Eile sai minu esmasündinu 8 aastat vanaks. Taas on asjakohane rääkida aja kuulumisest eriti kärmete lennuvõimeliste linnukeste kategooriasse. No tõesti. Alles ta sündis ja lasi oma kõlaval häälel üle Kuressaare haigla kõlada. Ja nüüd? No hääl on endiselt kõlav. Aga muus osas on 10 korda suuremaks kasvanud (no olgu pikkuse mõttes mitte. Muidu oleks ta 5 meetrine...) ja ikka jupp maad targemaks muutunud (kuigi aegajalt teeb selliseid lollusi, mida võiks oodata kolmeaastaselt). Vahel lülitab ta sisse hea lapse programmi ja siis on ta puhas kullatükk - koristab, aitab, on lahke ja hea. No tõeline musterlaps.  Kahjuks on see hea-lapse-nupp selline, mis kergesti välja lülitub.
Tõruke on ka väga nutikas laps. Teda huvitavad kõikvõimalikud asjad. No näiteks DNA ja bakterid ja siseelundid ja kosmos ja kuidas asjad töötavad jne. Vahel jään täitsa hätta tema küsimustele vastamisega.
Viimasel ajal on ta hakanud oma karjäärivalikus kahtlema. Kevadel arvas ta, et tahab saada detektiiviks. Nüüd on ta aga avaldanud arvamust, et tore oleks olla kokk (talle meeldib süüa teha. Mulle see väga ei meeldi, sest koristamine jääb ju mulle. Kuigi see kook, mis ta täna tegi, oli üllatavalt maitsev) ja siis arvas, et tahaks teadlaseks saada.... Pildil on Tõruke omavalmistatud "sihikuga".

Muide, paberite järgi oleks pidanud eile ka Tirtsu sünnipäev olema, aga tegelikkuses on tirts juba suur tüdruk. Läheb varsti kooli ja puha.... Arvestades aja lennukat tempot võib nii öelda küll.