Tegin akna lahti, et kirjutada viimastest sündmustest ja muust harivast. (Saate aru, minu blogi põhiline pedagoogiline eesmärk on olla teile halvaks eeskujuks. No et kui lapsi kasvatama hakkate, siis võite öelda: "Kui sa kohe seda või teist ei tee, siis muutud selliseks nagu maailmaparandaja on." Või kui teil on raske ja kõik kipub minema allamäge, siis peeglisse vaadates võite kergendusega ohata: "Kõik ei ole veel kadunud, vähemalt pole ma veel selline nagu maailmaparandja.") Veerandtunnilise valge lehe jõllitamise tulemusel jõudsin tõdemusele, et mul on öeldud kõik, mis mul vähegi maailmale öelda on.Oh ärge lootkegi, et ma nüüd kirjutamise üldse ära lõpetaks. Ilmselt on mul omseks juba kogunenud kohutav kogus olulist informatsiooni, mida ma ei saa mitte maailmaga jagamata jätta. grafomaan nagu ma olen.
Ja mul on kavas kirjutada nii kaua, kuni ma olen teid lootusetult ära tüüdanud ja minu lehele ei tule keegi enam, või kui siis ehk mina ise mingisugustel nostalgilistel meeltesegaduse hetkedel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar