Nõelapurustaja

Lubasin suure suuga, et kui olen oma uue hobiga midagi saavutanud, siis eputan, nii et püksid lillad. Jaa, me räägime tikkimisest. Olen selles valdkonnas teinud mitmeid põhjapanevaid avastusi.

• Esiteks olen ma tikkimiseks liiga tugev! Nähtavasti nõuab see õrna naiselikku puudutust, mitte jõulist lähenemist. Ma olen vähemalt kolm, kui mitte neli, tikkimisnõela juba pooleks murdnud. Ja sugugi mitte vihahoos seetõttu, et tikand välja ei tule. Kaugel sellest – rahumeelse tikkimise käigus hoopis. Ega siis ekspresidendiprouast töötervishoiuarst öelnud niisama, et mul on kätes keskmise meesterahva ramm. Tugev saare naine, noh!
• Teiseks on tikkimisega täpselt nagu maalimisega – peas näeb asi palju ilusam välja.
• Kolmandaks, olgugi et mul on pärandvarana saadud suur kotitäis lõngu, siis see õige toon on alati puudu.
• Neljandaks, ainult suurest tahtmisest ei piisa. Tuleb välja, et oskusi peab ka natuke olema. Minu teoreetiline pagas piirdub töökaaslaselt saadud 5-minutilise sissejuhatava loenguga tikkimise põhitõdedesse. Praktiline pagas oli veelgi nirum, aga see paraneb vaikselt.
• Viiendaks, teate, tegelikult on päris valus, kui nõelaga sõrme torkad.

Neist viiest avastusest hoolimata tundub mulle, et tikkimine ikkagi meeldib mulle. Lohutan end sellega, et igal kunstnikul ja käsitöömeistril on oma stiil. Minu oma näiteks on lummav oma rustikaalses rohmakuses. Tehnilise väljenduse nappus laseb motiividel kõlada lausa lapselikus siiruses. Vormi ürgne lihtsus ja motiivide jõulised üldistused annavad tikandile vahetu ilme. Hektiliselt vahelduvad pisted  loovad pinnale vaba, kohati lausa sünkoopilise rütmi. Mitte hetkekski ei teki kahtlust, et tegemist võiks olla masintikandiga. Kogu kupatus lausa karjub KÄSITÖÖ! 

Aga siin paar näidet minu senistest saavutustest. Esiteks proovilapp.

See on minu esimene katsetus Muhu traditsioonilise lilltikandi suunal. Minu arust alustuseks käib küll. Äkki teen sellest kunagi nõelapadja. Mitte et mul nõelapatja vaja oleks, aga kuidagi tuleb ju stardipunkt jäädvustada. No et kümne aasta pärast saaks võrrelda, kuhu olen jõudnud (või siis tõdeda, et hoolimata pingutustest ei ole mingit arengut toimunud ja see oligi mu lagi).

Kui proovilapp oli valmis, mõtlesin, et miks hakata vaikselt pisikeste tagasihoidlike tikanditega pihta. Harjutamine on mömmidele. Võtsin ette kohe suurprojekti ja tikkisin oma kleidi rinnaesisele lahmakad maasikad, botaanikale tundmatud lilled ning üleelusuuruses kimalase.  Töökaaslane kiitis (või juhtis viisakalt tähelepanu), et väga lopsakad ja julged motiivid. Jah, see tuleb sellest, et suuri asju on palju lihtsam tikkida kui väikeseid.

Kolmandaks hakkasin tikkima Täpikesele baretti. Te imestate, et kes tänapäeval üldse baretti kannab. Võib-olla mõned üksikud pensionärid. 

Jah, pensionärid ja Täpike. Ta on mul selline armas väike vanainimene, kes omab vähemalt viit baretti ja kannab need välja nii, et penskarid on kadedad. Ta on minust umbes kümme korda stiilsem.

Barett pidi siiski oma järge ootama jääma, sest Tirts teatas, et tal on ka hädasti tikandit vaja. Egas midagi, võtsin siis kätte ja tikkisin ta teksadele ühe Muhu tikandile väga iseloomuliku motiivi – Mehhiko tömpsuu. No olgu-olgu. Vanad muhulased võib-olla ei olnud nii hästi kursis eksootiliste sabakonnade imelise maailmaga või sellega, et tulevikus need lasteaiaealiste seas mingil põhjusel väikest viisi hulluseks saavad, aga kui nad oleksid teadnud, siis usun, et nii mõnigi tömpsuu oleks siiliku serva või põllenurka oma koha leidnud. 

Ja noh, pole midagi teha, mulle lihtsalt meeldib teha asju veidi teistmoodi. Olgu siis, et pole päris autentne Muhu tikand, aga ikkagi oma.

Vot sellised tikkimisalased (edu)sammud. Järgmisena valmib loodetavasti barett ja siis on veel paar mõtet mõlkumas, et mida teha. Varsti on kõik kohad täis tikitud. Kui ma enne viimset kui nõela pooleks ei murra...