Uskumatu avastus

Kõik on kuidagi tuttav. Seisan külmetades Elva rongijaamas. Vaatan läbi rongiakna päikese tõusu. Naerulihased kisuvad ohtrast kasutamisest krampi ja aegajalt ilmub näole selline järelnaeratus. Rongi uinutav loksumine tuletab meelde unevõlga. Hommikune Tartu on veider ja tühi. Kõik on just nii kui mitmeid kordi varem, kuid hoopis teistmoodi. Inimtühjal kuid linnulaulust tulvil toomemäel, kust veel pikkade varjude vahelt avaneb vaade uttu mähkunud linnale, jõuan järeldusele - jah, eksisteerib elu ka väljaspool kambakest. Ja tuleb tõdeda et uskumatult värvikas ja põnev elu. Kuid samas nii sarnane.

Ja keemiahoone valvur ei vaadanudki mind väga veidralt kui ma pühapäeva hommikul kell pool kaheksa tahtsin laborisse pääseda, et katset teha. Aga linn oli nii tühi nii tühi...