pühapäev, märts 01, 2020

Toiduraiskajad

Ühel hommikul hakkas Tervisioonist kõrva, et raisku läheb ca kolmkümmend protsenti toiduks mõeldud kraamist (ehk siis sinna arvestusse ei lähe koored, kondid jms, mida ei oodatagi, et pintslisse pistetaks, kuigi ka seda on mõningastel aegadel lubatud teha) ning kõige suuremad raiskajad on just kodumajapidamised. See jäi mind painama. Kolmkümmend protsenti!?! On see üldse võimalik? Et nagu ostan kolm kotitäit kraami poest ja siis ühe võin kohe sisuliselt prügikasti kõrvale panna?

Mõtlesin veidi oma pere tarbimisharjumuste peale ja sellele kui palju meie külmkapist (ja sellest kapist kus hoian toiduaineid, mis külmikut ei vaja) kompostihunnikusse rändab.
Esimese asjana meenus leib, mis aegajalt kipub hallitama minema. Enamasti juhtub see viimase kotti jäänud viiluga, mida keegi enam millegipärast süüa pole tahtnud.
Vahel juhtub, et hukka läheb ka piima pära. Kuna ma ise piima ei joo, siis juhtus seda ikka. Nüüd, mil mul on kohvimasin, mis teeb ka cappuccinot (ja kakaod), siis tarbitakse piima rohkem ja sellega seoses pole ka selle halvaksminemist karta. Pigem peaks kaaluma lehma võtmist.
Lehma asemel nuumame metssigu taliõuntega, mida me pole suutnud ära tarvitada ja mis kevade saabudes üha nässakamateks muutuvad (kuigi tuleb tõdeda, et praegu, märtsi alguses, on meil veel päris ilusaid õunu keldris). Lohutuseks on muidugi see, et need on oma aia õunad, mis pole tarbijani  jõudmiseks reisinud rohkem kui puu otsast kasti ja sealt keldrisse.

Valmistoitudest kipub üle jääma makarone hakklihaga. Ja just selles osas, mis lapsed on oma taldrikule kuhjanud, ketšupi sisse ära uputanud ja siis avastanud, et nad tegelikult ikka ei tahtnudki süüa. Selliseid mõrvatud makarone ei taha aga enam keegi süüa. Isegi kass mitte.
Mulle üleüldiselt raiskamine ei meeldi, aga toidu ära viskamine on mulle eriti vastukarva. See on ka üks paljudest põhjustest, miks mul kaalulangetamine sugugi ei edene. No enne söön ära oma söögi ja siis lastest järele jäänud söögi (va eelmainitud makaronid). Hea veel et kassi sööki nahka ei pista.
Muidu on ikka nii, et kui teen ahjuliha või muud sellist, siis mingi jupp jääb ikka järele. See aga tarbitakse järgmisel päeval enamasti ära. Lihalõik võileival. Nämma. Aga kui igasuguseid lõppe ja juppe on juba palju üle jäänud, siis teen endale tavaliselt "jäätmekäitleja erirooga". Ehk siis tükeldan kõik lõpud ära ja viskan pannile koos eelmisest päeavast jäänud tatra, riisi või makaronidga. Läigatan paraja portsu sulatatud juustu hulka ja riputan tavalist juustu peale ning praen läbi. Keegi teine seda muidugi ei söö, aga mina küll. Juust teeb kõik heaks.
Jäätmekäitleja eriroa puhul räägin muidugi toidust, mis pole hukka läinud. Vahel ikka juhtub ka seda, et mõni juustujupp või singilõpp peidab end külmikunurka või närtsib mõni salatileht väga ära ning seda ma ikkagi ei söö. Aga noh kolmekümnest protsendist ei saa kaugeltki mitte rääkida.
Igatahes on minu jaoks äärmiselt keeruline mõista massilist toidu raiskamist kodumajapidamistes. Ma suudan ette kujutada, miks toitlustusasutustes ja kaubanduses toitu raisku läheb, aga kodused olud pole ju ometi nii raskesti etteennustatavad... Kuigi siin tuleb siiski tõdeda, et lapsed on küll lootusetud. Nad võivad ühel päeval süüa taldrikute kaupa oma lemmiktoitu ja paar päeva hiljem väita, et nad pole seda kunagi söönud ja see tegelikult ei kõlbagi süüa. Koosta siis nii mingit päevamenüüd või asja...

2 kommentaari:

mallukas ütles ...

Me viskasime eile neli kohafileed ja kaks heeringafileed prügikasti! Turult ostetud! Ai ma olin enda peale vihane, aga noh, unustasime nad kümiku tahaotsa :(

maailmaparandaja ütles ...

Mul on aegajalt ikka seda juhtunud, et ämm saadab karbiga mingeid hõrgutisi ja siis paar nädalat hiljem leian pagasiruumist kahtlase karbi...