esmaspäev, veebruar 01, 2010

Ei mingeid agasid

Kirjutaks teile meelsasti põnevaid ja amüsantseid lookesi oma seiklusrikkast elust (nagu te lause ülesehitusestki aru saate, peaks nüüd järgnema sõna aga ja seejärel põhjendus, miks ma seda ei tee, oi ma olen etteaimatav), aga no pole millestki kirjutada. Täielik ikaldus. Ei ole mul õnnestunud end mõnel müsteerilisel kombel vigastada, ega mõnda esmapilgul piinlikku, kuid üldises plaanis lustlikku olukorda sattuda. Samuti pole mul ette näidata ühtegi surematut teost ei kunsti ega kirjanduse vallas. Isegi luulusid pole näinud. Unenägudest rääkimata. Kuigi see et ma pole und näinud on küll märkimisväärne. Olen nimelt juba kaks päeva rohkem unes kui ärkvel ringi kõndinud. Jah, vormilt olen küll ärkvel - silmad on enamvähem lahti, käed klõbistavad arvutiklahvidel tööd teha, telefon tõuseb automaatselt kõrva juurde. Sisult aga magan täielikult. Minu aju näikse olevat teinud läbi mutatsiooni ja muutunud hallollusest sulgpadjasisuks. Kui pead aeglaselt liigutada, siis võib tunda kuidas suled ühest kolju servast teise hõljuvad. Ei. See pole üldse valus. Aga erilist mõtteerksust ei tasu minult muidugi oodata.

3 kommentaari:

Unistaja ütles ...

Teostest rääkides... kui kaugel Surematu Romaan järjega on?

maailmaparandaja ütles ...

Selle aastanumbri sees pole ma sinna küll mitte ridagi juurde kirjutanud. Aga sellest korrast, kui sa seda viimati lugesid on nad ilmselt pisut edasi jõudnud. Lõpp on muidugi veel kaugel (kui jälle ootamatut meteoriidisadu ei juhtu tulema).

Anonüümne ütles ...

no täpselt sama tunne... et hommikuti aeti üles, aga unustati äratada...