Matkasellid

Eile tuli Tõruke jooksuga koju ja teatas, et nad lähevad naabrilastega matkale ja ta peab pakkima hädavajalikud asjad. Tõrukese hädavajalike asjade hulgas olid järgmised esemed:

• Seljakott - loomulikult kogu varustuse tassimiseks
• Võileivad - juhuks kui peaks tulema nälg
• veepudel - janu kustutamiseks
• plaastrid - igasuguste vigastuste raviks
• pintsetid - puukide ja pindude tarbeks  (sellest lõpuks loobuti, sest pintsettide asukohta ei suudetud tuvastada
• taskurätid - isikliku hügieeni tarbeks
• väike rätik - higi pühkimiseks
• binokkel - loodusvaatluste läbiviimiseks
• padi - juhuks kui matkamine väsitab ja on vaja millegi peal istuda ja puhata

Vanemast vennast inspireerituna tahtis ka Täps matkama minna ja sellest lähtuvalt asus oma matkaplaani kokku panema. See oli Tõrukese omast oluliselt keerukam:

• Seljakott - ikka kraami kandmiseks
• veepudel - janu kustutamiseks
• taskulamp - sest tõenäoliselt läheb matk nii pikale, et jäädakse pimeda kätte ja selle abil saab uurida ka haruldasi taimi ja metsaelanikke
• luup - kuuldavasti kasvavat meie metsas eriti haruldane minipuu. Luup on vajalik loodusuuringute tegemiseks. Luup jäi siiski maha, kuna seda ei leitud,. See muidugi ei takistanud sugugi loodusuuringute läbiviimist. Matka käigus leiti väga haruldasi piibelehti, sarapuid ning paar väljasuremisohus noort tamme, mida kõiki äärmise põhjalikkusega uuriti.
• tikud ja puud - sest mis matk see on, kus lõket ei tehta ja lõkkepuud tuleb metsa kaasa võtta, sest ega metsas puid pole. (sellest suutsin õnneks ümber veenda)
• gps - no et matkasellid  oskaks ikka õige tee leida. Ma küll ei usu, et need sellid oleks osanud gps-i kasutada.
• kaart - juhuks kui tehnika alt veab. Kaardi joonistas Täps ise ja terve tee hoidsid tüdrukud pilku peal, kus kaugel nad parajasti on. Minu vana kartograafi  kaardilugemisoskusest jäi antud juhul küll väheks.
• lapsevanem - no kui gps ja kaart alt veavad ja ikkagi on vaja koju jõuda. Pealegi peab keegi ju võileibu ka tassima.
• mitu head rusikasuurust kivi - ei, see polnud lihtsalt ballast, vaid "haruldased mineraalide näidised"
• portselannukk ja mängukaru - kaasavedamise eesmärk on seni teadmata. 
• plastmassist liblikad - Need olid haruldased putukaliikide esindajad, mida matkalised said põhjalikult uurida. Luupi küll polnud, aga taskulamp ikka oli.

Siin on näha kahte erinevat lähenemist matkamisele. Tegelikult mul ükskõik, vedagu või tiibklaverit kaasa, peaasi, et näitavad matkamise vastu huvi üles. Ehk ei olegi noorus veel täiesti hukas!

Kuumaharakas või palavapart?

Kui külmapelguri kohta öeldakse külmavares, siis kuidas kutsutakse palavapõlgurit?

Võeh, küll see nädalavahetus oli jõletult kuum. Tundsin end kui praemuna pannil. Higi voolas kõikseaeg kärestikulste koskedena ja peale kahe kolme keskmise pikkusega sammu astumist lõõtsutasin juba nagu  astmaatiline eesel. Selle asemel, et aga jõuetult  kaelast saati vees liguneda tuli tavapärasest rohkemgi liigutada.

No esmalt oli vaja Täpsi sünnipäevapidu maha pidada. Ma tõesti üritasin istuda puu all varjus seljaga laste poole ja ignoreerida igasugust hädakisa, aga mõningased seigad (tark plastiliin mitte nii targa lapse juustes või kulmudes, poiste kaklus, maailma parim aardejaht* jne) sundisid siiski end aegajalt jalule ajama. Kui viimane laps lahkus, olin higist märg nagu kalts ja ainus millele mõelda suutsin, oli mõnus jahutav meri. Merre ma sain. Jahutust sealt aga eriti ei leidnud.

Seejärel tuli pühapäev, mil meie saarekesel oli kodukohvikute päev ja kuna me sel aastal otsustasime ise mitte kohvikutada, siis tuligi ette võtta kohvikute külastamine. Meie esiklaps teatas, et tema tahab minna ainult LaMuhu kohvikusse (kus saab käia absoluutselt iga päev) ja teistesse mitte ei taha, sest seal on teised inimesed ja külla on ta nõus minema ainult siis kui on kellegi sünnipäev. Talle teadaolevalt polnud aga ei Pädastes ega Paenasel sel päeval kellegi sünnipäeva. Ma ei teadnudki, et ta meil nii suur sotsiofoob on. Ainult läbi häda õnnestus ta siiski Avenüü kohvikusse meelitada. Täpike sotsialiseerus seevastu hetkega ja suhtles kõigiga nii mis jaksas.
Mps tegi ka tutvust uute ja huvitavate pillimeestega ja kiiresti pandi kokku väike pop-up bänd, millega kohvikukülastajaid lõbustada. Mütsi unustasid nad ainult maha panna. Mine sa tea, äkki oleks veel mündi või paar teeninudki. aga jah, ega mütsi saagi maha panna sellise palavusega. Võib päikesepiste saada.

Mina lõõtsutasin puu all kiviaia varjus ja üritasin mitte üles sulada. Ma pole niikuinii kunagi liigset  palavust armastanud, aga nüüd, mil olen vähemalt sama lai kui pikk**, on seda eriti raske taluda. Kohvikuretkelt koju jõudes tegin lastele jumalavallatu ettepaneku korraldada perekondlik veesõda. See ettepanek võeti hõisetega vastu. Aga leevendus oli vaid hetkeline.

Kujutage siis ette minu rõõmu, kui ma esmaspäeva hommikul kuulsin akna taga tuult mühisemas ja tundsin värsket jahedat õhku mind paitamas!


*Kuigi selles osas oli ka üks eriarvamusele jääv isik - sünnipäevalaps
** ja teadupärast olen keskmisest pikem

Põgenev telefon

Minu telefon üritab minu juurest põgeneda. Paar päeva tagasi poetas end mereäärest tulles kõrge rohu sisse ja passis seal võimalikult vaikselt lootuses, et ma teda ei märka. Ega kohe märganudki, tükk aega pidin otsima. Täna aga üritas end rahvast täis poes massidesse ära peita. Mida järgmiseks? hüppab wc-potti ja üritab kanalisatsiooni kaudu põgeneda? Poeb kellegi teise taskusse ja palub end lapsendada? Plahvatab tuhandeks tükiks ja laseb tuulel end ära kanda?

Igatahes tundub, et on viimane aeg kõik telefoninumbrid ja pildid ja muu väärtuslik telefonist varundada...

Kuhu aeg lendab?

Seda küsimust esitan ma umbes täpselt kaks korda aastas - siis kui pudinate sünnipäev on.
Eile möödus kuus aastat sellest kui ma viimase beebi kätte sain. KUUS aastat! Ei ole võimalik. Tänaseks on see beebi kasvanud hulga suuremaks. Kuigi kui päris tõsi olla, siis kasvamisele Täps eriti ei panusta. On teine ikka veel selline väike jupike. Aga juttu on tal see-eest kolme eest. Ilmselt emmesse - pläkutab vahetpidamata.
Näiteks ükspäev mainis issi, et järgmisena ehitame talle mängumaja. Seejärel oldi sunnitud kuulama pikalt tema soovidest nii sise- kui välislahenduste osas. Ja iga kord kui ta uuesti rääkima hakkas, muutusid plaanid aina pompöössemateks. Meres asuv klaaspõrandaga maja, kus saaks kalu jälgida ja ööbida (no need, kes magamisasjad maha unustasid ja kelle vanemad peavad ära minema), kus on vaalakujuline vaip ja meritähtedega wc-pott... Viimne kui sisekujunduslik detail oli paigas.
Nädalavahetusel ootab mind ees veel üks katsumus - Täpsi  sünnipäevapidu ja ka selles osas on Täpikesel väga peened ja detailsed ideed. Näis, paljudest mul õnnestub kõrvale hiilida.

Täna aga käis meil külas minu vahmiili kõige värskem liige -väike nunnu vennapoeg (ülejäänud pere oli ka ühes). Pidas end väga viisakalt ülal.

Mina aga olen täiesti läbi omadega.

Liigse töötamise vastu aitab kanasupp

Mul oli ükspäev plaan teha kanasuppi. Ma olen küll mitmekülgselt andekas, kuid kahjuks jätavad minu kulinaarsed oskused pisut soovida ja seega mõtlesingi interneti teel pisut oma teadmisi värskendada.
Toksisingi otsingusse "kanasupp" ja peaaegu esimene artikkel, mida märkasin oli pealkirjaga "Kanasupp parandab liigset tööd." Vähemalt nii ma lugesin. Kolm korda, enne kui aru sain, et tegelikult oli kirjas liigeste, mitte liigset.

Mina aga jõudsin juba elavalt ette kujutada, kuidas kanasupi söömine võtab tööindu alla ja aitab liigse töötamise vastu.

Hetkel on mul küll selline tunne, et olen suurtes kogustes kanasuppi söönud. Üldse pole tööindu...

Ablas issi

Täpike oli külas ja sõi jäätist. Järsku tuli aga kange pissihäda peale. Aga mis sa teed, jäätisega wc-sse ei lähe, aga enne ära süüa ka ei jõua. No mida küll teha. Maja peremees pakkus, et ta võib seni jäätist hoida. Täps aga ei tahtnud ka seda varianti eriti kasutada. Põhjendus oli lihtne. Kui ta kodus midagi issi kätte annab, siis see söövad selle kohe ära...

Kõik on hukas (vol ei tea mitmes)

See on ikka kummaline, kuidas mõnel päeval võivad väsimus, hormoonid, mõtlematult puistatud sõnad ja ei tea mis kõik veel oma töö teha nii et hommikusest rõõmsast, energilisest ja teotahtelisest maailmaparandajast jääb õhtuks järele vaid kurnatud enesehaletsusest nõretav vrakk.
No täna on just selline päev. Tahaks teha midagi asjalikku, aga lihtsalt ei jaksa. Isegi nii palju motivatsiooni ei suuda ma endas leida, et perele korralikku õhtusööki valmistada, koristamisest ja muust säärasest rääkimata. Laste kasvatamisest ma ka parem ei räägi. Tundub, et minu headest kavatsustest hoolimata olen kusagil täiega rappa läinud.
No ja siis veel siit ja sealt kokku kogutud lausekatked, mille osas ma arvasin, et need mind ei mõjuta, aga mis tegelikult on ikkagi nähtamatu pinnuna hinge jäänud. Seda kõike võimendamas hormoonide möll... Ega rohkem polegi vaja, et end täielikuks läbikukkumiseks pidada. Absoluutselt igas valdkonnas.

Peab vist magama ära minema ja lootma, et homme suudan end ilusasti kokku võtta ja ärgata sellisena nagu ma tegelikult tahaks olla  - hea ema, imeline abikaasa, tore sõber, enesega rahul, ilusate mõtetega, mitmekülgselt andekas, võimekas ja igati eeskujulik kodanik.

Kindlasti mitte selline õnnetusehunnik nagu täna.

Nuputamiseks

Tõruke on viimasel ajal proovinud kätt ristsõnade koostamise vallas (Taadusse???). Ta on selles päris osav. Muigama panevad mind aga ristsõnade illustratsioonid. Siin näiteks toodud ristsõnal on näha olukorda, kus keegi kõrvaklappidega nutitelefoni näppimisse süvenenud tüüp ei taha kuidagi kuulda kuidas üks kortsuskulmuline (ilmselt lapsevanem) juhib tähelepanu, et nutimaailmas viibimiseks lubatud aeg on ammu läbi.

Ühes teises ristsõnas oli jällegi kujutatud seda sama nutisõpra kurtmas, et "Sport on nii väsitav", millele kortsususkulmuline lapsevanem vastas: "Korista oma tuba ära!"

Võite nüüd kolm korda pakkuda (aga esimesel katsel peate pihta saama), kes küll võiks olla nende ristsõnategelaste prototüüpideks.

Lisaks ristsõnadele pannakse meie teadmised proovile ka teistes valdkondades. Näiteks kõrgemas matemaatikas. Ja kui ma räägin kõrgemast, siis mõtlen ma ikka kohe eriti kõrget! No sellist matemaatika Džomolungmat! No kas Teie teate, mis selle tehte vastus võiks olla?

Veidi veel!

Ainult kaks kuud ongi veel tööl käia ja selle kahe kuu sisse mahub ka veel kaks nädalat puhkust. Kas pole lihtsalt imetore :)
Natuke hirmutav kogu loo juures on muidugi see, et järelikult on kusagil kolme kuu pärast juba Sõbrakese saabumist oodata! Esimest last oodates oli mul selleks ajaks juba titevoodigi kokku pandud, riided pestud ja sorteeritud ning tekike valmis õmmeldud. Praegu mõtlen, et juu jõuab. Näiteks kaks päeva enne sünnitähtaega...

Ütle üks ilus poisslapse nimi!

