laupäev, oktoober 29, 2005

Mürgistuse mõju all...

Eile avastasin endas pedagoogilise külje. Minust saab õpetaja! Mida täpselt õpetama hakkan, see polegi oluline, aga igatahes annan ma palju koduseid ülesandeid. Maariš sai oma ülesande juba kätte. Tagumine esitamise tähtaeg on esmaspäev (31.10.05). Kui selleks ajaks pole kodune ülesanne minu kätte toimetuatud, siis hoolitsen ma isiklikult selle eest, et ta eksamile ei pääseks.
Kui juba päev oli saanud sellise pedagoogilise alatooni, siis tuli see järjepidavuse huvides ka pedagoogiliselt lõpetada. Toimus füüsikute tudengiks saamise koolitus. Kavas oli lühike loeng, seminar ja siis praktikum. Võite isegi arvata kui pettunud me olime, kui füüsikud kohalegi ei ilmunud. See oli kindlasti esimene õppetööline üritus, kust need usinad õppurid puudusid.
Õppevahendite riknemise kartuses tuli need siiski hävitada. Meie, peaaegu et karsklased, oleksime ilmselgelt hätta jäänud, kuid õnneks oli meil sel korral Sandra. Tema pühaks missiooniks on ikka olnud maailma päästmine alkoholi ikkeist.*

Õhtul Liina juurest ära tulles avastasin paanikaga, et keegi oli õhu ära mürgitanud. Ma üritasin küll võimalikult vähe hingata, kuid juba oli hilja, olin tõmmanud kopsudesse seda uimastavat mürki ja vaikselt kui öövari hakkas see minu üle võimust võtma. Käed jalad muutusid pehmeks kui keedetud makaronid, silmad vajusid vägisi kinni ja rammestus kui kleepuv mesi vajus mu peale. Suutsin mina vaevalt esimese pingini roomata ja sinna pikali visata kui juba kattis öö mind oma pehme suletekiga. Viimane asi, mida ma veel läbi mürgiudu mäletan oli see, et keegi seisis mu peatsis ja õõtsutas vaikselt mu hällikest ning laulis mahedalt kui ojake:
"Linnukene, kes sind hällitas, kes kiigutas?
Tuuleema hällitas, tuuleema kiigutas"
Järgmine asi mida ma mäletan on see, et mingi paadikas üritas minu pinki üle võlli keerata ja karjus minu peale, et mina olevat tema aseme ära võtnud. See oli kohutav ärkamine. Uinumise mesimagususest oli jäänud vaid kleepuv mälestus, mis mind pingilt maha kukkumast hoidis. Jaanikat ja Sandrat, kellega koos ma sajandeid tagasi Liina juurest väljusin, polnud kusagil näha. Kõik minu väärisesemed - rahakott, telefon, fotokas, isegi võtmed - olid kadunud koos nendega. Reeturid sellised.
Hakkasin siis kodu poole astuma. Kõik ihuliikmed olid külmast kanged kui puuhalud. Komberdasin siis edasi nagu viletsalt laotud puuriit. Kui koju jõudsin, avastasin eest segamini aetud toa, keegi norskas minu voodis ja õhus oli tunda mingit kirbet lõhna.

Nüüd, mil ma olen oma tuba kõvasti õhutanud, hakkab olukord vaikselt normaliseeruma. Öised seiklused on unustusteuttu uppumas ja mina olen valmis uuteks üllatusteks, mis sellel päeval mulle pakkuda on.

P.S kes käis Maariši juures makaroonepeol, see võibolla mäletab, et ühel hetkel hakkas Pille rääkima midagi väga segast lilladest ja rohelistest täppidest, mis kaovad ja tegelikult ei kao jne. No ma mõtlesin seda. Mulle irmsasti meeldivad igatsugu optilised illusioonid. Uskumatu, mida silmad aju koostöös võivad välja mõelda. See film mida ma neljapäeval vaatamas käisin oli osaliselt sama tüüpi. Seal räägiti reaalsuse suhtelisusest. See oli lahe. Mulle tõsiselt meeldis.

* Siinkohal tervitused Sandra emale. Võtsin noomitust kuulda :D

3 kommentaari:

  1. Hämmastav. Lillad täpid kadusidki ära.

    VastaKustuta
  2. kusjuures ei kadunud niisama, vaid see õgardist roheline täpp SÕI nad ära;)Müstika

    VastaKustuta
  3. tundub jah, et roheline sõi ära teised.. nahaal..

    VastaKustuta