perega kvaliteetaega. Ma tellisin endale paar puslet, et pikki karantiinipäevi mõnusa rahuliku tegevusega õhtusse saata. Ma saan aru küll, et olen ülimalt naiivne mõeldes, et mul nende kokkupanemiseks võimalust on. No kui ühe koduse lapse kõrvalt polnud, siis miks kolme kõrvalt peaks olema. Seda enam, et nüüd tuleb ka koduõpetajat mängida. Sellega seoses. Esmaspäevane ülesanne oli liisusalmide lugemine. Siit üks päevakohane:
Üks väike valge tuvi lendas üle Saaremaa.
Saaremaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud.
Mitu seppa peavad seda parandama,
seda ütle sina, tatinina.
Köh-köh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar