Nii, matkast on möödas juba nii palju, aga kirjutamise tuhinat pole ikka peale tulnud, aga varsti ei mäleta ma enam midagi, nii et üritan siis oma vihmast ostjatevaba päeva ära kasutada võimalikult produktiivselt ja pigistada välja viimased mälestuseraasud...sai ju lubatud
Kus ma siis ära käisin...Hmm, bussipiletite pealt vaadates, siis Pärnus, aga kuna mul selle kohta ühtegi mälestust ei ole, siis üritan edaspidises jutus põhineda oma viletsale mälule ja kõik kirjalikud tõendid kõrvale lükata.
Kus ma siis oma mälu järgi käisin? Ma mäletan, et bussijaama poole suundudes polnud ma veel kindel, et kuhu poole ma siis lähen... Tõsisemalt kaalusin kahte suunda - kas Sääre Sõrveke või Orissaareke. Kuna aga Tartu buss oli parasjagu bussijaama just nagu minu jaoks sätitud, siis otsustasin viimase variandi kasuks.
Buss viis mind siuhvilksti Orissaarde. Ei saa mainimata jätta, et sama bussi peal võis kohata ka Liinat ja Mattist, keda ma küll üritasin seepida endaga matkama tulla, kuid minu pingutused ei kandnud vilja - kas oli seepi vähe või oli lihtsalt põuane ilm (no kuiv seep ei vahuta ju). Seda viimast ma siiski ei usu, sain vastupidist peagi omal nahal tunda.
No astun mina usinasti mööda teed (oo-hoo jaa-jaa), ja näen kuidas ümberringi kerkivad sünged äikese pilved, müristab ja välku lööb (ja vanapagan silku sööb). Oi mulle on alati äike ja äikesevihm meeldinud. Mõnus soe, hetkega läbimärjaks tegev...
Kuidas ma prominentide pulma kontvõõraks sattusin...Läbi raske vihmasaju kuulsin järsku signaalide koori ja minust möödus pikim pulmarong, mida ma iial näinud olen! No eks ma olen vähe näinud ka siin ilmas... Aga pulmalistega kohtusin ma veel kord Maasilinnas, kus neil toimus fotosessioon ja laululõõritamise üritus. Mina üritasin neile mitte jalgu jääda ja roomasin mööda keldreid ja salakäike. Lahkuma sattusin aga samal ajal kui nemadki. Järsku hüppas nurga tagant välja Taavi ja pakkus küüti. Mul oli valida, kas kõmpida üksi vihmas ja poris või sõita pulmarongis koos hulga tuntud Eesti noornäitlejatega. Mis tea arvate, kumma variandi ma valisin?
Loomulikult rongi (rongid on mulle vaksali päevist väga hingelähedaseks saanud). Pulli pangal toimus järgmine peatus, kus toimus pulmaliste ja kallite külaliste tutvustamine. Mina peitsin end puu taha ja tegin seal ilvest. Ma lihtsalt kujutasin liiga hästi ette seda, kuidas tutvustamise järg oleks minuni jõudnud ning aset oleks leidnud järgmine dialoog.
Ott: "Ja järgmine neiu on.... Laura, kas sina tead, kes see veel on?"
Laura: "Ei, ma arvasin, et ta on sinu tuttav..."
Ott: "Ei, pole teda kunagi varem näinud. Kuule, kes sina selline veel oled?"
Pille: "Eee, ma pole mitte keegi...mind tegelikult polegi siin..."
Egas midagi. Järgmine peatus oli Rannaküla, kus toimus pidu. Minu plaan oli vaikselt oma kott selga hiivata ja minema hiilida, kuid enne kui ma seda teha jõudsin, suruti mulle šampuse klaas pihku ja no mis mul muud üle jäi, lõin aga noorpaariga klaase kokku ja soovisin neile õnne. Kontvõõras pulmas pidi ju õnne tooma...ehk siis viisin neile natuke seda :D Kui külalisi lauda kutsuma hakati, siis hiilisin vaikselt minema...
Kuidas ma Mpsi kontserdil käisin...Ma olen alati rääkinud, et kui mõni meie omadest esineb, siis olen mina ikka kohal (kui võimalik siis esireas). Nuvot, ja arvake ära, kelle puhkpilliorkestri ma pulmast meeleolumuusikat mängimast leidsin? See oli loomulikult meie esibiitnik ja popartist Mps! (Noh Mps, sinna sa mind ometi oodata ei osanud. Ah, ah, ah?)
Merevaatega luksustelgist...Õhtu saabudes püstitasin oma mobiilse luksusvilla mere kaldale (õigel villal on ikka merevaade). Oi, teate, ma olin oma telgist juba siis vaimustunud, kui ma selle ostsin (nagu põrssa kotis) aga kui ma selle üles panin!!! See oli nagu palee! Kristalsed kroonlühtrid rippusid võlvitud laes. Magamistuba oli suur kui ballisaal, ees ja tagakodadest rääkimata! Ah, villa zeltermann!!!
Ainult turvasüsteem tuleks veel paigutada (kõrge taraaed, rotveilerid ja signalisatsioon). Ma terve öö kujutasin ette, et keegi kõndis ümber telgi ja tuli mind ära ajama...päris kõhedaks võttis, aga ma pugesin Gotfriedile tihedamalt kaissu ja polnudki enam nii hirmus...hea kui sul ikka meesterahvas julgustuseks kaasas on. ja oh seda imet, ei tuldudki mind ära ajama! Ja kui keegi käiski ümber telgi, siis ilmselt vaid minu telki imetlemas, kadeduse maik keelel.
KaljuronimisestOlete ehk kuulnud, et kui Pille näeb oma teel mõnda kivi, küngast või kaljurahnukest, siis ei anna hing talle enne rahu kui ta selle otsa roninud on. Minu tee läks ühest sellisest mööda. Kulus vaid hetk kui ma selle tipus istusin. Teate see oli mõnus. Ma olin oma moonakoti kaasa võtnud ja loomulikult oli mul raamat ka kaasas (no lastiks, äkki kott muidu liiga kerge). Ja nii ma istusingi kalju tipus, tuul juustes sasimas, närisin oma õuna ja lugesin raamatut. Ehh, see oli mõnus. Tõsiselt lahe lebo.
LebodestLebotamine sai üldse selle matka märkskõna. Iga natukese aja tagant, kus oli vähegi maalilisem maastik istusin ma maha, võtsin välja oma õunakoti ja juturaamatu ning nautisin elu. Ahh, mõnus! üldse on see jalutamine selline positiivne tegevus. Võimalus vabalt kõiksugu mõtteid mõlgutada, unistada ja niisama elu nautida. Kusjuures, mäletate, ma rääkisin, et minu silmanägemine on teravnenud...ilmselt on ka minu haistmismeel paremaks läinud. Ma ei mäleta, et ma kunagi nii palju lõhnasid varem tundnud oleks... ja nii häid....mmm...tõelised suvelõhnad!
Huvitav kas mu kõrvakuulmine ja muud meeled samuti erksamaks muutuvad ja millest selline muutus küll tingitud võiks olla?
Pattude kaalukusest ja rebaku kavalusestKui ma järjega Karja kirikuni jõudsin, oli seal parasjagu jumalateenistus. Astusin minagi sealt läbi ja sain oma patud andeks (nüüd võib jälle patuelu elama hakata). Teate, see patukoorem oli raske küll (ja mina olin arvanud, et mul on raske kott), aga kui see õlgadelt libises, siis sai minu jalutuskäik sisse kohe hoopis uue hoo. See hoog rauges muidugi pea, kui selgus, et olin teelt eksinud (õige tee läheb siit, sosistas rebak...no teadagi) ning mul tuli kõmpida mööda igavat teed kilomeetreid rohkem kui planeeritud (kuigi tuleb tõdeda, et see matk oli täielikult planeerimata).
TulemustestMatka tulemusel olid mul villid iga varba otsas (ja veel mõnes strateegilises kohas), lihased, mis olid nii tihedalt piimhapet täis, et seda oleks võinud lausa tööstuslikult tootma hakata neist. Õlad, mis vajasid hirmsamal kombel kellegi masseerivaid käsi (Ja oh seda röömu, meie laeva peamassöör näitas oma oskusi, ilma milleta oleks ma ilmselt juba surnud). Lisaks kõigele sellele oli mul aga ka varutud hea tuju ja uskumatud mälestused, mida lapselastele rääkida kui ma peaks kuangi vanaemaks saama...
Ma sain endale kardinad! Halleluuja!!! Nüüd te muidugi imestate, et mina, kes ma iial pole kardinaid ette tõmmanud järsku neist kangatükkidest nii vaimustusse olen sattunud. A mul pole kunagi olnud ka nii sotsiaalseid naabereid kui nüüd. Neil nimelt on kombeks käia minu akna taga igasugustel võimalikel teemadel arutlemas (see tuleb muidugi sellest, et mu aken on pidevalt tuulutuse eesmärgil avatud). Ja kui ma ei näita üles erilist vestlusvalmidust ja olen haruldaselt kidakeelne, siis see neid küll ei morjenda, nad jätkavad oma sügavfilossoofilist mõtiskelu elust ja armastusest sellest hoolimata!
Tere tulemast populaarse tõsieluseriaali ikstriim meikõuver Karlova erisaatesse. Vaid nädala aja ning väheste materjaalsete vahendite abil on plaan muuta see tõeline urgas, mille ma endale meeltesegaduses üürisin, mõnusaks pesaks. Ehk siis tabas mind taas äge akuutne kodukaunistamise hoog. Tegelikult tuleks meikõuveri tüüpide kohaselt see hurtsik ümber lükata ning bungalo asemele ehitada, aga ma nii radikaalseid võtteid ei poolda. Selle asemel läksin esmalt poodi ja kuhjasin oma korvi kõikvõimalikke puhastusvedelikke, -geele, -pastasid, -lappe, -švamme ja lisaks paarkümmend liitrit õhuvärskendajat (urka aromatiseerituse astet arvestades jääb sellest ilmselt siiski väheks). Järgmisena läksin ehitusmaterjalide poodi ning veeretasin sealt mitu tünni värvi kohale (hoogu tõukasin uhiuue kardinapuuga). Tänase päeva olen siis veetnud erinevaid pindasid ebaühtlase värvikorraga kattes.
Tegin akna lahti, et kirjutada viimastest sündmustest ja muust harivast. (Saate aru, minu blogi põhiline pedagoogiline eesmärk on olla teile halvaks eeskujuks. No et kui lapsi kasvatama hakkate, siis võite öelda: "Kui sa kohe seda või teist ei tee, siis muutud selliseks nagu maailmaparandaja on." Või kui teil on raske ja kõik kipub minema allamäge, siis peeglisse vaadates võite kergendusega ohata: "Kõik ei ole veel kadunud, vähemalt pole ma veel selline nagu maailmaparandja.") Veerandtunnilise valge lehe jõllitamise tulemusel jõudsin tõdemusele, et mul on öeldud kõik, mis mul vähegi maailmale öelda on.
Varsti varsti tuleb minu isiklik hiilgus Tartusse tagasi ja mul oleks vaja mingit kohta kuhu ma saaks end elama asutada. Sellega seoses, kas keegi teab mõnda isikut kes teaks mõnda isikut, kes oleks nõus mulle üürima ühe toakese?