Kujutage nüüd korraks ette eelajaloolist lagedat kõnnumaad. Silmapiiril on kõrgumas noored teravad kaljud, mis justkui küünistavad punakat õhtutaevast, Päike, nagu pannkook, venitab pikaks kivirahnude varjud, mille vahel sibab väike hiiretaoline loomake (meie kõigi kauge esivanem). Järsku ta kangestub ja tardub surmahirmus. Üle taevalaotuse libiseb tume vari ning vaikuse rebestab ürgse röövlinnu verdtarretamapanev kriise.
Aga ei, see pole mitte mõni juura ajastu lendsisalik. Kaugel sellest. Tegemist on hoopis meie väikese Tirtsuga, kelle hääl on nii terav, et sellega võiks teemantit lõigata.
Kõik mu lapsed on valjuhäälsed ja nõudliku nutuga olnud (mäletate, mul oli äriplaan Tõruke mõnele operatiivsõidukile sireeniks maha parseldada. Või siis vähemalt udupasunana leiba teenima panna), aga no Tirtsu vastu ei saa keegi...
Meie pisike oli ka mingi aeg päris kileda kisaga ja jõudsin juba ei-tea-mida kokku mõelda. Õnneks tundub, et see oli teatud periood ainult:) Kolli häält teeb, tõsi küll, siiani:D Aga ehk Tirts ka leebub aja jooksul, tahan ma öelda.
VastaKustutaKas leebub või lihvib oma kriisked täiuslikkuseni...
Kustuta