Vot sellise sisuga kaardi oli Täps mulle koostanud. Mulle ka tundus, et olin liiga kaua ära ja suur rõõm oli eile koju jõuda. Mõnes mõttes oli haiglas muidugi tore. Kolm korda päeavas toodi süüa ja üldse ei pidanud muretsema igapäevaste asjade üle (nagu koristamine ja laste korrale kutsumine ja koolitööd jne), aga noh, nii põrgulikult igav oli.
Kodus igav pole. Siin saab alati koristada. See töö ei lõppe iial. No ja nüüd on lisaks tavapärasele veel see lõputu tissitamine. Minu meelest veedan ma poole päevast imetades. Tirts muud ei tee, kui ainult sööb, magab ja kisab (vahel harva vaatab eriti mõistmatu ilmega ringi justkui imestades, et kuhu ta nüüd ometi sattunud on). Magab päeval ja kisab öösel. Juba haiglas sai selgeks, et tegemist on äraeksimatult meie pere lapsega, kellel on võimas ja nõudlik hääl ning kes ei karda seda kasutada.
Aga eks me nüüd vaikselt harjume eluga viiekesi. Ma pean tunnistama, et ma ei ole veel päris harjunud mõttega, et meil ongi päriselt beebi majas ja nüüd keerleb elu mõnda aega tema rütmi järgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar