neljapäev, märts 19, 2020

Väike diiva!

Meil käis täna Täpsiga suuremat sorti vägikaikavedu. Palusin tal lahkesti oma tuba ära koristada, sest seal ei olnud enam kohta, kuhu oleks saanud poolt päkkagi toetada ilma, et mõni vidin jala alla jääks. Loomulikult ei tahtnud neiu sellest midagi kuulda. Koristamisest viilimise oskus on tal peensusteni lihvitud. Peale tulemusetut meelitamist ja keelitamist võtsime radikaalse seisukoha. Teatasin, et kui tunni aja pärast pole tuba korras, viskan ära kõik, mis põrandal vedeleb (kord olen ma seda juba teinud, nii et Täps teab väga hästi, et tegu pole tühja ähvardusega). Vot siis alles algas tõeline draama! Selgus, et maas vedelevad tema elu tähtsaimad ja kõige kallimad asjad ja kuidas me saame nii südametud olla, et need ära visata. Koristamine võtvat terve igaviku ja üleüldse on see karjuv ebaõiglus, et ta peab enda järelt ise koristama.
Mingi hetk tuli Täps minu juurde, ulatas mulle paar übernunnut perepilti, mis ta kunagi joonistanud oli ja teatas: "Kui puhtus on sulle tähtsam kui perekond, siis viska need esimesena ära!"
Raske oli naeru tagasi hoida. Selles lapses on nii palju teatraalsust ja diivalikkust peidus.
Ah, et kuidas lõppes? Selline jauramine, ahastamine, tujutsemine ja jonnimine kestis oma kolmveerand tundi, siis läks ja koristas 2/3 toast ära ja käitus nagu viimast tunnikest vaidlemist ja draamat poleks juhtunudki.

Kommentaare ei ole: