Öised manöövrid

Viimasel ajal ärkab Tirts loomuvastaselt vara. Vabalt võiks magada, ei pea kedagi kooli, tööle ega lasteaaeda saatma, aga tema tõuseb ikka vara. Nagu päike. Kella kuuest. See võib olla tingitud asjaolust, et meil on magamistoas karjuv kardinapuue, mis on tingitud valdavast kardinapuutusest.
See aga ei seleta, miks noor neiu täna veerand neljast ärgata otsustas. Nagu meil oleks südasuvi või midagi. Aknast välja vaadates on sulaselge talv. Lumi tuiskab ja puha. Kuigi alles üleeile tormasid kollased liblikad hullunult mööda hoovi ringi.
Aga mida teeb üks laps öösel kell veerand neli? Las ma jutustan, sest mul on sellest eredad mälestused, kuigi üritasin tegelikult ta kõrval tukastada. Kõigepealt kraabib oma väikeste teravate küüntega seina ja kopsib kõigest jõust. Tõenäoliselt üritas unematile morse signaaliga kutsungit saata. Seejärel kordab ta seda kõike teisel küljel, kuid sel korral on seina asemel minu näolapp. Ai. Seejärel otsustab ta alustada manööverdamisõppustega. Keerab end üht pidi ja siis teistpidi. pöörab ja rullib. Vahepeal, kui on jõudnud jälle piisavalt lähedale minu kõrvale kiljatab erksalt. Kui aga on ukerdamisega vastupidi positsioneerunud, siis surub varbad ribidesse või kui veel paremini läheb, siis ninna. Vahepeal nutab haledalt ja siis ründab jälle. Nii kestis see vähemalt viieni.

Arvake ära, kes on hetkel sama erk kui kivil päikesepaistes lösutav lastevorsti viilakas? Ja ei, see ei ole Tirts. Tema on endiselt tegutsemistahteline. Jookseks kohe pahandust tegema kui oskused vaid alt ei veaks.