kolmapäev, märts 28, 2007

Kolm ilusat sõna

Praegu on minu keelel vaid kolm sõna (paluks siis r tähti ikka kombekalt põristada):
Rrrrrrrrriisuda!
Rrrrrrrrröövida!
Rrrrrrrrpõletada!

Mahedad kevadtuuled sütitavad minu veres mälestused iidsetest wannabe viikingitest-vandiraiujatest. Millega muidu seletada seda, kust sellised barbaarsed ilmingud minu muidu nii kombekasse käitumisse ilmuvad.

Kui vaid saaks riisuks reha kõveraks kringliks. Ja villid peopesas (minu siidikäplus on tuntud merede tagagi) ei tähenda ühele tõelisele päikesekummardajate sekti liikmele midagi. Kusjuures mina olen päikesekummardaja ainult kevadeti. Süütan lõkkeid ja viin läbi iidset riitust õnnistamaks päikese igavest ringkäiku. Kui saabub suvi, siis ilmuvad randadesse ja mujale uued ja hoopis teistsugused päikesekummardajad. Mina nende hulka ei kuulu. Siis istun ma varjus või vähemasti kaelast saati vees, et kummardada merejumalusi nagu tegelane nimega Üheksanda laine jumalus.

Kommentaare ei ole: