Voltisin oma valijakaardist paberlaevukese ja käisin seda lumesulamisveeojakeses ujutamas. Ilus lõpp sellele valmispalaganile leian ma. Aga selle paberlaevukeste ujutamise vastu ma ei saa. See istub mul veres kinni nagu konnasilm varbal. Iga kord kui juba vulisevad veed kui ma silmad lahti teen, siis ei saa ma enne rahu kui olen päevakese porilombis mänginud. Eelmisel aastal oli sama lugu. Mäletate märtsilõpu ekspeditsiooni eluvesi? Sel aastal ei hakanud ma keemikutega vaeva nägema. Juba laevatehases saatsin rähnid nende purjeka kallale ja see oli vette lastes sama tihe kui sõel.

Muide ma olin nii vapper ja jõudsin metsa ka. Hulkusin seal mööda kitse ja viiejalalise jänese radu, pidasin ühel mahalangenud puutüvel piknikku, käisin lendurpoisse vaatamas (aga neid polnud kohal) ja täitsin viimsegi kui oma nahapoori päikese ja värske õhuga. Ahh. Järgmisel korral vaatan kas jõuan mereni ka! Aga nüüd olen väsinud ja õnnelik!