neljapäev, detsember 31, 2020

Aasta kokkuvõte 2020

 No see 2020 on olnud üks eriskummaline aasta. Mõtlesin siin, et mil moel see kokku võtta. Ühtegi vaimukat mõtet ei tulnud. Küsige midagi! Udutan siis niisama natuke.

Eks see 2020 jääb meelde eelkõige koroonaaastana. Märtsis läks asi suure hooga käima. Kõik saarlased sõltumata sellest, kas nad olid võrkpallifännid või mitte kuulutati ohtlikeks ja neist tuli vähemalt kahe kilomeetri kaugusele hoida. Igaks juhuks (saarlaste kaitseks) pandi saared lukku. Sügisel kui Koroona hakkas möllama suuremates linnades ei pidanud keegi enam vajalikuks saarlasi kaitsta. Hoopis tulid siia heasse ja rahulikku koroonavabasse kohta juubeleid ja muid pidusid pidama.

Kevad oli raske. Ma ei mäleta, et ma oleks enne nii palju vingunud. Mu vaesed blogilugejad said ilmselt lausa vingumürgituse. Ometigi oli ju hariv ja mitmekülgne aeg. Sai proovitud nii õpetaja, koka kui koristaja ametit. Ma pole ju kunagi ühekski neist saada tahtnud, aga näe, nüüd andis elu võimaluse ameteid katsetada. Tõsi, ma endiselt ei taha ühekski neist saada. Kui ma oma frustratsiooni ühele sõbrale kurtsin teatas ta, et aga lapsi sa ju ometi tahtsid saada? Siis oleks pidanud  sellele varem mõtlema - mis see lapsevanema töö muud on kui õpetaja, kokk, koristaja. Lisaks veel psühholoog, autojuht, sekretär-asjaajaja. 

Suurim koroonapauk tuli muidugi nüüd aasta lõpus. Täna helistas mulle terviseameti robot ja soovitas lahkesti kaks nädalat kodus istuda. Mps sai 4 kõnet ja oma 12 sõnumit. Iga lapse kohta eraldi ja mitmes keeles. Nagu oligi karta, toimus jõulude ajal suur aktsioon - kanname koroona üle eesti laiali. No et see positiivsuse säde jõuaks viimsessegi metsatalusse. Meieni jõudis. Eks me näe, kas käis vaid korra külas või oli mahti ka kanda kinnitada.

Aga kuulge, selles aastas pidi olema ju veel midagi peale koroona. Oligi. Tooksin välja näiteks oma vana armastuse - kirjavahetuse pidamise - elule puhumise. Tänu koroonale muidugi jälle. Nii tore oli kirju saada ja ise kirjutada. Kirjavahetus oli lausa nii tihe, et postiljon ei viitsinud enam postkasti kaant pidevalt kergitada, vaid väänas selle küljest. Selle aasta projekt  - teha uus postkast.

Joonistanud ja maalinud olen palju. See sai kõik alguse koroonast - no kunstimuuseum kutsus üles koroona ajal kodust vaikelu maalima, millest kujunes välja meie suur projekt. Selle käigus sai lausa Sooda raamat valmis nikerdatud. Loendamatutest linnukestest rääkimata.

Üks maja sai ehitatud. Hetkel on seal näha kõik minu maalid, mis koduseintel kohta pole leidnud. Päkapikud tahtsid majja sisse kolida, ütlesid, et see sobiks neile hästi.

Väga palju muusikat on olnud. Ise laulan ää-ää, aga lapsed... Lapsed on mul andekad. Täps esines tulemuslikult kohalikul laste lauluvõistlusel. Tõruke mängib akordionit juba nagu vana mees (kes on küll alles hiljuti hakanud pilli mängima) ja Tirts esitab klaveril avangardistlikke teoseid.

Kõige suurema muutuse ongi teinud tirts. Väikesest vääksuvast nöpsist on saanud paras ahvipärdik, kes ronib igale poole ja tänitab emmega. Vahel viskab nalja ka.

Reisimist sel aastal eriti polnud. Korra käisime Hiiumaal, see oli väga tore puhkus koos sõpradega. kordaks iga kell! Muidu olen aga tiirutanud kahe kilomeetri raadiuses oma kodust. Väga palju on kärutatud. Mu sammulugeja läks selle peale isegi lolliks. Täna näiteks tegin oma 2 km pikkuse ringi peale väidetavalt ainult ligi 1000 sammu. Ma ei teadnudki, et mul niiiii pikad jalad on...

Tööl ma pole käinud ja õppinud pole ma ka midagi uut! 

Hehh, tuli nüüd selline kaootiline postitus. Aga hakkan lõpetama. Aasta saab ka varsti läbi.

Soovin teile, et aasta vahetuks tõrgeteta ja uus aasta tuleks lihtsalt imeline!


3 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Sul on mõnus jutuoskus ja imeline kunstianne!
Imelist uut aastat!

maailmaparandaja ütles ...

Aitäh! Imetabast uut aastat sullegi!

maailmaparandaja ütles ...

Mps tuletas meelde, et käisime ikka küll reisimas. Näiteks Läti loomaaias. Aga mulle tundub, et rohkem kui need kaks korda ma ülemere ei käinud.