Kord lendan Marsile õunaraksu :D

Kuulge, kas keegi teist teab, kas inimesel on kõrvas mingi suuremat sorti veresoon või mis? See seletaks, miks see hull sääsk mind öösel kõrvalestalt näris.

Päeval käisin Ihastetuuril. Uskumatu. Kogu meie pagulaste käng oli kohal. See tuli mulle üllatusena. Ses suhtes, et Arturit näeb Tartus külaltki tihti aga ülajäänud satuvad siia suht harva ja veel harvemini kõik korraga. Seekord oli erand. Ja erandlik oli ka see juhus, et jubin, mis juba pea pool aastat neile peavalu oli valmistanud hakkas tööle. Uskumatu. Käivitamisel tegi masin isegi häält. Mitte küll sellist vaikset surinat, nagu ma mäletan vanast ajast vaid pigem sellist, mida võiks minu arvates teha astmahaige siil. Asi oli selles, et nüüd, mil põhiviga sai parandatud lõid välja kõik sada uut pisiprobleemi. Aga igatahes oli see lootust andev katsetus (vähemalt võrreldes kõikide eelnevatega). Pärast käisime veel kõik koos Panges tähistamas. Hehh, vanad head ajad tulid meelde.

Ja Liinaga käisime õunaraksus :D Hiilisime mööda kõrvaltänavaid, ronisime aedadesse ja kui keegi meid ära ajama tuli põgenesime nii kiiresti, et isegi tuul kadestas meid.

I'm one of these chosen oneswho are flyin' around in theircold metal-bird

Täna vaatasin 2 tundi järjest kuidas päike uuesti ja uuesti õhku lendas. Vägevad arvutiefektid. Meeletu tule ja valguse ja eriefektide mäng, aga muidu ei midagi uut. Liiga ameerikalik. Kõik tambiti sada korda läbi. Nikerdati puust välja, värviti punaseks, pandi juurde nooled ja vilkuvad sildikesed, et nii ongi ja et oleks ikka meeldejäävam, siis näidati seda uuesti ja uuesti iga nurga alt.
Aga sellest hoolimata inspireeriv. Suurte ja väikeste paukude vahepeal läks mõte uitama, lipsas sisse ühest ussiaugust ja tormas sadade miljonite tähesüsteemide vahelt põigeldes edasi kuni jõudis pärale. Kuhu? Vot ei ütle.
Muuseas tekkis tahtmine heita see Surematu kõrvale ja naasta tagasi tõelise ulme - ci-fi juurde. Uskumatu, aga ka selles žanris olen ma kirjutanud, aga sellest tuli veel saastam saast kui käesolev surematu saast.
Muide, Artur ja Ender olid ka saalis (mõnele võibolla tulevad nimed tuttavad ette, vot nende järgi ma kõngeva romaani tegelased nimetasingi). Istusid seal ja itsitasid omaette. Ma olin suht üllatunud neid seal nähes. Ma isegi ei teadnud, et nad Tartus on, veel vähem oskasin neid oodata miskit kosmose dokseepi vaatama. Hiljem selgus, et nad olid juba mitu päeva siinkandis viibinud, miskit uut jublakat testinud. Olevat päris lootustandev. Ma ei ole siiamaani päris täpselt aru saanud, mis probleem neil on. Praegu näib asi seisvat ühe "jublaka" taga, mida nendesugused tüübid kusagilt kätte ei saa ja üritavad nüüd mingeid asendusi leida. Mind nad tavaliselt tehnilistesse üksikasjadesse ei pühenda. Ükskord Ender üritas seletada, aga mul tuli tõdeda, et ega ma ikka suurt midagi aru ei saanud.
Täna polnud meil aega kaua lobiseda, aga homme saame kokku ja läheme väikesele matkale Ihaste kanti. Eks siis kuuleb täpsemalt kuidas olukord on. Seni aga:
I'm an astronaut
Ai-ai-ai-ai-ai
I'm lfyin' around
I've been always here,
there's nobody
bringing me home

Aaaaaahhh¤

Nii, siit tuleb pikk jutt. Ei soovita lugeda kui just unejuttu pole vaja. Minu matkakirjeldused on alati pikad ja igavad.
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et ma ei ärganudki täna äratuskella peale, vaid hoopis kõuekärgatuse peale. Mina loomulikult mõtlesin, et tegu on jälle Edela raudtee julmade äratusvõtetega. kahtlust tekitas vaid see, et rongide ümbervagundamist saatsid sellised valgussähvatused. Selline kahtlane tunne puges hinge. Et kõhklusi ümber lükata, vaatasin aknast välja ja oh seda õudu - akna taga kukkus parasjagu ookean taevast alla. Te ju kõik teate, et ma arrrrrmastan äikest, aga mitte siis kui minul on suur plaan rabas matakata . Võite ette kujutada milline pettumus see minu jaoks oli. Ma oleks peaaegu nutma hakanud - minu meeletud plaanid ja nii palju siis sellest - aga otsustasin, et ma ei tee seda. Seejärel kujutasin veel hetkeks ette, kuidas ma päev otsa kodus oma rikutud päeva pärast kurvastan ja tegin oma viimaste aastate ühe parima otsuse. Ma ütlesin iseendale: "Aitab, tulgu taevast või pussnuge, mina lähen rappa. Kindlasti on ka äike rabas unustamatu kogemus. Pussnoad seda enam."
Kui ma uksest välja astusin enam ei sadanud. Ja tuleb tõdeda, et ei vihma ega pussnuge ma ei näinud ei rabas ega ka tee peal. Terve päeva paistis päike. Alles Tartusse tagasi jõudes leidsin eest suured veelombid. Kas teil sadas siin?
Täna siis värvisin suure laigu oma kontuurkaardist. Endla raba sai üheks värvikamaks laiguks minu kaardil. Raba oli loomulikult uskumatult ilus ja lõhnas isegi veel ilusamini kui suudate seda ette kujutada. Kui osavad kaupmehed "minu paksust ja talumatust bossist" tuleks mulle müüma pudeliga õhku, mis lõhnaks kui raba, siis ostaks ma neilt kõik pudelid ära ja iga kord kui mudamasendus mind tabaks, kui toaseinad hakkaks mind rõhuma, kui üksindus tahaks hinge välja väänata, hingaks ma ühe sügava sõõmu raba mõrkjasmagusat õhku ja suudaks jälle elule otsa vaadata ja teda kasvõi jõllitamisvõistluses võita.
Üldse oli rabas nii mõnus. Ma ei hakka kirjeldama kui ilus see oli. Ma niikuinii pildistasin iga laugast, mändi ja mätast. Sellistel hetkedel on mul hirmus kahju, et minu seebikas ei suuda piisavalt teravalt ja täpselt jäädvustada seda ilu. Siin oleks muidugi selge ülekohus ainult fotokat süüdistada - pole ikka midagi teha kui endal ikka sellist hea kaadri otsimise silma pole. Eks näeb mis sellest välja tuleb.
Aga see lõhn ja ilu ja kõik muu kokku annab sellise ütlematu mõnusa tunde. Ja see juhtus taas. Ma tundsin seda, mida vaid valitud hetkedel tunda saab - ma tundsin igavikku. Ma ei oska seda niikuinii seletada, nii et järgmised kolm lõiku võite samahästi ka vahele jätta. Te ei kaota midagi muud peale Pille sonimise.
Milles siis see igavikulisuse tunne seisneb? See on sõnulkirjeldamatu tunne. Sel hetkel, mil sa seda tajud, pole sõnu vajagi, hiljem aga piisavaid sõnu enam ei leia. ma kipun arvama, et neid pole olemaski. Kes seda kunagi tundnud on, see saab ise aru. Teistest on mul lihtsalt kahju. Aga ma üritan siiski. Ma istun Endla järve paadisillal, kõlgutan jalgu vee kohal, lasen tuulel oma mõtteid juhtida, päikesel oma põski paitada ja hingan sisse soolõhnu. Niimoodi istudes sulan ma ümbritsevaga ühte. Iga minu südametukse pumpab mu veenidesse pruunikat rabavett, minu silmad muutuvad põhjatuteks laugasteks, minu sõrmed kaevuvad turbasamblasse muutudes kidurate mändide sitketeks juusteks, minu juuksed värvuvad punaseks kui sügisene turbasammal, minu mõtted hajuvad ja muutuvad veelindude kisaks - ma saan sooks. ja just sellel hetkel ma mõistan, et olen kogu aeg siin olnud - kõiketeadev kõikemõistev kuid igavesti vaikiv. Ja ma tean ka, et mis ka ei juhtuks, ma olen seal edasi aegade lõpuni ja kauemgi veel. Kogu see segane maailm mu ümber võib joosta ringiratast, tormata hullunult, kihutada täiskiirusel hukatuse poole. Minu juures seisab aeg paigal. Ma ei vanane, ma ei sure, ma lihtsalt olen ja see igavikulisus on nii hea tunne. Kusjuures pole üldse oluline, kas see tunne kestab reaalajas sekundi, minuti või tunni. Sest selle sekundi minuti või tunni sisse mahub kogu igavik ilusti ära. Vahe on ainult selles kui palju ma suudan ajalt varastada. Sest selle aja jooksul ma vanemaks ei jää, selles olen ma kindel mis kindel. Täna hoidsin ma vähemalt pool tundi kokku, kogedes selle aja jooksul aga miljoni aasta jagu kogemusi.
Selliseid igavikulisi hetki on olnud uskumatult vähe. Vaid loetud korrad. Esimest korda mäletan ma hästi. Istusin šotimaal mererannas kaljul ja meri möllas, meri kees, kalda poole otsis teed. Õhk mu ümber oli tiine soolasest merelõhnast ja ma oleks sinna jäänudki. igaveseks. See on mul hästi meeles, kirjutasin selle oma päevikussegi üles. See ei olnud selline tavaline oi-kui-ilus-hea-ja-armas-siia-võiks-jäädagi tunne. See oli minu jaoks uus kogemus. Ühel korral ma aga lihtsalt lebasin vihmamärjal murul ja ühel hetkel järsku tundsin, et olin seal olnud juba terve igaviku, muru kasvas minust läbi, minu peal, ma olin muld. Hetk hiljem tulin maailma tagasi, aga uskumatu tunne säilis.
Sellisest olekust ei saa puhtalt välja tulla. iga kord kui ma olen käinud igavikus jääb minust natuke sinna maha. Samas aga saan ma midagi juurde. Alates tänasest voolab minu veres lisaks muule ka veidike raba hapukat vett. Kusjuures ma kardan, et kui selline asi tihedamaks muutub, siis ühel päeval jäängi ma sinna igavikumaailma, muutungi päriselt metsaks järveks või mustsõstramarjaks. See on muidugi ilusam lõpp kui klaveriga vastu pead saada. tegelikult polekski see lõpp. See oleks alles algus.
Aga nüüd maisemate asjade juurde tagasi. Mis ma seal rabas veel tegin?
Üritasin nt oma fotokat lendama õpetada. Kes mäletab, siis kord varem proovisin teda ujuma õpetada. Ma harin teda edasi. Ronisin vaatetorni tippu ja ütlesin talle hüppa. See põrsas hüppaski. Viimasel hetkel sain tal sabast kinni.
Testisin siis möödaminnes ka oma Priimuse ära. Töötab. Seenesupp oli imeline.
Käisin läbi kõik rajad ja mitterajad, mis selles rabamajanduses eal üldse leida võis.
Sõin pohlasid, mustikaid ja jõhvikaid. Sellest võite järeldada, et ükski jõud ei suutnud mind hoida rajalt kõrvale astumast. ja kui Pille juba rajalt kõrvale astub, siis ikka nii, et oleks põlvini märg, kui mitte isegi kõrvuni.
Jäin rongist maha ja veetsin armsa tunnikese bussipeatuses. Alates kevadisest matkast on bussipeatused mulle äärmsielt armsaks saanud. Ja nii ma istusingi peatuses, lõõritasin laulda ja ootasin bussi. Armas.

Muide, mul on mitterabaatilisi uudiseid ka. Esiteks olen taas üle pika aja realplayeri kaudu netis. Pireti arvuti urises mu peale nii kurjasti, et mina ei julenud temaga midagi teha ja ühendasin kõik asjad jaanika arvuti taha. Nüüd tuletan meelde selle arvuti pisikesi rõõme.
Siis sain ma õppelaenu kätte. Ma pole küll miski rikkur, aga kõik, kellele ma võlgu olen paluks mulle arveid esitada.
Siis sain teada ka palju mul töövihikute eest raha võimalik saada on. Tõsi, 30 000 oli selgelt ülehinnatud, aga 4000 vihiku eest on sellegipoolest rohkem kui ma oodata oskaks (4 vihikut 16 000 eeklooma, see on ju terve kari). See tähendab aint ühte. Pille haara aga pliiats kätte ja joonista end miljardäriks...

¤ See häälitsus võib tähendada ühte kahest kas meeletut heaoluhäälitsust või siis seda, et ma astusin oma villile peale.

I'm so ronery So ronery and sadry arone There's no one Just me onry*

Eile õhtul tabas mind kohutav teadmine - on minu sünnipäev ja mina istun kodus ja vahin telekat. Otsustasin, et nii see ometi jääda ei või. küsisin siis inimestelt nõu.

Maris soovitas mul turbonuudlitega romantilist õhtusööki pidada. See tundus aga veel masendavam kui teleka vahtimine ja seega otsustasin teise inimese nõuannet kuulda võtta, kes soovitas mul Juhust otsima minna. Minu pärimisele vastas ta, et Juhust olevat Pirogovi platsil ja Zavoodis nähtud. Läksin siis lehtede sahinal Pirogovile. Polnud seal mingit juhust või varjas see end minu eest. käisin inimese juurest inimese juurde ja uurisin, et kas nemad on juhuslikult Juhused või kas nad tunnevad Juhust, aga kõik salgasid oma sidemed Juhusega maha. Zavoodi ma parem ei läinud. Hulkusin niisama nukralt mööda linna ringi. Ma polnud end iial varem nii üksinda tundnud. Vaid nukker sügistuul vilises mu kõrvus ja külm puges põue ning jäätas ära südame ja kõik muud siseorganid. Et sooja saada läksin oma koduklubisse ja jõin veidike teed. Kuna asi ei tahtnud kuidagi areneda ja Juhust polnud ka seal, siis otsustasin asja ise käsile võtta (Juhust ei saa ju usaldada). Võtsin oma roosa telefoni ja hakkasin tähestiku algusest inimestele helistama. Kairi oli esimene, kes minu peale halastas ja mind üksindusest päästis. Väike kinoseanss ja tuju oligi parem.
Läbi öise tartu kodu poole hüpataes ja oma uut plaati (miljondindat korda) kuulates oli kadunud see kurvakujurüütel ja selle asemel oli seal vana hea tuulepäine maailmaparandaja.

*Team Americast, kes ei tea.

vanadus rõhub

Täna ommikul magasin mina sügavat puhast lapseund olles täielikus teadmatuses oma saabuvast aastast. õelad inimesed ei saanud seda loomulikult nii jätta. tulid ja irvitasid mu üle. loomulikult üritasid nad oma kurikavalaid plaane tordi ja lilllede ja laulu taha varjata, aga ma nägin neid läbi. Aga naergu kui tahavad, peagi saabub neil endilgi sünnipäev ja küll mina siis naeran.
Lisaks arvutasin ma oma sünnipäeva välja. vaadake asi on selles, et kuna ma igakord räägin et ma olen n+1 aastat vana, siis oma tõelise vanuse olin ära unustanud. Võtsin siis paaar integrali, taandasin, liitsin juurisin ja koorisin ning välja arvutasin, et 23 aastat. See on muideks palju rohkem kui ma arvasin. Päris vanur lausa. Hea et margus minust veel vanem on. Vähemalt mingi lohutus.
ja suur tänu kõigile kaardisaatjatele (eriti toidutarele ja hotmailile ja birthdayalarmile ja seebipangale ja muudele sellistele sõpradele) et mulle pidevalt mu vanust meelde tuletate.

Sain muideks teada, et mul on õnne sterdipakett olemas. Nüüd on vaid ekspänsjoneid vaja juurde. Selleks on aga tiibu vaja. on kellelgi pakkuda. ma üritan neid mitte ära põletada.

muide vareste vaher on kollapunakuldseks läinud. Sügis on käes

Kas keegi sai aru?*

Nii pidu on siis selleks korraks läbi. Arusaadav?
Uskumatu.
Siinkohal tahaksin tänada kõiki armsaid inimesi, kes minu sünnipäevapeost osa võtsid. Tore, et tulite. Mõni küll jäi vaid paariks tunniks (mis iseenesest on äärmiselt taunitav), aga mõni teine seeeest pidas vapralt lõpuni vastu. Uskuge või mitte, aga oolimata minu sünnipäevade rohkusest on just need peod minu jaoks ästi olulised. Miks? Selleks on mitu põhjust.

• Esiteks siis saab kingitusi (nii uskumatuna kui see ka ei kõla arrmastan ma kingitusi. Suur tänu kõigile kes vaeva nägid või siis lihtsalt toetasid materiaalselt/moraalselt. Tõesti armsad olid need)
• Teiseks sünnipäevadel jagatakse ohtralt kallistusi (mulle meeldivad kallistused isegi rohkem kui kingitused kui selline asi on võimalik)
• Kolmandaks on see ikkagi üks paganama hea peoettekääne (te võibolla pole seda täheldanud, aga mulle meeldivad peod ka).
• Neljandaks tulevad ikkagi MINU sõbrad MINU sünnipäevale (selles lauses on tunda anomaalselt tugevat omandiinstinkti, aga sellest hoolimata meeldivad mulle sõbrad ka).
• Viimaseks pauku peab olema ja nalja peab saama, muidu mina ei mängi.

Tore oli. Olgugi, et ei suudetud kõrvale hoida ei kooli teemast ega kööki kogunemisest (te ju teate kuidas ma seda armastan). Aga seda olekski ehka palju tahta, et kõik kulgeks nii nagu mulle meeldib. Ja arvestades asjaolusid oli siiski uskumatult lõbus. Minul vähemalt. Kui teil oli igav, siis khmm khmm paha lugu küll :D

Saite aru?***

Loomulikult on igal sünnipäeval ka teine pool - pahupool nimelt. Nt praegu toas ringi vaadates ei saaks justkui kuidagi väita, nagu oleks ma eile kõik ilusasti ära koristanud. Oo ei. Aga võibolla ongi nii asjade õige käik. Looduses püüdlevat kõik korrastatud oleksut korrastamata olekusse. Teine postsünnipäevaline probleem on valdkonnast nimega mustad nõud. Siinkohal tahaks edasi anda suured tänud nõudepesupäkapikkudele, kes mind sellest murest vabastasid. Aitäh. Te olete parimad.

Muide pean teile kurbusega teatama, et minu ennustus läks täide. Lubasin, et raha saab otsa. meie täidame oma lubadusi. Nüüd kuulutan välja ametliku pankroti. Sünnipäevad pole ju mingi odav nali. Tõsi, need poolteist lõhet, mis ma kartulisalatiasendajaks muretsesin, püüdsin ma ise Anne kanalist ja seega nagu oleks raha kokku hoidnud, aga kujutate te ette kui palju tänapäeval kalastustarbed maksavad??? Hingehinda. Igatahes nüüdsest alates tuleb mul tõelise vaese üliõpilasena elatuda õhust ja armastusest. Sellega on aint see kurb lugu, et armastust nagu pole ja õhk on ka saastunud.

Et ma aga päris kuivale ei jääks otsustasin minna ja veidi vähemsaastunud õhku otsida. Minu plaan on minna sohu! Täpsemalt Endla rabasse. Kõigil, kes soovivad minuga liituda ja aidata mul minu uut matkavarustust looduslikus keskkonnas testida, paluks koguneda kolmapäeval, kahekümnekaheksandamal septembrikuuommikul (28.09) kella kaheksaks raudteejaama (Endla ekspress väljub kell 8.10).

Täna tegin juba soojendusmatka maailmalõppu (kui keegi ei tea, siis maailmalõpp asub luunja lähistel). Päris hea oli. Kui ma linna tagasi jõudsin olin laipväsinud (huvitav väljend. Minu arust laibad ei peaks väsimuse üle kurtma, nad ju muud ei tee kui puhkavad rahus) aga õnnelik. Tuul vana punnsuu puhus meeled mahedaks ja tuju heaks.

*Kostub nõustuvat üminat ja näha on aktiivset peade noogutamist
** Triin tunnistab, et tema ei saa tegelikult mitte millestki aru ja seab sellega oma elu ohtu
*** Isegi Triin ei julge enam väita, et ta ei mõista.

Ay caramba!*

Täna ommikul Anne kanalist kala püüdes kummitas minul mingil sõnulseletamatul põhjusel dagö laul:

Lootusetult lootes sinult keelega paitust,
saamatusest saamatult ma vastan kui koer...


* Gracias, muchachos! Banditos con pistolas Hasta la mañana ja muidugi Arriba arriba ka!!!

Halleluuja!!!

Nett on tagasi!!!*
Ma juba kartsin, et see on kuhugile soojale maale talvituma lennanud.
Nüüd turgutan end funiga, et mitte kohe magama jääda....uni ja fun annavad uvitava tulemuse kokku :D Proovige!

* Pillet võib näha rõõmsalt mööda tuba hüplemas ja karglemas. harjumatu silm võiks arvata, et ta on peast segi läinud, aga tegelikult ta on seda juba ammu..

слишком много будильников*

Täna ommikul tuli ärgata tunduvalt varem kui tavaliselt. See oli tingitud autovabast päevast. otsustasin eesrindliku keskkonnatehnoloogina siis ommikul ilma autota kooli minna. Ärkamine oli vaevarikas. Esiteks olin ma eelmisel õhtul mingil imelikul põhjusel taas oma äratuskella helina ära muutnud ja hommikul ei tahtnud kuidagi tunnistada, et see, mis laulab on minu mölafonike. Seejärel pidasin ma maha verise võitluse oma tahtejõuga. Mina nimelt üritasin teda veenda et sinna vene keelde pole vaja minna, tahtejõud aga väitis, et on on. Kuna nõrgem (või oli see targem) annab järele, siis vedasin end ikka kooli. Ilma autota ei jõu ju kuidagi edasi. Minu kaks jalakest pole iial nii pikka maad käinud. Ma pidin kohe mitu korda maha istuma ja puhkama. Seetõttu oleks ma vene keelde äärepealt hiljaks jäänud.
Vene keeles sai täna kõvasti naerda. Esiteks on Galina naljakas, seal pole midagi teha. Kui ta ikka seisab kogu oma ilus klassi ees ja nagu lasteaialastele korrutab: Mamu - muuumuuumuu. Nagu suur mustavalgekirju lehm.
Ja siis oli selline ülesanne, et pidi ütlema, millega keegi tegeleb. Nt Siiri Sisask on laulja. No kui õpetaja Dajan Ahmetovi kohta sportlane ütles ei hakanud ma suuremat lärmi tegema, aga kui ka Tarja Halonen sportlaseks tituleeriti, siis ei suutnud ma küll oma suud kinni hoida. Andke andeks, aga mis spordialaga ta nüüd täpsemalt tegeleski???
Üks küsimus on mul veel laiale ringile. Kas keegi teab, mis on vene keeles nähtamatu? Me räägime oma perest, aga ma ei tea kuidas Soodat kutsuda. имагинарный кролик? невидный кролик? Ja mis oh mis võiks mutukad vene keeles olla? таракашка? козявка? тля?
Ehh, vene keel on uvitav

*Andke andeks kõik kirjavead, aga ma tõesti olen alles algaja :D

Uru, sul on kriim...

Käisin siis ommikul Eesti oma ajaloolist absurdikomöödiat "Malev" vaatamas. Istusin üksinda ja itsitasin terve filmi. Tüdruk kes minu kõrval istus oleks mind arvatavasti poolsegaseks pidanud, kui ta ise kogu aeg laia häälega naernud poleks. Aga oli ka naljakas.
Eriti tore oli see koht, kus Uru oli hiies ja miskid tibid tulid sinna. Ega seal muud nagu polnudki, aint üks auto sõitis puude tagant läbi :D Ja Kuressaare loss, kuhu juurde oli kirjutatud pariis ja siis veel Vesse pojad ja kaugemad sugulased.
"Öö söö töllö, pööb Hööömöölö rööstömö jö vögöstömö mönömö"*
see on Vesse

Aga see eluke siin näibki üks Absurdikomöödia olevat. Eile sai viimast korda supilinnas Kairi juures käidud - pisarate peol. Ainsad pisarad, mis valati olid naerupisarad. Veidike Kairi pannkooke ja juba sünnivadki sellised maailmaparanduslikud ideed, et oi oi oi ja uina muina**. Eriti meeldis mulle kuivkäimlas turba, saepuru ja muu sellise materjali asendamine hobusepabulatega. Pidavat hea komposti andma. Kujutage ette kui tore see oleks - teete oma häda ära ja siis viskate kõrval asuvast tünnist paar pabulat peale...

Mina aga vaatan nüüd pidevalt selja taha. Mitte, et ma kardaks, et keegi mulle nuga selga tahaks lüüa, nii paranoiline ma ka pole, aga asi on selles, et selja taha jääb ju loode! Loodekaarest on aga huvitavaid asju oodata :D
vaatavad ka loodesse...


* Tõlge: Ei saa tulla, peab Hiiumaale rüüstama ja vägistama minema.
**See on Annaliisa lemmikväljend praegusel hetkel, mis tõlgituna tähendabki oi oi oi ja uinamuinat

