Tirtsu sünnilugu

Panen siia ajaloo annaalide tarbeks kirja meie pesamuna lühikese sünniloo. Ainult pikalt kirjutatult (sest ma olen kergekujuline grafomaan). Peab küll tõdema, et telefonis on pikka teksti ilgelt tüütu toksida. Aga siit ta tuleb: 

Teadupärast diagnoositi mul hepatogestoos, mistõttu juba mõnda aega ähvardati sünnituse esilekutsumisega (haigus võib olla ohtlik emale kui lapsele ja mul olid näidud väga viletsad). Käisin aga iga päev usinalt haigla vahet proove andmas. Eks see tüütu oli, aga kui vaja siis vaja. Mõtlesin küll, et beebi võiks juba ise tulema hakata, vastasel korral lähen järgmisel korral jala haiglasse. Selle peale ikka tuleb. Tõenäoliselt kusagil Hellamaa kandis juba...

Haiglasse jõudes andsin vereproovid ja tehti KTG. Viimane ei näidanud suurt midagi.  Näidud olid pisut paremaks läinud, kuid siiski mitte oluliselt. Kontrolliti ka emakakaela, mis võrreldes eilsega oli vähe pehmem, mis võimaldas esilekutsumist ka vete avamise läbi. Arst küsis, et kas tahan veel ühe päeva oodata või teeme ära. Ma mõtlesin, et eile ma juba andsin neiule võimaluse ise tulla, aga ta ei soovinud seda kasutada, mis see homme paremgi on.

Mõeldud tehtud. Ronisin jälle pukki ja arst urgitses tükk aega enne kui lootekoti katki sai. Seejärel öeldi, et iga 2 tunni tagant teeme KTG ja 4 tunni tagant manustame mingit rohtu (jutuks hea). Seejärel saadeti perepalatisse ja pandi KTG peale. Kohe hakkasid ka regulaarsed valud iga 2.5 minuti tagant. Esimesed tund aega olid need täiesti talutavad ja kergesti ülehingatavad. Selleks ajaks aga kui abikaasa saabus hakkas vaikselt valus-valus ka. Hingamine ja mõte, et iga valu aitab beebile lähemale, töötasid siiski. Veidi enne ühte käis arst ja kontrollis avatust (mis oli 5), ütles et edeneme kenasti ja tuleb kahe tunni pärast tagasi. Selle peale teatasin resoluutselt, et üle tunni aja pole ma nõus valutama ja kavatsen enne ära sünnitada.

Pool tundi hiljem oligi tunda jõledat survetunnet ning saatsin Mpsi (kes seni oli mulle vett ulatanud ja selga masseerinud) ämmakat kutsuma. Kuidagiviisi koperdasin koridori teise otsa sünnitustuppa. Ühe valu hingasin sünnituslaua najal kuidagi üle, aga kui külili lauale heitsin, siis tuli hirmus press ja küsisin ämmakalt (kes oli pähe võtnud, et KTG masin tuleks mulle külge installida), et kas võib. Ta ütles, et võib, viskas KTG rihmad nurka, ja juba pistiski neiu pea välja (nagu abikaasa kommenteeris). Kohe otsa tuli teine press, millega ka ülejäänud keha välja sai pressitud. (Vaatasin kella - 13.32) Küsisin igaks juhuks üle, et kas siis ikka on tüdruk. Abikaasa kinnitas, et plika jah. Sain beebi rinnale ja seal ta oligi - maailma kõige nunnum ligane väikese tigeda vanamehe nägu kergelt sinaka jumega ufobeebi (ilmselt sai pisut muljuda kiire tuleku käigus). Mps lõikas lindi läbi ja oligi Tirts sündinud. 

Seal kõhu peal pikutas ta mul mingi tunnikese. Sel ajal sai platsenta sünnitatud (käkitegu) ja ämmakas demonstreeris minu peal uusimaid ristpistevõtteid (mõned kiirest tulekust tingitud õmblused). See viimane oli ikka vastik küll. Kui sünnitus läks paari karjatusega, siis õmblemise ajal käis küll pidevalt üks aih ja uih ja asi kippus ooperilauluks juba. No selline öökuninganna aaria... Lisaks värisesin üle kere kontrollimatult. Siiani imestan kuidas ämmakas üldse nõelaga õiget kohta tabas. Need "vaprusevärinad" on mulle tuttavad juba varasemast ajast, aga nii võimsaid ma ei mäleta.

Seejärel sain lapse rinna otsa. Alguses ei tahtnud hästi imema hakata, aga sai siiski kiirelt nipi kätte.

Tirts kaaluti (3640g) ja mõõdeti (52 cm, peaümbermõõt 36 cm) ja riietati ning saingi ta uuesti oma kaissu. Sünnituspalatis logelesime kokku pea 2 tundi, millest sünnitus ca 5 minutit ehk.

Apgariks sai 10/10

Nüüd õpime üksteist tundma. Üks on juba selge - nagu kõigil minu pere lastel, on ka Tirtsul võimas ja nõudlik hääl ja mingist haledast vigisemisest pole lõhnagi.