neljapäev, august 24, 2006

Siidikäplus ruulib!

Teate, on selgunud kurb tõsiasi, et olen tõeline siidikäpp. Isegi põranda värvimisega suutsin oma õrnadele valgetele käekestele villid peale saada. Uskumatu eks! Võibolla see ikka ei sobi mulle, võibolla peaks valima midagi naiselikumat... näiteks hakkaks heegeldama... pitsi...
Järgmistes blogi sissekannetes kirjutan siis pikalt ja põhjalikult oma arengust käsitöövaldkonas....

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Pitsist heegeldatud põrand oleks peen küll! Ainult ära väga mummulist tee, paha peal käia...

Unistaja ütles ...

Järeldus - selliste raskemate tööde jaoks on siiski mehi vaja, et naised saaksid oma õrnu valgeid käekesi peenemate tööde jaoks hoida.

maailmaparandaja ütles ...

Teate, mida ma üle kõige vihkan?
Ei tea. Mina ka ei tea, aga üks on kindel...heegeldamine on vihkamise edetabelis suhteliselt ees otsas.
Juba kooli ajal ma kadestasin poisse, kes said tööõpetuse tunnis teha midagi mõnusat - saagida, treida, haamriga lüüa, mitte ei pidanud mingeid lootusetult nõmedaid linikukesi heegeldama.

Muide, minu heegeldamisalane rekordsaavutus on 20 cm u 4 cm laiust pitsi, mida ma tegin pool aastat! Sellega sai ka minu heegelnorm kogu eluks täis!

Anonüümne ütles ...

Kudumine on etem. Oleksid minu juurde tulnud oleksime saanud koos küünlavalgel vardaid klõbistada.

maailmaparandaja ütles ...

Jaa, kudumine on etem, ajalugu mäletab mind kudumas küll. Kunagi kudusin villased sokid, mis olid erineva mustriga, et oleks huvitavam...

Peaks tõesti vist teie juurde austatud annelinna mutike kolima, et see ununenud kunst taas ausse tõsta.

Unistaja ütles ...

A võibolla kutsud hoopis annelinna mutikese külla, siis hea koos vidust pidada :)

maailmaparandaja ütles ...

Viduse jaoks vara veel. A küll ma kutsun kui aeg niikaugel...oo nostalgiat