Kas talv tuli ootamatult? Ehk mis tunne on kraavi sõita.

Ma pole ammu saanud kirjutada midagi sildiga "mad driver", sest noh, minusugusel ontlikul liiklejal just eriti palju põnevat pole kirjutada. Nüüd siis on. Elus esimest korda õnnestus mul kraavi sõita. "Kas tõesti tuli talv jälle ootamatult?" küsitakse iga aasta kui esimese lumega õnnetuste arv hüppeliselt tõuseb. Ei tulnud ootamatult. Väga pikalt ootasime. Aga talviseid teeolusid ei oodanud sugugi ja no need ei hellitanud eile autojuhte sugugi.
Aga räägime siis lähemalt minu eileõhtusest ehmatusest.
Käisime külas ja sättisime end õhtul kodu poole. Plikad olid minu auto peal ja Mps tuli teise autoga. Ta pidi pakiautomaadi juurest läbi hüppama, mistõttu oli meist 5 minutit taga pool. Ilm oli jõletu. Tuiskas laia valget löga ja tee oli kaetud ligase plögaga. Sahka polnud seal viimasel ajal ilmselt näha olnud. Nähtavus oli muidugi ka väga vilets ja seetõttu sõitsin lubatud kiirusest hulga aeglasemalt. Kodu juba peaaegu paistis kui järsku sirgel laial maanteel auto libisema hakkas. Andsin endast küll parima, aga no mitte kuidagi ei suutnud auto üle kontrolli tagasi saada. Mingi hetk taipasin, et nonii nüüd pole kraavist pääsu ja nii me sinna sõitsimegi.

Kummaline oli, et sel hetkel ei jõudnud ma isegi hirmu tunda. Mõtlesin ainult, et huvitav, kas läheme üle pea või mitte. Ei läinud. Ninapidi kraavi ainult. Maandumine lumises maanteekraavis oli üllatavalt pehme. Ma olen elus pidurdanudki suurema jõnksuga. Tirts turvahällis ei ärganud isegi üles selle peale ja Täps oli küll ehmunud, aga mitte väga hullusti.
Panin ohutuled peale, helkurvesti selga ja läksin uurima, et kui hull olukord on. Ei olnud väga. Ühelegi kõvemale asjale nagu puu või liiklusmärk polnud pihta saanud. Praamiautod jõudsid ka alles 10 sekundit hiljem kohale (mis on tore, sest kui auto vingerdama hakkas, siis esmalt libises vastassuuna vööndisse, ja kui praamiautod oleks seal olnud, oleks olukord tõenäoliselt hulga hullem*). Esialgu vaatasin, et isegi maantee tähispostile ei saanud pihta, aga täpsemal vaatamisel selgus, et üks rattajälg läks kummalisel kombel teiselt poolt posti kui ülejäänud kolm. Aga no omal jõul ma sealt küll välja poleks saanud.
Helistasin Mpsile ja veidikese ootamise järel ta saabuski. Vahetasime autod ja sõitsin need viimased paar kilomeetrit koju. Mps jäi autot välja õngitsema. Kutsus veidi abiväge ja mõningase sahmerdamise tulemusel nad selle sealt kätte said. Milli tundus üsna heas korras olevat. Sõitis suuremate probleemideta koju. Täna valges inspekteerides selgus, et plastik on ühest kohast ikka pisut katki.

Vot selline oli meie õnnelik õnnetus kauaoodatud ootamatu talvega.

*Aga seda pole mõtet arutada. Kindlasti oleks olukord olnud hullem ka siis kui ma oleks kiiremini sõitnud või kui ma näiteks oleks kümmekond meetrit varem vastu liiklusmärki sõitnud või kui samal ajal oleks meteoriit maad tabanud. Aga ühtegi neist ei juhtunud ja ainus tulemus kõikvõimalike stsenaariumide läbimängimisel oleks asjatu hirm ja paanika.