Lähedale ma enam ei näinud ja kui ma poest välja läksin, siis selgus, et ega ma kaugele enam ka ei näe. Üldse ei näe midagi. Ümberringi on oioi kui pimestavvalge lumi. Kuidagi käsikaudu sai autoni ronitud. Olin ülimalt tänulik, et mul oli juhuslikult ka autojuht kaasas. Veel õnnelikum olin ma kui leidsin autost sinna suvest vedelelma jäänud päikeseprillid. Oo õnnis pimedus. Kuidagi vampiirilik tunne tuli. No et kui prilid eest võtan, siis põlen tuhaks ja tuul viib mu minema.
Ja pupillid olid suured kui tõllarattad. Väga öökullilik oli olla. Õhtuks olukord pisut paranes, vähemalt ühel silmal. Üks pupill oli juba täitsa normaalse suuursega, teine oli ikka veel suur. Väga ebasümmeetriline. Väga veider. Vot selline nägu vaatas peeglist vastu:
Mäletan, mis tunne oli seda lihaselõdvendajat silma saada. Mul oli ka õnneks tookord sohver olemas.
VastaKustutaoehh, neid kordi on tagantjärgi jube lõbus meenutada. kuid noil hetkedel oli asi alati naljast kaugel ja nutu maitse suus. millegipärast olen alati pidanud üksinda koju või tööle tagasi orienteeruma.
VastaKustutaEhh, Jupike, sina ja su lood põnevatest silmatilkadest tulid mulle kohe meelde, kui optometrist seda võimalust pakkus. Ma ei saanud jätta võimalust kasutamata, seda omal nahal proovida :D
VastaKustuta