Illusioon vabast ajast ja harilik karantiiniving

Internett on täis juhiseid, mida küll ette võtta koduse isolatsiooni puhul igavuse peletamiseks ning mida kogu selle taevast sülle kukkunud vaba ajaga peale hakata. Haa, tahate ma avaldan saladuse. See vaba aeg on puhas illusioon! Seda ei ole olemas. Ärge kujutage ette!
Ma ka korra naiivselt mõtlesin, et mul on kodus ilgelt palju vaba aega ja tellisin omale paar puslet. Mulle on väiksest saati meeldinud puslesid kokku panna, aga viimase paari (no nii keskmiselt 8) aasta jooksul pole seda võimalust olnud. Nüüd tabasin end mõttelt, et praegu on viimane aeg. Tirts veel ei rooma, aga suuremad on juba nii suured, et pusletükke enam ära ei söö. Ühe väikese 1000-tükilise panin hambad ristis kokku ka. Jõuga võtsin aega, samas ise silmanurgast jälgides kuidas segadus mu ümber kuhjus. See on lihtsalt jõletu, kuidas lapsed suudavad vaid paari hetkega kõik segi ajada. Ja koristamine ei tule kõne allagi. Varem sai vähemalt sellega meelitatud, et kui tahavad külalisi (ja seda ikka taheti), siis tuleb tuba ära koristada, vastasel juhul külalisi ei saa. Nüüd on ka see variant ära langenud.

Selles koroonakitsikuses tunnen ma aga kõige enam puudust kooli- ja lasteaia lõunatest. Ma pole seda iial varjanud, et mulle ei meeldi söögitegemine. No üldse pole minu ala. Nüüd tuleb aga kolm korda päevas midagi välja nuputada. Ja nad (lapsed noh*) ei söö ju midagi. Kaalusin juba valla sotstöötajale helistamist, et haleda häälega kaevelda kuidas minu pere lapsed vajavad sooja toidu abi, kuna nende ema on köögis saamatu.
No ja siis see koristamine.

Õpetaja amet pole ka just kergemate killast. Eriti kuna minu õpilased on parajad juurikad. Eile näiteks tegi Tõruke pool tundi draamat sellest, et ta käekiri olevat maailma kõige koledam (lubage naerda, tal on meie pere kõige kaunim käekiri). See pidi olema kole kui veri. Mille peale Täps teatas, et veri on ilus. No näiteks punane veri valgel lumel. Selle peale käratas Tõruke: "Kui ilus see siis oleks kui sinu varvas katki oleks?" Sellele järgnes 15 minutit nääklemist. Ja nii need tunnid lähevad. Valdav osa koolitöö ajast kulub vaidlemisele, riidlemisele ja kujundaelemisele. Ülesannete sisuline osa läheb niks ja naks. Välja arvatud ülesanded, kus tuleb midagi värvida. Seda Tõruke teha ei viitsi ja ma pole sundinud ka. Ta oskab niigi väga hästi värvida. Palju paremini kui mina. Ma näiteks ei suuda üldse nii värvida, et üle joone ei läheks.
Lisaks on meil veel akordionitunnid. Mina teadupärast ühtegi pilli (peale vinguviiuli) ei mängi, nooti ei tunne ja viisi pean ka just niipalju kui hädapärast vaja. Raske on last õpetada kui ta on sinust andekam ja osavam, aga iga kord kui kasvõi üks noot viltu läheb vihastatakse ja visatakse pill nurka. Õpetaja juures jõudsime käia ka täpselt 1 korra enne kui koolid lukku pandi. Ja nüüd mängimegi iga päev neid nelja lugu, mida ta nuusutada jõudis. Igatahes on oht, et kui need koroonaajad läbi saavad, on meil kodus tõeline akordionivirtuoos rongisõidu alal.
Kas ma koristamist juba mainisin?
Ainus hea asi on see, et ma olin juba enne isolatsiooni kodune. Sest no tegelikult ka, kui kõige selle koristamise, koolitamise, koristamise, vaaritamise, koristamise ja kasvatamise vahele peaks veel 8 tundi kodukontorit mahutama, siis... noh müts maha nende ees, kes sellega hakkama saavad! Ja siis rääkida veel vaba aja ülejäägist!
No ma kujutan ette, et inimestel, kellel pole kodus lapsi ja kes töötavad sellisel ametikohal, mida kodukontoris teha ei saa, kuid peavad nüüd kodus olema, kes elavad korteris (mitte maamajas, kus on alati palju teha) ja on harjunud igapäevaselt väljas käima, siis need võibolla tõesti võivad kurta, et vaba aega on nii palju, et süda võib pahaks minna. Ülejäänud ainult ohkavad ja rabelevad edasi. Oo, ma kuulen, et pisibeebi on ärganud! Juba lendan!

*No tegelikult, ega Mps ka just teab mis kõigesööja pole, aga ta on täiskasvanud inimene ja peab ise oma eripäradega toime tulema, lapsi aga ei saa ju päris nälga jätta.