Pole siia ammu midagi kirjutanud. Ei ole aega ega viitsimist olnud. Jah, olen süüdi lauslaiskuses.
Mis siis teinud olen?
Käisin linnas, lumesadu, prille ei saand kusagilt. Ühed prillid leidsin, mis enamvähem sobisid ja olid äärmiselt soodsa ja sõbraliku hinnaga. Aga optometristi polnud häbematul kombel kohal. Öeldi, et tulge homme jälle. Siit ääremaalt linna sõita pole niisama lihtne ettevõtmine. Lisaks peab mõni vahel ikka tööl ka käima. Nii et olen vanade kõverate prillidega edasi. Prillide soodushind sai kah läbi. Nöök.
Nädalavahetusel olid suured pidustused. Tähistati sünnipäeva. Sünnipäevalapsele oli uus number vanuses väga rängalt mõjunud. Oli teine kokku kuivanud ja kribuks jäänud. Kahju, et mulle üha suurenev vanusekoormus seda pidi ei mõju.
Ülejäänud aja, mis pidustustest üle jäi, veetsime lahkelt lund loopides-rookides. Siiamaani on lumelabidalihased haiged.
Kõikidele sõpradele tahaks öelda, et see, et ma teile kaarte, sõnumeid ega südamlikku nänni ei saatnud, ei tähenda, et te mulle kallid poleks. Olete küll. Iga päev.
Tiigriaasta hiilis nii vaikselt ligi, et ma isegi ei ärganud selle peale üles.
Kokkuvõtlikult kõik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar