Iga natukese aja tagant tuleb jutuks, et kusagil Eestimaa otsas on lapsed hakanud massiliselt mängima üht rumalat mängu ajaloos – jookse üle sõidutee, nii et jõuaks viimasel hetkel auto eest läbi. Kes napikamalt pääseb, on võitja. Ühel õhtul mööda õue kärutades hakkasin sellele rohkem mõtlema ja jõudsin järeldusele, et see ei ole mingi kaasaja leiutis, vaid ilmselt peituvad selle mängu juured sügaval meie geneetilises koodis ja pärinevad ajast, mil esimene ürgelukas ookeanisügavusest maa peale loivas. Ma võin kihla vedada, et meie pisikesed närilistelaadsed esivanemad mängisid toredat mängu, et kes jõuab viimasel hetkel brontosauruse jala alt läbi lipsata, enne kui see ta laiaks litsub. Ma kahtlustan, et see geen pole säilinud mitte ainult meis, vaid ka teistes loomades. Näiteks, ega me tegelikult ju ei tea, kui palju kitsi õhutades ja ässitades põõsas passib, kui see üks viimasel hetkel autotulede vihus üle tee kihutab.
Miks ma oma väikest peakest aga üldse selliste probleemidega
vaevan? Asi on meie kassis. Tal löövad need geenid eriti tugevalt välja. See
pole harv juhus kui ma lapsevankriga jalutades tal nibin nabin üle saba sõidan.
No passib teine tee ääres rohus ja kui näeb mind lähenemas, siis viimasel hetkel
tormab vankri eest läbi ja seejärel kribinal-krabinal puu otsa. Ja nii üle
päeviti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar