Öörahurikkujad

Täna öösel ärkas Tõruke kell viis halva unenäo peale. Ei mingeid koletisi, mõrtsukaid ega isegi kõrgelt kukkumisi. Ta nägi unes, et jääb kooli hiljaks. Selle asemel, et külge keerata* ja edasi magada, hakkas tema aga hoopis akordionit kääksutama. Halleluuja! Hea, et me kortermajas ei ela. Meile oleks ammu öörahu rikkumise tõttu politsei kutsutud.

Tõruke ise väidab, et pillimäng rahustab teda. Mina pole seda veel täheldanud. Pigem ägestub kui midagi kohe ideaalselt välja ei tule. Aga kui selles vähegi tõtt on ja ta tõesti pillimängu tulemusel rahuneks, siis oleksin valmis seda hurmavat heli kasvõi 24 h kuulama. Pealegi arvestades tema senini väga lühikest muusikukarjääri, pole ta sugugi kõige hullem. Loomulikult ei saa peale 4 rahvapillitundi veel erilist meisterlikkust oodata, aga lood on juba lugude moodi.

*juba vanarahvas teadis rääkida, et halva unenäo korral tuleb keerata teine külg, sest siis ei näe sama und enam edasi ja saab rahus edasi magada. Töötab.

Minu abielu on üles ehitatud valedele!

Ma ei teagi mida nüüd teha. Kõik millesse olen uskunud, varises kokku nagu kaardimaja lüües minu senini rahuliku elu alustalad kõikuma! Millest selline draama? Las ma seletan.
No ma olen kõik see aeg teadnud, et Mps ei söö sisuliselt mitte midagi. Eriti mitte toite, kus on üle kolme komponendi sees. Ja kohe kindlasti põlatakse ära kui mõni neist komponentidest on tomat või juust või mingit sorti kaste. Minu lemmiktoidust lasanjest jääb ebasobivate osade eemaldamisel alles vaid makaronid hakklihaga. Teate kui raske on niimoodi igapäevast toitu välja mõelda...
No ja täna siis nägin teda poes ja kujutage ette, ta ostis endale lõunasöögiks just seda sama varem niivõrd põlatud lasanjet. Ise ostis! Vabatahtlikult (mitte ei söönud viisakuse pärast, endale hambad pikad kui Jänku-Jussil)! Ma küsin, et mida järgmiseks? Võibolla tuleb välja, et salaja sööb hautatud kaalikat ka! Või siis pugib pimeduse varjus hapukapsast! Tõesti, ma ei tea enam mida  uskuda võib!

Äkki ma nägin siiski und...

Blogipensionär

Muide, mu blogi sai vahepeal 14 aastat vanaks. Kujutage ette 14 aastat! Blogi kohta on see päris vana. Muidugi ma ei tea, mis on ühe blogi keskmine vanus ja kuidas seda inimaastatesse ümber arvestada. Aga kui mu blogi oleks koer, siis oleks ta juba oma 72 aastane.

Kuidas teile tundub, kas mu blogi on juba pensionär? Kogu särts ja glamuur on kadunud ja jäänud on vaid hukka läinud noorust kiruv ja möödunud rohelisima rohuga aegu tagaigatsev kuivik? Või noh jah, kui nüüd hästi järele mõelda, siis erilist glamuuri pole minu blogis kunagi olnud. Pole lihtsalt minu stiil.
Aga mis siis on minu stiil? Läbi aegade on märksõnaks olnud ikka hülgemöla. Vahel loen oma vanu postitusi ja itsitan omaette ja mõtlen, et küll ma ikka olin noorusaastatel ikka terane ja vaimukas. Nii hea huumoriga. See tuleb puhtalt sellest, et mul on oma minevikuminaga väga sarnane huumorimeel ja ma saan aru ka oma kõige magedamatest naljadest, mis kellegi teise suunurka isegi värahtama ei pane. Ja enamasti ma tean ka seda, mida ma oma mõistukõnega mõelnud olen (aususe huvides olgu öeldud, et paar postitust on mulle tänaseks siiski mõistatuseks muutunud).

Vahepeal oli mitu korda tunne, et lõpetan blogimise ära. No mitte midagi ei olnud enam kirjutada. Ja aega ka polnud. Praegu on seis sama, aga selle vahega, et see mind ei takista. Loomulikult ei suuda ma enam eales taastada algusaastate produktiivsust, mil vahel kirjutasin kolm postitust päevas. Aga siis ei olnud mul ei meest, lapsi, kodu, tööd ega isegi kassi mitte. Mul polnudki muud teha kui kirjutada.
Nüüd on taas tekkinud kirjutada. Juu see on see kurikuulus teine noorus, mis pidavat millalgil enne kolmandat noorust saabuma (või oli see kolmas juba seniilsus?). Ja kui mina viitsin kirjutada, siis ehk viitsib keegi lugedagi. Alati on tore teada, et keegi ikka tunneb huvi minu loba vastu. See kõditab natuke enesehinnangut ja teeb tuju heaks. Olgem ausad, seda edevust on mulle ikka omajagu antud.

Muide, ma olen siia blogisse kirjutanud rohkem kui kolmandiku oma elust. Ja aegajalt on ütlemata tore lugeda vanu postitusi ning näha, millega tegelesin kauges minevikus. No kust ma muidu mäletaks, et täna 4 aastat tagasi käisin Tõrukesega röntgenis ja ta ei jonninudki (kuigi selline erandlik sündmus peaks säravalt meeles olema) või täna 10 aastat tagasi sõin ma patuselt palju moosi (väga oluline infokild, mida mäletada). Meelde jäävad vaid suured asjad, aga blogi hoiab elus ka pisimälestused!
Seega on mul hea meel, et olen bloginduses tagasi ja loodan, et kannatate ära. Edasi tähtede poole! Hurraa!

P.S Hakkasin mõtlema, et oleks päris huvitav teada, kas on mõni inimene (keda ma päriselus kohanud ei ole) kes on mu blogi näiteks üle 10 aasta jälginud. Siis kuidas on, kas olen juba nagu vana tuttav (mitte vast päris pereliige, aga äkki kaugem sugulane)? Muidugi pole välistatud, et keegi pole nii kaua vastu pidanud. Isegi Mps ei viitsi enam mu blogi lugeda. Ma võiks siin vabalt tema kohta igatsugu värki kirjutada...

Gunzdisaalis

Tuletasin üle pika aja meelde, et mispidi see pliiats õieti käes käiski. Kolmandal katsel juba läks täppi. Proovisin Tirtsu joonistada. Ütleme nii, et kui ta teile tänaval vastu jalutaks, siis te teda selle pildi järgi ära ei tunneks. Nojah, te oleksite lihtsalt ülimalt imestunud, et üks kolmekuune tänaval ringi kõnnib ja kaaluksite, kas tasuks helistada lastekaitsesse või hoopis tsirkusesse. Või siis oma hulluarstile kuna näete jälle hallutsinatsioone.

Aga kui joonistamise juurde tagasi tulla, siis ilmnes kaks probleemi. Esiteks pisimutukad on kõik mu head pliiatsid pintslisse pistnud. Ja teiseks ei soosi väikelaste* viibimine lähiraadiuses sugugi loomingulist tegevust. Välja arvatud juhul kui sa just ei suhtu loominguliselt koristamisse või kokkamisse (mitte, et sedagi lastaks segamatult teha, aga lihtsalt tööpõld on üüratult lai).

Muide Täps ütles eile mulle, et ma olen kunstis annetaja... Ta ise on ka päris osav. Kahjuks on tema loominguline palang nii tormakas, et kõik kohad on värvised. Ja kui ma palun tal käed ja ukse puhtaks pesta jookseb ta meelt heites teise tuppa ja ahastab, et tema loomingut (mis on ainumas, mis teda õnnelikuks teeb) ei hinnata vääriliselt ja keegi ei mõista õrna kunstnikuhinge.

*antud kontekstis vanuses 0-40 aastat.

Kirglikult koristamisest

Mõned head postitused tagasi kui kurtsin, et millestki pole kirjutada, ilmus välja üks koristamishuviline lugeja, kes soovis, et jagaksin tema (ja kõigi teiste puhtusefriikidega) oma lõputut tarkust antud valdkonnast. Arvestades kui suure osa oma igapäevast veedan ma koristades (või sellel teemal halades), siis peaksin olema tõeline oma ala asjatundja. Ja kuna ma täna enamuse oma vabast ajast taas koristades olen veetnud, siis oleks just õige hetk siin sellest rääkida.

Esiteks olgu ära öeldud - mulle kohutavalt meeldib korras elamine, aga ma sugugi ei armasta koristamist.

Aga vastan esitatud küsimustele:

1) Kuidas ma ometi olen koristamise enda jaoks meeldivaks teinud või mõelnud?
Ausalt? Õige vastus on, et ei olegi. Ma olen loomult laisk ja palju parema meelega vedeleks vabal hetkel diivanil, rüüpaks veini, loeks mõnd head raamatut ja naudiks dekadentlikku jõudeelu. Aga kuna mulle kui imetavale emale ei ole veini ette nähtud, siis jääb see niikuinii ainult unistuseks.
Teisest küljest, kui mul õnnestub rahus ja vaikuses veidi aega koristada ilma, et beebi karjuks või suuread lapsed tüütaks, siis võib seda peaaegu puhkuseks nimetada.

2) Kui palju ma lapsi/meest koristamisse kaasan?
Me töötame nagu üks suur õlitatud masin - kõik panevad oma asjad kohe õigetele kohtadele tagasi. Peale mängimist koristatakse mänguasjad ja riideid ei loobita mööda elamist laiali vaid pannakse ilusasti kokku ja kappi/mustapesukorvi, toidunõud pannakse otse masinasse. Kord nädalas (tihedamini pole vaja, sest oleme kõik ju nii head korrahoidjad) on suur puhastuspäev, milles taas osalevad kõik pereliikmed - Täps võtab tolmu, Tõruke peseb aknaid ja peegleid, Mps käib kogu elamise tolmuimejaga üle, Tirts poleerib uksenuppe ning Juhan vahetab kassiliiva. Jah, meie pere töötab koristamisel nagu üks suur õlitatud masin. Kahjuks ainult minu unistustes.
Tegelikkus on see, et kuigi ma utsitan kõiki korda hoidma, siis liiga hästi ei õnnestu see meist ühelgi. Kui aga läheb koristamiseks, siis eelistan seda teha üksinda ilma, et ükski mees või laps jalus tolkneks. Puhtalt seetõttu, et vastasel juhul ma tahan, et nad ka aitaks ja lähen kurjaks kui nad seda ei tee. Pealegi suudavad pujäänid minu koristamistempost kiiremini segadust tekitada. Seega, et vähemalt korraks saada kord majja, tuleb seda teha siis kui lapsi pole. Mpsi ka mitte. Kassist rääkimata.

3) Millised on minu nipid ja trikid koristamisel?
Ei ole mul mingeid nippe ega trikke  (kui kiirkoristamine välja jätta, mis tähendab lihtsalt asjade silma alt ära panemist, selles osas tean küll häid kohti kuhu asju peita). Minu tavapärane taktika on see, et hakkan ühest nurgast liikuma ja lükkan segadusevalli enda ees. Ehk siis koristan tubade kaupa. Kui koristatavas toas on teise tuppa kuuluvad asjad, siis selle asemel, et need kohe õigele kohale viia, panen need mõnda kasti või korvi ja viin lõpuks kõik korraga õigesse tuppa (ja kui koristamisega sinnamaale jõuan, sorteerin korvi ära). Toas hakkan ka ühest nurgast pihta kuni jõuan ukseni. Enne uue toaga ei alusta kui esimene on korras ja puhas (sest kui jõud peaks raugema, on mul vähemalt üks korras tuba).
Kunagi kasutasin sellist nippi, et kirjutasin paberile tubade nimed ja siis tõmbasin loosi, millise esimesena koristan. Nüüd alustan tavaliselt magamistoast (kus on kõige vähem asju ja mida on kõige kergem koristada) ja seejärel teen köögi ja vannitoa korda. Lastetoa jätan enamasti viimaseks, sest see on kõige keerulisem ja alati üle mõistuse segamini ning kui ma sellest alustaks, siis ma ilmselt järgmisteni ei jõuakski.

4) Millised on minu kasutatavad vahendid?
Tolmuimeja, mopp, suur must prügikott. Viimane on eriti vajalik lastetoa koristamisel - kõik need mõttetud vidinad, mis lapsed kusagilt (nt üllatusmunadest) saanud on ja mida mingi hinna eest ei tohi ära visata. Täps on kohutav rott - tal on kõike vaja ja mitte midagi ei tohi ära visata. Isegi mitte neid katkisi asju, mille olemasolu ta ammu unustanud oli. See on ka üks põhjus, miks üksi koristada. Mida ta ei tea, seda ei saa ta ka alles hoida. Prügikott peab igal juhul olema läbipaistmatu, et Täps ei märkaks seal kadunud varandusi, mida päästma tormata.
Kemikaale ma eriti ei kasuta. Valdavalt saan hakkama puhta veega. Ainult vannitoas ja akende/peeglite pesemisel kasutan keemiat. Suht suvalist.

5) Kuidas koristamist lihtsustada/optimeerida? 
See on lihtne. Tuleb varuda kohe palju neid suuri musti kilekotte ja visata ära 80% maisest varast. Mida vähem asju, seda vähem koristamist.
Lisaks, ära võta kassi (ega koera ega ühtegi teist looma). Eriti ära võta sellist kassi, kes õues muda sees ringi kooserdab ja siis tuleb ja koputab räpakäppadega aknale nii et peale paari päeva ei ole võimalik enam aknast välja vaadata, sest noh... aken on kaetud ühtlase mudakihiga.
Veelgi enam, Ära saa lapsi. Uskuge mind, see on parim meetod vältida tubade segamini minemist.
Ja et kindel olla, siis ära võta ka meest. Kuigi siis kaob ära viimane kelle kraesse korralageduse tekkimine ajada.

Ja millised on Teie kuumad ning kirglikud suhted koristamisega?

Tahan ka saada käsitööblogiks vol päris mitmes

Jätkuvad minu püüdlused käsitööblogardiks saamisel. Keeruliseks teeb asja muidugi see, et ma tegelikult ei ole käsitööinimene. Näiteks ei oska ma sugugi tikkida (kui hädapärane ristpiste välja arvata). Seetõttu saan ma ainult imetlusega vaadata ja kadestada tõeliste Muhu meistrite töid. Need on imetabased.

Siinkandis on kombeks, et esimesel septembril lähevad lapsed kooli rahvariietes ja sel sügisel alustab kooliteed ka väike Täpike. Olgugi, et ta kasvamisse eriti ei ole panustanud ning on ikka pisike kui nööp, on senine siilik talle väikeseks jäänud*. Enne Tirtsu sündi otsustasin (praktilise meelega nagu ma olen), et kui tuleb tüdruk, siis tellin Täpikesele kooli alguseks oma riided (mis hiljem Tirtsule saaks). Kanga tellisin ära, aga tekkis küsimus - mis saab aiast? Nagu öeldud - tikkimine ei ole minu spetsialiteet, samas tahtsin siiski ise ka seelikusse veidi panustada. Nii saigi veidikese kaalumise järel otsustatud ersats-tikkimise kasuks. Sest tikkida ma ei oska, aga mispidi pintsel käes käib**, seda tean küll.

Minu meelest tuli päris kena. Kaugelt petab peaaegu ära. Tõsi triikimisel (mis vajalik värvi kinnitamiseks) läksid värvid pisu tuhmimaks, aga keskmise kalossimaalija mõõdu annab ehk välja.

Järgmiseks projektiks saab rahvariidepluusi tikkimine. See õnneks ristpistes, nii et ei pea sohki tegema.

* See on pika ajalooga seelik. Minu vanaema ostis seeliku omal ajal Rinsi köstri tütrelt Olgalt (seega kanga tegelik vanus teadmata) ja sellest tehti kaks lasteseelikut (kahjuks tolle aja moe järgi minid). Alates minu emast oleme kõik seda kandnud. Ja nüüd on see ringiga Muhus tagasi.

**Nagu eelmisest postitusest lugeda võib, siis ilmselgelt värvine pool suus.

Multitasking gone wrong

Teadupärast on väikelapse emal vähe vaba aega. Vaba aja all pean silmas olukorda, kus mõlemad käed on vabad*. Seega üritatakse nendesse paari üürikesse hetke mil laps magab mahutada kõik vajalikud tegevused alustades majapidamistöödest ja lõpetades hädapärase isikliku hügieeniga. Hobid võib samahästi ära unustada. Vaba aega on igal juhul vähem kui vajalikke toiminguid. Seega on multitasking ehk rööprähklemine tavapärane meetod aja otstarbekamaks kasutamiseks. Lisage siia juurde veel katkendlik ööuni ja rohkem polegi vaja, et kummalised asjad juhtuma hakkaks.
Mina näiteks üritasin eile samsaegselt õuna süüa ja laudu värvida ja tänu sellele tean, mismoodi värv maitseb (ausalt, pole eriline gastronoomiline elamus). Jääb vaid õnne tänada, et ma ei triikinud pesu samal ajal telefoniga rääkides...

*seda näiliselt vaba aega, mil titt on süles, ei saa arvestada. See on küll hämmastav kui osavaks "ühekäelised" emad muutuvad, aga noh, kaks kätt on ikka kaks kätt.

Hambahaldjad ja ahjupealsed - üks pettus kõik

Kas teate, mis on parim logisevate piimahammaste eemaldusvahend? Nöör? Tangid? Ei. Õige vastus on juust! Tõruke on juba kaks hammast juustu närides kätte saanud (sama palju on ka hambaarst välja tõmmanud, aga see polnud ilmselt sugugi nii meeldiv kui juustu süües hammastest vabaneda).

Igatahes oleme siin kahe hambavahetuseeas oleva lapsega (ja ühega, keda ilmselt hakkab külastama hambahaldja kuri kaksikõde) ilmselgelt hambahaldja püsikunded. Juba sel aastal on tal kaks korda siia asja olnud. Ilge siiberdamine käib öösiti. Vaevalt päkapikud lõpetasid kui hambahaldjad alustavad. Ilmselgelt on neil tööjõupuudus, sest selle aasta esimese hamba magas haldjas selgelt maha ja hommikul oli padja all ikka hammas, mitte läikiv münt, nagu oodati. Teise hamba puhul nägin teda mängimas ohtlikku mängu üritades nibin-nabin enne äratuskella padja alt väikest kikut leida. Mõtlesin, et ta võiks jalavaeva* vähendamiseks mingi püsikorralduse tegema või nii. Või kogume peotäie hambaid kokku ja siis esitame kuu lõpus arve.

See hambahaldja teema on muidugi uue aja värk ja väljamaa mõjutused. Kui mina väike olin (oh aegu ammuseid), siis visati hammas ahju peale ja öeldi "Võta sina see luuhammas, anna mulle vastu raudhambad*." Kujutage ette kui keeruline oli keskküttega korteris vanarahva tarkusi järgida ja seda ahju leida! Samuti jäi mulle tookord veidi segaseks, et kellele täpselt see hammas ikkagi antakse. See oli muidugi kõik puhas pettus. Ei saa öelda, et mul hirmus head ja tugevad hambad nüüd oleks. Kui selle raua all  ei peetud just  silmas neid kauneid hõbedasi plomme, mida mu noorusaastatel hambaaukude täiteks kasutati.

*Või tiivavaeva?

"Sära, sära küünal. Päästa hinged valla!" leelotab Täps duši all ühtejoru. Just nagu toimuks meil mingid Selgeltnägijate tuleproovi võtted.
Hea veel, et ta ei kasuta jõuluvanalt saadud mikrofoni. See annaks tõeliselt tontliku varjundi manamisele.

Andke tugevaid mõtteid!

Nagu ühele paadunud kaalunälgijale kohane algas mul 1. jaanuaril RANGE dieet. Täna on juba kolmas päev ja olukord on täitsa kohutav. Isegi kui kõht on enamvähem täis ei suuda ma mõelda mitte millelegi muule kui ainult toidule. Ükskõik, mida ma teen. Külmkapp mõjub mulle kui magnet rauale või lamp ööliblikale. Siin käib lõputu võitlus enesega. Hetkel olen suutnud veel enamvähem vastu pidada, aga ärgem unustagem, täna on alles kolmas päev... Mul oleks vaja vähemalt 300 päeva vastu pidada, et mingeidki arvestatavaid tulemusi näha.

Hädasti oleks vaja midagi, mis tähelepanu endale tõmbaks, et korrakski söömise unustada saaks. Nii et kui kellelgil on häid paelvuaid mõtteid, mis oleks võimsamad kui mõtted toidust, siis paluks neid minuga jagada. Kui üldse on olemas midagi, mis diedi kolmandal päeval suudaks toidumõtted peast peletada.

Suur horoskoop 2020

Ja ootamatult ongi kätte jõudnud uus aasta. Kaks-null-kaks-null. Loomulikult põlevad kõik uudishimust. Kas see on hea aasta? Mida see mulle kaasa toob? Kas lähenev kabjaplagin kuulub printsile valgel hobusel või hoopis apokalüpsise neljale ratsanikule? Küsimusi on palju. Tõeste vastuste saamiseks on aga vaid kaks võimalust. Kas oodata 366 päeva ja siis teha pilguheit möödunud aastale. Juhul kui sa oled aga kärsitu loomusega ja tahad vastuseid saada juba enne küsimuste esitamist, siis alternatiivseks võimaluseks on lugeda seda blogi edasi. Sest just siit pead sa tõde kuulda saama. No muidugi võib lugeda mõnd Mangi, Pauksoni või mõne selgeltnägijate tuleproovis rahvast hullutanud soolapuhuja poolt kokku käkerdatud ennustust, aga noh, samahästi võib lasta tädi Maali ahtal lehmal endale kohvipaksu pealt tulevikku ennustada. Tõde peitub tähtedes! Ja mina õppisin tähed selgeks juba varajases nooruses.

Aga siit see tuleb - suur horoskoop aastaks 2020!

Kalad -  Aasta 2020 on see, mil lõpuks ometi kohtad oma muusat. Ei see pole mingi põgus pilguheit linnatänaval või kiire kohtumine kohvikus. Oo ei. Muusa võtab oma hambaharja (või sinu oma) ja kolib sinu juurde sisse ning keeldub lahkumast isegi siis kui su abikaasa/ema/korterinaaber/torumees (vali sobilik variant) koju tuleb. Välja ei suuda teda ajada ei kahjuritõrje ega ka sinu enda vali norskamine. Ega see lugu nii hull polegi kui esmalt paistab. Väga palju leiba ta ei küsi ja peab paremini puhutust kui keskmine eesti mees. Küll aga toob ta kaasa suure loomingulise palangu. Nii et otsi koheselt välja palett ning värvid ja kuku maalima ning isegi sinu pintslipuhastuslapp on nii kunstipärane, et ripub peatselt Mona Lisa asemel näitusel. Ja kui maalimisest tüdined haara esimene kättejuhtuv pill ning kuku komponeerima. Järgmise aasta R2 aastahittide valimisel võib Nublu vaid abitult mõmiseda, sest muusikamaastikul oled sina ainuvalitseja. Isegi purjus peaga loodud etüüd kammipillile jõuab billboardi edetabelitesse. Nokia vahetab oma kuulsa helina välja sinu oma vastu. Ühesõnaga üheskoos oma uue korterinaabri Muusaga teete veel suuri tegusid, kusjuures autoriõigused lähevad ainult sinu nimele. Aga pea meeles, kui sa tahad, et see õnn kestaks kauem kui vaid aasta, näiteks terve järgmine kümnendi või paar eooni, siis vähemalt 5% kõigist honoraridest tuleks annetada maailmaparanduslikel eesmärkidel ja kelle teise kui Maailmaparandaja enda kontole. Sest mis te arvate, kes koostab järgmise aasta horoskoobi?

jäär - kas sul päikeseprillid on? Kui pole, siis hangi. Ei-ei, sind ei oota ees reis soojamaa pimestava  päikese alla, ega pea sellega varjama ka baarikakluses saadud sinikat (oled sa kunagi üldse baarikakluses osalenud? Ei? No ma ei  soovita seda ka sel aastal proovida). Vajalik on see hoopis identiteedi varjamiseks, sest aasta 2020 toob sulle sellise kuulsuse, et hoia ja keela. Sinu fb sõbrakspürgijate arv suureneb rekordiliselt ning erinevates Eesti nurkades luuakse sinu fännklubisid. Ah et sul tekkis kohe huvi, et mis sind siis nii kuulsaks teeb? See, kallis jäärake, on juba sinu enda valida. No muidugi võid sa ju lüüa laineid instakuulsuste ning influentserite kirjus maailmas või kui soovid kindlapeale minna, siis võid kohe oma alastipildid kroonika toimetusele saata (soovitatavalt võiks neil piltidel olla veel mõni varasemalt juba väheke tuntust kogunud persoon). Aga mina isiklikult soovitaks midagi kõrgelennulisemat - no näiteks võiksid sa Arnold Schwarzeneggerile  või Norrisele kitli peale anda (kuigi vanainimeste löömine on taunitav).

Sõnn - Kulla sõnn, õnn peitub juba sinu nimes. Sul tuleb see ainult üles leida. Nüüd sa muidugi küsid, et kust üldse otsima peaks. No et tahad saada sellist kaarti, kus suure punase x-iga oleks tähistatud õnne asukoht. Tead, see on puhas legend. Sellist kaarti ei ole. Suure  punase x-i asemel on juhistes hoopis keskmise suurusega must S. ja kohe selle taga ongi õnn. Ja kui sulle tundub, et ei suuda S...st õnne leida, siis soovitan otsida hoopis P tagant. Mis asub kapsalehe all. Kui parasjagu pole kapsahooaeg, siis tasub otsida kaubanduskeskuste juurviljaletilt või tellida kurekulleriga. Tarneaeg keskmiselt 9 kuud.

Kaksikud - Kas sind on kunagi painanud hirm teadmatuse ees? Sel aastal seda muret enam pole. Lõpuks ometi avaneb su kolmas silm ja kogu minevik, olevik ja tulevik on justkui peopesal. Järgmisel aastal võid juba ise horoskoopi koostada. Kuigi sinu ennustused ei saa olema nii täpsed kui minu omad. Lihtne tõestus - kui meie horoskoobid erinevad, siis järelikult oled eksinud (ja kui on liialt sarnased võib sind tabada intellektuaalse omandi väärtarvitamise e. plagiaadisüüdistus).
Eriti kasuks tuleb sinu uus kolmekordse teravusega nägemine muidugi lotopileti ostmisel. Ära siis sõpru unusta kui Jackpotiga koju lähed. Ainus, mida ma ei soovita, on silmaarsti külastamine. Isegi siis kui nägemused on pisut hägused. Ma võin kinnitada, et kolme klaasiga okulaaride leidmine on paras peavalu.

Vähk - Lõpeta niisama logelemine ja hakka ometi kohvrit pakkima. Just, kohe nüüd. Ja ära siis unusta lisaks hambaharjale mitut paari sokke ja trussasid kohvrisse pakkimast. Võid kohe rohkem panna, sest arvestades kui palju sel aastal reisida saab, ei õnnestu sul seda kohvrit enne uut aastat õieti lahtigi pakkida. Kuhu siis minek? Ükskõik. Kõik teed on valla. Mina soovitan kasutada tehnikat - pane silmad kinni ja osuta huupi maakaardile ning vaata kuhu saatusesõrm näitab. Tõsi, suure tõenäosusega saadab see su mõnda ookeani! Enne ümbermaailmareisile asumist soovitan kiigata aga rahakotti. See võib su hoopis mõnda pimedasse kohta saata, mistõttu võiks kaaluda mõnd lühemat sutsakut. Näiteks võiksid viimaks ometi viia ellu oma kauaaegse unistuse ning käia ära Nuustakul.

Lõvi - Olete kuulnud ütlust, et õnn on nagu tervis - kui seda ei märka, on see olemas. No tundub, et sel aastal ei märka sa ikka mitte midagi. Oled terve nagu purikas. Isegi tervem, sest ka kangeima jääpurika võtab kevadpäike tilkuma, aga sinu nina ei lähe vesiseks ei salakavalate kevadtuulte ega süngete sügistormide kiuste. Füüsiline vorm on tipptasemel - mine või olümpiamedalit nõutama. Mis aga üllatav - isegi vaimne tervis on tavapärasest kasinast seisust ette rutanud ja aegajalt on täiesti selgeid hetki, kus pilku ei varjuta ükski foobia ega sundmõte. No mis nii viga elada.

Neitsi - Sel aastal on kõikidel üksikutel südametel samahästi kui kohustuslik minna Tartusse. Miks? No kuuldavasti on saanud Tartust Pariis - armastuse linn oma hiilguses. Ja seda peab ütlema, et tõesti, sel aastal istuvad kaarsillal reas hunnik väikesi tiivulisi punnpõskseid amoreid, kes kõik pingsalt möödujaid piidlevad ja oma pisikeste vibudega neitsi tähemärgi all sündinuid tabada üritavad. Vahel muidugi juhtub, et mõni algaja vibukütt laseb mööda ja pihta saab mõni sõnn või jäär või kaljukits, aga sest pole hullu, kuna märkimisväärne arv nooli läheb ikkagi märklaua pihta ja neid armuuimas neitsisid võib sel aastal sadades ja sadades Tartus ringi tuiamas näha.
Kes aga Tartusse minema ei juhtu või ei viitsi värske armastusega jändama hakata võib vabalt piirduda televusserist Türgi seebikate vaatamisega. Seal on tundeid ja draamat rohkem kui rubla eest. Ning kõik see on turvalises kauguses.

Kaalud - Kui üldse kellelgi sel aastal tõeliselt hästi läheb, siis on need kaalud. No ikka oma 20 korda paremini kui eelmisel aastal. Esmalt on erakordset edu näha majanduslikus aspektis. Sellele annab tõuke aasta esimeses pooles leitud rahapada. Selle leidmine on kindlamast kindel ja võite selle kohe oma eelarvesse sisse kirjutada. Ja ärge kartke, et kõigile rahapadasid ei jagu*. Tuleb ainult noore kuu ajal labidaga viie tee ristis pisut aeroobset trenni teha. Ja kui mõni teine on olnud kiirem ja sel teeristil enam rahapada ei leia, siis egas midagi tuleb õnne katsuda uue teeristiga. Üks mis kindel - aasta lõpuks on füüsiline vorm oluliselt paranenud. Võite hakata ilma tegema fitness maailmas või kaevandama bitcoine.

Skorpion - Sel aastal ronib skorpion karjääriredelil kõrgustesse. Õigemini pole see mingi karjääriredel, vaid lausa karjäärieskalaator, sest ronimine eeldab ikkagi pingutamist ja vaeva nägemist, aga skorpionil läheb kõik nii libedalt, et võib hakata kahtlustama, et tegemist on unenäoga. Aga see ei ole uni. Kaugeltki mitte. Uued ahvatlevad eneseteostamise võimalused trügivad ustest ja akendest sisse, ole vaid meheks ja haara neist kinni. Tõsi, need võimalused võivad olla libedad kui lutsud ja kipuvad käest vingerdama, aga kui juba ühe korralikult haardesse oled saanud, siis ega ta enam põgenema pääse. Lisaks tööalastele edusammudele võivad Skorpionid kogeda ka eriti head kalaõnne. Ükski lest ei tõmba lesta.

Ambur - Sa avastad, et ehitada pole vaja, toad koristavad ennast ise, lapsed on sõnakuulelikud ja naine/mees ei nääguta - kuni hommikul üles ärkad. Sa küll üritad kähku uuesti magama jääda, et sama und sama koha pealt jätkata. Aga ei. Seda luksust ei ole sulle antud. Küll aga on 2020. aastal nii mõnigi üllatus varuks. Näiteks leiad oma ammukadunud nooruse üles. Oh neid lapsikusi, mis sellele järgnevad. Üllatusega avastad, et sul on olemas vastused kõigile küsimustele**, mis teeb sinust imetabase väitleja ja mistõttu keelatakse sul mälumängudel osalemast - kahtlustatakse kokkumängu ja petturlust. Ka poliitikasse ei tasuks trügida, kuna seal näikse hämamine olevat kutsestandard ja ühiskond ei oskaks lihtsalt õigetele ja konkreetsetele vastustele kuidagi reageerida. Küll aga oleks nüüd paras aeg mõnd eksamit sooritada. Seega uuesti kooli? Elagu elukestev õpe? Siinkohal soovitaks siiski mõnd lühemat kursust, sest pole kindel, kas järgmisel aastal enam kõiki vastuseid tead!

Kaljukits - Kullakallis kaljukits, ole ettevaatlik - sul võib kaljul kitsaks minna. Aga pole hullu, sellele on lihtne lahendus, vaata oma elule natuke laiemalt. Näiteks mõne teise künka otsast. Proovi vahelduseks midagi täiesti uut. Hakka näiteks jõgikitseks. Esialgu tundub see harjumatu, külm ja märg. Aga veidikese aja pärast saad aru, et tegelikult on see värskendav ja tervistav kogemus. Peagi tunned end nagu kala vees ning põikled osavalt kõrvale kõigist raskustest, mis vähegi võiks teele sattuda. Ja kui sa juhtud ujuma emajões, võid kaarsilla alt läbi triivides kogemata mõne neitsile mõeldud amorinoolega pihta saada ja oh seda armastust, mis siis tärkab. Kepsutad ringi nagu noor kitseke - karikakraõis kõrva taga ja näol õnnis naeratus.

Veevalaja - See on soovide täitumise aasta. Millest sa kõige enam unistad? Maailma rahust? No see soov kahjuks sel aastal ei täitu, aga nii mõnigi vähemabitsioonikas küll. Nii et hakka aga vaikselt soovima. Selle soovimise juures on aga üks nipp. Tavapäraselt jäetakse langevat tähte nähes või sünnipäevatordilt küünlaid puhudes soov saladuseks, sest muidu ei pruugi see täituda. Sel aastal on teisiti. Kõik oma soovid tuleb valju ja selge häälega välja öelda ja võimalikult paljudele neist rääkida. See suurendab nende täitumise võimalust kordades. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei oska inimesed tegelikult teiste mõtteid lugeda, mistõttu jäävadki paljud salasoovid vaid unistusteks peakolus.
Ja isegi kui mõned su plaanid, kallis veevalaja, lähevad aasta esimesel poolel vett vedama, siis aasta teisel poolel seda ohtu pole, sest lõpuks ometi saabub ühisveevärk!***

Vot selline see 2020. aasta tulebki. Maailm sel aastal veel läbi ei saa, nii et selle pärast muretsema ei pea. Üldse pole vaja liialt muretseda. Nautige parem seda, mis elul anda on. Ja kui elu pakub sidruneid, siis tehke limonaadi või serveerige tequilat.

Kui kellelgi on pretensioone horoskoobi sisu kohta, siis paha lugu küll. Kõik see on tähtedes kirjas ja mina olen ainult vahendaja. Lisaks aitas sel korral tähtede seisu tõlgendada ka Mps, kes tihti kosmoses uitab ja igat tähte nimepidi teab, misläbi on eksimise võimalus minimaalseks viidud.

Head uut aastat!

*Meie pere eelarvesse on kavandatud lausa kolme rahapaja jagu rikkust.
** Näiteks tead vastust küsimusele, mis on elu mõte. Samas on see ju ammu teada. Vastus on 42.
**See oli nüüd kõrgema klassi mõistujutt. Tõlgenda kuidas soovid.