Oota vaid...

Oodake vaid, kui mul saab Katan asustatud, siis tulen Tartusse tagasi ja räägin teile, kuidas mul meestepäev möödus, kuidas ma Haapsalus seiklesin, keskerakonnale reklaami tegin ja mis ikkagi juhtus laupäeva öösel...

oota vaid...
vahel keset ööd ma tunnen korraga kurbust ja on nukker mu meel.
oota vaid....
Mõnel vaiksel ööl ma näen nii lummavat und, kuid siis kui üles ärkan keelab mind hirm.
oota vaid....
Mõnel vaiksel ööl ma aina igatsen, ootan ja sel hetkel äkki haarab mind õud.
oota vaid....
Mõnel vaiksel ööl mind sünge pimedus lummab nii, et vastu panna puudub mul jõud.
oota vaid öölaps... Kuulen kauget häält, mis kutsub mind.
oota vaid öölaps...Kuulen kauget häält, mis kutsub miiind.

Aga kui korteriomanik lihtsalt on jobu, siis ei aita isegi pirukad.
grrrrrrrr
grrrrrr
grrrrr
Ma pole nii vihane ja nördinud olnud ei tea mis ajast alates.
Arvake ära, mille krdi pärast ma siin tartus istusin ja igavusest lakke sülitasin, mitte koju ei läinud, nagu mulle oleks meeldinud? Ikka selle pärast, et oodata oma ##&¤! korteri omanikku, et see täna tuleks ja üüriraha kokku korjaks. Nüüd võite kolm korda arvata, kas ta tuli ja kas ma passisin kogu selle aja siin Tartus ilma asjata või mitte. Ja kas ma olen kuri või mitte.
Grrrrrrr
Grrrrr
Hähh, minu poolest võiks tal see raha saamata ka jääda. Ausõna, mina ei hooli sellest maksmisest nii väga ka. Kui ta õigel ajal ei tule, siis otsigu isa aeg, millal ma juhtun kohal olema. Tema pärast ei hakka ma siin enam passima.
Aga teate, mis on kõige hullem, ma ei saa kuidagi omanikule oma nõrdimust väljendada. Ma ei oska. Aga ma nii tahaks talle halvasti öelda kui ta välja ilmub. Ma võin kihla vedada, et kui ta lõpuks kunagi tuleb, siis suhtub ta minusse nagu elaks ma siin tema armust ja mina ainult naeratan totakalt, selle asemel et talle välja öelda, mida ma temast tegelikult arvan.
Aaaarghhhhh
Nii ei tohi. Minu päev oli peaaegu ilusaks muutunud ja nüüd...:(
niuniuniu vastikvastikvastik
Ongi hea, et ma siit ära kolin. Siis ei pea vähemalt selle jobu omanikuga enam tegelema...

Igatahes kui te mind otsima tulete, siis minu uus aadress ongi selle masenduseoru mustava mülka kõige sügavamas põhjas.
Aitäh!

Kuidas Pirukas päästis päeva

Peas keerlemas kriminaalselt gastronoomilised mõtted hulkusin ma kaubandusvõrgustikus. Minu terav silm liikus kogenult riiulite vahel, otsides kiskjaliku täpsusega ohvreid. Olles need leidnud ja elimineerinud asusin plaani keerulisema osa juurde – leida asustamata korter, sinna sisse murda, veenduda, et seal on töökorras ahi, ning viia täide oma kurikaval plaan. Minusugusele kogemustega murdvargale ei valmistanud see suuremaid probleeme. Olen ikkagi osav.
Muide, kui te Annelinnas tundsite hõrgutavat pirukalõhna, siis jah, see olin mina. Ma tegin ekstra akna lahti, et ka kõik naabrid saaks sellest osa… Juustupirukad… šokolaadisaiakesed…mm… Ma loodan, et te vähemalt natukenegi vesistate praegu :D
Miks ma pirukaid tegin? Sest need olid ainsad, mis võisid mu mõtted viia mujale mustast masenduseoru mülkasest sügavusest, kuhu ma vajumas olin. Hommikul täielikult õnnetusehunnikustunult olin ma valmis siia blogisse kirjutama sellist nutulaulu, et endal hakkas ka hale. Nüüd pirukavalguses paistab kõik hoopis helgem.
Aga et te teaksite, siis kirjutan üles minu masenduse põhjused. Ja vastukaaluks ka positiivsed seigad asja juures.

• Mul sai raha otsa – mis iseenesest pole uudis, kas keegi mäletab veel aega, mil mul oleks raha olnud? – Aga see-eest on mul pirukaid.
• Mul pole tööd – aga see-eest on mul vaba aega jalaga segada ja ma võin töötamise asemel näiteks pirukaid küpsetada.
• Mul pole varsti oma pesa ka – sest mul pole tööd, kust raha saada, et üüri maksta – ei tea kas omanik pirukaid üürirahana ei arvestaks?
• Kool – terve aasta olen katseid teinud ja nüüd selgus, et mul pole mitte ühte ka, mida ma saaks oma lõputöös kasutada – oh laula ja hõiska, aga ma ei saa, mul on suu täis. Pirukat loomulikult
• Ja eluksvajalikud kallistused on miljoni valgusaasta kaugusel (suhteline mõõtühik) – aga õnneks on mul pirukad, mis häda korral eluvaimu sees aitavad hoida.
• Varsti tuleb Tartu maha jätta – oh nutt ja hala – pirukad maitsevad aga Saaremaal sama heaste (ma loodan)
• Ja sõbrad kes Tartusse maha jäävad - huvitav, kas mu pirukad on nii head, et nendega annaks endale külla meelitada neid...
• Tulevik on tume – mustem kui muti mõte, süngem kui sisaliku saba, kohutavam kui kopra koobas. Mitte ühte kindlat pidepunkti ka ei paista sealt – välja arvatud see, et mul on vähemalt homseni küllalt pirukaid.
• Tunnen, et ei jaksa enam. Mitte midagi. Mitte kuidagi. – Aga pirukad annavad uut jõudu.
  

Hiljem: Ja just kraadisin end ja selgus, et mul on palavik – see seletab minu tänase jabura sissekande, minu nukrameelsuse, jõuetuse ja tahtmise kõik sinnapaika jätta ja magada… magada… magada… ja pirukaid küpsetada? Ei need pirukad olid vist ikka ravimiks mõeldud.

Mulle tundub et täna ma ei blogi*

Täna mängin hoopis mahjongi. Nagu kõik eelnevad päevad ka. Ma kipun sattuma sõltuvusse sellistest väikestest mängudest nagu tetris, mahjong, spider solitaire, freecell jne. Huvitav miks? Kas võib olla põhjus et Koljat, mu kallis arvuti, ei ole võimeline "suuremaid" mänge jooksutama...

*Genialistide "Täna ma ei skoori" viisil paluks.

Kui ma oleks mõrvar...

Iga mõrvar eelistab ühte kindlat mõrvavahendit. Kui vaadata Ameerika "õudus"-filme, siis on nendeks valdavalt mootorsaed, kirved ja muu säärane kraam. Ei saa muidugi ka unustada võimsaid ja paljulasulisi automaatrelvi. Aga on olemas ka salalikud noad, kägistuskõied, mürgid ja veel hullemad ja mõeldamatud vahendid.

Kui mina oleks mõrvar, siis minu eelistuseks oleks raudselt mürgitamine. Ma olen siin vaikselt enda peal harjutanud. Oma iskilik ahi annab selleks palju erinevaid võimalusi. Kusjuures ühte ja sama nippi ei kasuta ma kunagi mitu korda. Aga ma olen see-eest üle ootuste leidlik. Täna näiteks unustasin kütmise ajaks ahju peale oma õlivärvilahustipurgi. Egas midagi. Tegin jälle aknad pärani lahti ja jalutasin tunnikese ümber maja. Võite arvata palju nii kütmisest kasu on...

Vingumüürgitus hakkab muidugi ära tüütama. Järgmiseks hakkan katsetama toidumürgituse erinevaid mõjusid. Arvestades minu kokakunstlikkust, oleks see loogiline järg küll. Kõigepealt mürgitan ära kõik õunad (või noh, kuna mul õuna pole, siis kõik porgandid). Ja siis... kes teab, ehk jõuan kunagi ka arseenikuni...

pilt

Eriti roheline sissekanne

Ilusa ilma puhul otsustasin loodusesse hulkuma minna. Otsisin endale väikese armsa sihtmärk-soo välja ja puha. Seoses puuduliku bussiliiklusega läksid aga minu plaanid vett vedama (kust ja kuhu nad vett vedasid, seda mulle ei öeldud, aga vedasid ämbrite kaupa nii hoogsalt, et vesi loksus üle ääre), nii et keerasin nina hoopis linna poole. Aga tee peale jäi mulle tuntud Pillemagnet - bussijaam. Valisin siis seisvate busside hulgast kõige ilusama välja ja hüppasin peale. Luunjas hüppasin jälle bussi pealt maha ja hakkasin ringiga Tartu poole tagasi jalutama. Tuul oli nii tugev, et tahtis mind vägisis minema puhuda. Vedas mul, et olin taibanud triikraua raskuseks taskusse panna. Kahju, et ma ainult tuuledraakonit kaasa ei võtnud. Või väikest tuulegeneraatoritki - selle oleks oma pleieri taha ühendanud ja oleks patareisid kokku hoidnud.

Koduteel jäi mulle risti jalgu üks järv, mida ma olin alati vaid kaugelt vaadanud. Lähemalt vaatamisel selgus, et see polnudki järv vaid jõgi hoopis. Aga parem oleks olnud kui ma poleks seda lähemalt vaatanud. Muidu looduslikult imekaunis koht oli prügimäeks muudetud. Võttis vanduma tõesti. Ja arvestage, et ma olen ainult õrnalt heleroheline, aga maailmaparandaja minus hakkas küll appi karjuma. Tekkis kohutav tahtmine muretseda endale miljon prügikotti ja hunnik töökindaid... Aga tõesti, ma ei saa aru inimestest, kes niimoodi oma prügi metsa alla viivad või siis lähevad ilusasse kohta grillima ja saastavad selle nii ära, et keegi teine seda enam kasutada ei saa. Mingi kadedus või? Ilus hetk endale hoida ja teiste jaoks kõik ära rikkuda. Nii hoolimatu oma ümbritseva suhtes ei saa ju ometi olla. Või noh, nagu näikse - saab ikka küll.


Igatahes rikkus see vaatepilt poole minu matkast ära.



Homme tahaks ikkagi oma armsasse hoolikalt välja valitud sookesse minna. Aga kuna ilm.ee lubab homseks lõrtsi ja vihma ja konnasadusid, siis ilmselt tuleb võtta kasutusele plaan B. Värisege tolmurullid - mul on plaanis kevadpuhastus!



Veel rohelistel teemadel. Lõpuks ometi hakatakse tegema konnatunneleid, mis on läbi minu keskKONNAtehnoloogilise karjääri ikka mu hingel seisnud kui kõrkjatutt keset järvejääd.

Pildil on kujutet pimedas tunnelis olevat konna, kes lõpuks ometi näeb selle lõpus valugust (näete, peegeldub ninalt tagasi ja puha).

Vaadake ruttu aknast välja suur õhupall on taevas!!!