Oh, küll täna oli intensiivne päev.
Esiteks ärkasin varakult, kuna tobedad tööalased unenäod tuletasid selgelt meelde, et on puhkuse viimane päev ja homme jälle vaja tööle minna.
Seejärel aga haarasime pintslid ning värvisime maja otsad ära. Teoorias ikka nii, et Mps ülevalt ja mina alt. Praktikas ei suutnud ma siiski kiusatusele vastu panna ja ronisin igasugustest keeldudest hoolimata ikkagi redeli otsa. Loomulikult päädis värvimine sellega, et minu sõrm on nüüd villis. Teate ju küll - Saaremaa Siidikäpp. Aga tehtud saime. Teiseks päevaks jäi vaid paaris kohas kordusvärvimist.

Lisaks maalritöödele käis meil kaks satsi külalisi ja lõpuks jõudsime isegi veel külla. Oli tore üle pika aja niisama juttu puhuda ja ilmaelu arutada. Muuhulgas tegi maja perenaine ka sõrmusega lapse soo määramise trikki. Selle andmeil lisandub meie perega väike poisike. Nojah, see on esimene kord kus keegi julgeb mingi kindla ennustuse teha. Ultrahelis istus ju Sõbrake jalad ristis ja ei kavatsenudki avaldada kummaga tegu on.
Nii et palun pakkuda ilusaid poisslaps nimesid (mille saaks kiiresti tüdrukunimedeks muuta kui sünnitusel selgub, et sõrmus pada ajas)!

Suur maalritöö

Vastu lõppu hakkab mu puhkus täitsa värvi võtma. Täna näiteks võttis rohelist värvi. Nii aialauad kui vana kaev said mõlemad roheliseks pintseldatud. Aga see on alles soojendus homseks, mil on suurejooneline plaan pool maja kollaseks värvida. Miks pool? Ja miks kollaseks?
Aga ikka sellepärast, et pool maja värvisin ma juba eelmisel aastal ära. Kollaseks aga seetõttu, et kui ma selle näiteks siniseks värviks, siis ei paistaks see ju mere ja taeva taustalt väljagi ja nii võib ära eksida. Niigi teine nii väike, et võib kergesti kahe silma vahele jääda. Sama häda oleks rohelisega. Lihtsalt vaataks, et mingi suur põõsas, maja ei kusagil.

Mis puudutab tänaseid mõõtmistöid, siis teoreetiliselt ei pea hakkama kiirkorras juurdeehitusi tegema, aga seda ainult tingimusel, et ma enam paksemaks ei lähe...

Puhkus või asi!

Juba vanarahvas ütles: "Puhkus on see, kui ostad tuusiku Ibizale, mitte see kui ostad 10 liitrit värvi ja toa jagu laminaatparketti..."
Vanarahvas ei tea asjast midagi. Mul hakkab puhkus vaikselt läbi saama, aga alles täna, kui sai aialauad puiduimmutusvahendiga üle tõmmatud ja paar prussi puukuuri seina taotud, tunnen, et hakkab veidi puhkuse tunne tulema.
Seni oli ainult üks uimerdamine ja jalad seinal passimine. No esimene puhkusenädal läks puhtalt laulupeo "nahka". Uhke tunne oli muidugi laulukaare all koos tuhandete lauljatega külg-külje kõrval lauleleda. Kuigi jah, see küünarnukitunne oli seal nii suur, et kohati ei mahtunud isegi nii palju liigutama, et saaks plaksutada. Ja ma siiani imestan, kuidas mu vanemad mind rahvamassist üles ei leidnud... Ometi kõrgusin oma tanuga nagu majakas teiste kohal.

See oli muide minu esimene kord ka valikkoorides üles astuda. Kuigi ma pean tunnistama, et valikkoorid, kuhu saavad valituks isegi minusugused nooditundmatud möödalaulikud, ei ole ehk asi millega liialt uhkustada.
Olgu kui tore see laulupidu tahes - puhkuseks ei saanud seda ikkagi nimetada. Kui ma lõpuks pühapäeva öösel koju jõudsin olin läbi nagu läti raha peale mõnd suuremat sorti inflatsiooni.

Ülejäänud puhkuse aga olen tõesti valdavalt lugenud, tikkinud või siis koos lastega kultuuriväärtustega tutvunud. Ma tõesti ei tea, kes sellist asja puhkuseks nimetab. Kogu minu panus jääb kahele viimasele puhkusepäevale. Loodan, et ilma peab ja saab puukuuri meisterdamisega jõudsalt edasi nihkuda.
Lisaks on mul plaan homme mõõdulindiga riideaita minna ja uurida välja, kas  on võimalik ellu viia ainus lahendus ruumikitsikusele, mille olen suutnud välja mõelda või tuleb kiiremas koras paari kuuga väike juurdeehitus majale teha.


P.S  see on täiesti teadlik valik eirata asjaolu, et ma pole pool aastat midagi kirjutanud ja jätkata nagu oleks eile pooleli jäänud.