reede, veebruar 11, 2005

:(



Nagu näha - kestvad pidustused

kolmapäev, veebruar 09, 2005

19 päeva. Kas rohkemaks sa võimeline polegi?

OH

Sellega võiks ma oma tänase sissekande ka lõpetada. Kirjeldab see ju hästi seda, mis mu hinges, peas või kusiganes mujal toimub. Hoiatan ette, et selle jutu, mis siit edasi tuleb võite taas lugemata jätta. See on Pille harilik Oh-päeva halin. Võibolla küsite, et miks ma seda üldse kirjutan? Lihtsalt pean.

Nii järjekordne Oh-päev. Kust see Oh siis tuli? Ei tea. Lambist arvatavasti. Kõik vastikud Oh-lambid tuleks siit maailma pealt ära kaotada. Ma vihkan neid. Mina istusin täiesti rahulikult köögis ja sõin turbonuudleid kui järsku hakkas vihma sadama. Selge märk sellest, et OH on jälle külaskäigul. Otsustasin mina siis, et lähen tiirutan natuke Tartu peal ringi ja üritan Oh-i mõnel kitsastänaval maha raputada, aga nii külm oli, et ma ei saanud pikka tiiru teha ja täna on see OH-kuidagi eriti püsiv.

Milles see Oh siis seisneb? Teate, ma ei oska kirjeldadagi. Selline tühi tunne on. Kohutavalt kurb ja kohutavalt nukker ja kohutavalt valus ja üldse... Oh, ma ei oska seda seletada. See maailm, mis on sinust väljaspool, seest tühi on täis üksikuid. Kel ununend mis hellitus mis hool. Nutt täitmas hingetühikuid. Kel üldse pole kuhugile minna. Kelt eal ei küsi keegi, kuidas läheb sul. Kes üksi hulgub mööda tühja linna, et mitte minna koju, kus on vaikus nõnda hull... (Alender aitab ikka hädast välja, kui on vaja midagi öelda, aga endal pole piisavalt palju sõnu.) No ja siis on veel see üks asi lisaks.

Teate, see Oh on nagu mingi viirus. Ta poeb minu sisse ja siis hakkab hävitustööd tegema. Kõigepealt muudab ta kõik rõõmsad mõtted invaliidideks ja igakord kui üritan midagi ilusat mõelda, siis ütleb, et no donut for you või et bad server. Teate, minu puhul ei aita vist muu kui tuleb teha restart. Ei, veelparem. Tehke mulle üks Shut down. Siis oleks lõpuks rahu majas.

Oh, kohutav. Ma ei kannata seda Pillet. Masendav. Kui te mingil imelikul põhjusel siiski lugesite seda nutulaulu, siis palun, unustage see ära. See ei ole see Pille, keda te mäletama peate. Teie jätke meelde see Ah-Pille. Nõus?

Loodan, et homme tuleb siiski Ah-päev.

teisipäev, veebruar 08, 2005

Sinna see kelk maetud ongi...

aaaAAAAAaaaaAAAAAihaaaaihaihaihaaapppppiiiiii
aaaaaahhhhaihoooooOOOaaaaAAAaaapp...

Just sellise "ümina" saatel lendas Pille Sinisel Välgul mäest alla. Hõissa meil on vastlad! Hehh, ma siiamaani imestan, et eluvaim ikka sisse jäi. Millised kiirused!!! Millised meeliülendavad hüpekad ja millised maandumised!!! See hüpe, mille tulemusena minu imeline kelk ja truu kaaslane Sinine Välk sai oma esimesed ja kaugeltki mitte viimased (välgunoolekujulised) praod lõppes ikka igavesti vägeva õhulennu ja esmaklassilise maandumisega (minu müts ja kelk olid minust ammu eraldunud). Hetkeks lõi ikka hinge kinni. Edaspidised maandumised olid valusamad, aga sellist õhulendu enam ei järgnenud.

Aga see mägi oli paremale viltu.

Aint ühest asjast ma aru ei saanud, mispärast ometi pidi sinna mäe otsa uuesti tagasi ronima??? Ja uuesti ja uuesti...

Ja vastlakukelused olid ka peaaegu söödavad, kuigi vastlakuubikud olid paremad. Kusjuures avastasin, et kuubikuid on lihtsam teha kui kukelusi. Maitseerinevus võis tulla ka sellest, et kukelusi tegin ma poolmagades (pidin ju tõusma enne päikest, et õigeks ajaks valmis jõuda).

Igatahes ülimalt lahe üritus oli!!! Mul pole ammu nii lõbus olnud.... peaaegu nagu lapsepõlves.
ja laupäeval tuletan siis meelde kuidas see lumesõda käis.

Nüüd peaks ma põhimõtteliselt hakkama oma teadusartikleid lugema, aga olgem ausad, ma ei viitsi. Unine olen ja väsinud ja laisk. isegi oma Kursusetööd ei viitsi läbi lugeda. Mul seisab nüüd kaitsmine silme ees. 21 veebruar on siis minu kord tutvustada seda imelist üllitist. Aga katsuge teist keegi minu kaitsmisele tulla. See on keelatud. Ja kes astub keelust üle, see võib minu oma sõprade nimekirjast maha tõmmata ja ma ei tee praegu nalja (et te teaksite).
Te olete hoiatatud!

P.S Meie laps, kes vist ikka on laps, kuigi ta lapse häält ei tee, on õppinud ära sõna emme. Milline rõõm meile kõigile. Tunnen end kui pereliige. Peaaegu et kui ema! Samas hirmuga mõtlen, et kui minu kolmikud peaks hakkama samasugust põrgulärmi tegema, siis eelistan vist elulõpuni õppelaenu tagasi maksta :(



laupäev, veebruar 05, 2005

Brrrrrr...

Vastlapäeva peaproov edukalt üle elatud ja õppetunnid edasiseks eluks käes. Ehk siis, mida Pille õppis tõelise vastlapäeva tarvis:
  • Tuleb end varustada soojade riiete ja eriti soojade sokkide ja kinnastega (praegu sulatan radika vahel varbaid). Eriti arukas oleks kaasa võtta mitu paari kindaid.
  • Soe glögi võib mäel imesid teha.
  • Oma kelku ei tasu liialt kiinduda, sest see ei pruugi sellest jandist elusalt välja tulla.
  • Kelgu võib asendada ka muude liikuv-vahenditega (linoleum, prügikotid, žiguli kapott etc.)
  • Kes ei riski, see Maarjamõisasse ega mullatoidule ei saa.
  • Mäest üles minek on palju vaevalisem kui alla minek ja seetõttu tuleb viimasest kõike võtta.
  • Kandilised vastlakuklid on tegelikult palju paremad kui ümarad.

Igatahes on teisipäevast oodata üht lõbusat ja lumist päeva.

Ahjaa. Midagi vähem lumist ka teile. Kui teil peaks igav olema, siis proovige seda nooleviske mängu. päris lahe. Mina panin igasugu pealinnadega mööda kokku 1591 kilomeetriga, mis minusuguse geograafiavõhiku kohta polegi nii paha tulemus. Samas aga, olgem ausad, Bukaresti pakkusin ma tõesti ainult hea õnne peale. Igatahes proovige!

P.S Käisin Triinu juures nautimas teeveemaailma pakutavat värvikirevat elu, keha soojendavat teevett ja südant soojendavaid kohevaid pannkooke. Enam pole brrrrrr vaid pigem nagu no mida nüüd?!?

Ja kandidaat nr 6 Maris!!!


reede, veebruar 04, 2005

Jutulinnul on silmapaistev mõistus ja taiplikkus...

Oh, mõtlesin täna asjalik olla ja oma kursatööd teha, aga satusin hoopis lapsepõlveradadele ekslema. No vaatasin siis järjest ära kõik Klaabu seiklued (oo, Tige Kala - mu suur lemmik) ja operaator Kõpsu ja Aatomiku seiklused ja Kunksmoori (tagasi linnud...tagasi) ja ohh, vanad head ajad tulid meelde... milline nostalgia!


Ainus mis hirmsasti häirima jäi oli see, et Kolmanda planeedi saladust ei saanud vaadata. Peab selle vist ikka laenutusest tooma. Seda pole tõesti ammu näinud, aga tahaks himsasti. Sest juba ainuüksi jutulinnu nägemine on seda väärt. Jutulind on väärt tervet loomaaeda!!!



Igatahes pole ma veel oma kursusetöö kirjutamiseni jõudnud. Täna vist ei jõuagi...
Jõud lõppeb, ei jaksa enam...

neljapäev, veebruar 03, 2005

Tegus päev...

Lõpuks ometi nägin ära Kuninga tagasituleku täispika versiooni!!! Hehh, uhke, pole midagi öelda.

Ülejäänud ommiku olen skänneriga mässanud. Ma ju pidin Sooda rõõmuks tema portree ka netti üles panema. Ja ma ei saanud kuidagi ühte õnnetut draakonit kõrvale jätta.

Edasiseks paariks tunniks on mul plaanid järgmised: kirjutan kaks rida oma kõngevast romaanist... rohkem ma kahe tunniga ei jõua. Ja siis puhkan väsitavast vaimutööst ja mängin nõrkemiseni barbidega...

kolmapäev, veebruar 02, 2005

"Kuidagi peab ju oma elu huvitavamaks muutma," ütles Kairi punase tulega teed ületades