Mina tarzan, sina õun!*

Kõik kes on kunagi bussiga sõitnud teavad, et alati on bussis üks lärmakas püsimatu laps, kes hetkekski vait ei jää ja mööda istmeid turnib ja kõiki hulluks ajab. Aga olete proovinud kunagi sellise kõrval istuda? Mina tegin selle katse läbi ja tulin sellest välja elusana (tõsi küll küll tugevate ajukahjustustega, kuid siiski elusana). Sõitsin nimelt koos Rererikaga Saaremaale.
Kui ma kodus emale oma rasket saatust kurtsin lohutas ta mind, et ta teab küll, mis tunne see on. Ta olevat kunagi pidanud kolme sellisega reisima. Huvitav, keda ta küll silmas võis pidada???
Milleks ma üldse koju läksin? Ahjaa, meelde tuli, neil seal oli vaja inimest, kelle õnnetu surma puhul kõige vähem nutjaid oleks. Ehk siis inimest, kes roniks saja aasta vanuste õunapuude otsa, millede ükski oks pole usaldusväärne ja tooks alla ilusaid ladvaõunu. Teate, seal maa ja taeva vahel ausõna peal kõlkudes ja kõige ilusama ja punasema ladvaõunani küünitades (milleni ma loomulikult ei ulatunud) tundus elu täiesti ilus olevat. Asi läks koledamaks alles siis kui tuli alla ronima hakata. Minus on ikka veel liiga palju kaugete esivanemate verd (no nende, kes puu otsas elasid ja valdavalt UUK ütlesid) ja liiga vähe nende verd, kes puu otsast alla tulid ja otsustasid inimesteks hakata .
Nüüd olen jälle tartus tagasi. natuke metsistunud, aga muidu täitsa nagu päris :D

* Maailmaparanduslik vestlus õunaga (tõestisündinud)

...ja ta peas luulet aina vähem...

Täna mööda vihmast Tallinna lonkides ja Dagöt kuulates jäi mulle kummitama see Joonistatud mehe laul. Kas ainult minus tekitab mõte sellisest ideaalsest inimesest külmavärinaid?
Ei no selles suhtes, et tore küll, aga kas see pole letalselt igav?
Ma lihtsalt ei seedi täiuslikke inimesi. Mulle meeldivad huvitavad inimesed! Sellised, kes ka saja tuhande aasta pärast suudavad sind üllatada. Kelle puhul ei või kunagi liiga kindel olla. Kes tekitavad küll vastakaid tundeid, kuid harva igavust. Kellel on väikesed kiiksud, kuid see-eest suured unistused.
Tjah, mida iganes, lihtsalt see va joonistatud mees oma vistrikuiga ei andnud mulle rahu.
Teine laul, mis mul kummitas, oli kurb lugu kurjast hundist.

Muide, sain uue töövihiku kätte, nii et tuleb jälle pliiats kätte haarata (kuigi tuleb mainida, et mu värvipliiatsid hakkavad otsakorrale saama. Aga kust leida pehmeid pliiatseid, mille puhul must oleks ikka must, mitte helehall???) Seega võin joonistada omale sobiva mehe, kes vastaks rohkem minu nõuetele :D

Sie Malt Gern Bilder Von Sich Selbst
und Riesengroßen Männern In Einer Zwergenwelt

Nüüd aga tahaks magama minna, aga ei saa... Üks hirmus ämblik kükitab koridoris ja ei lase mind mööda :(

sie Weiß Geschichten, Die Sie Nie Erzählt
die Meisten Davon Hat Sie Selber Erlebt
wie Die Vom Bösen Spinne, Der Hin Und Wieder Kommt
und Jedesmal Danach Von Ihr Verlangt
daß Sie Niemals Ein Sterbenswörtchen Sagt
weil Er Sie Dafür Sonst Fürchterlich Bestraft

rahvale on vaja tsirkust ja leiba!

Eile käisin taas linnas inimesi hirmutamas. Mul on see viimasel ajal kombeks. Kõndisin siis mina täiest oma mõtetesse eksinuna mööda Tolstoi tänavat (uskumatu, ma võin oma unistustemaailmasse lootusetult ära eksida ja samal ajal reaalsuses ikka õige kodutee leida). Olin kaotanud igasuguse reaalsustaju ja kokkupuute ümbritsevaga. Ja järsku kukutas nelja tibi kiljatus mind otse õhulossist vastu Tolstoi ja Tähe ristmiku kõnniteed. Põmm. Mina ei osanud neid nurgatagant oodata, nemad mind ammugi mitte. Ehmatasime kõik päris korralikult. Selle vahega, et nemad kiljusid kui oleks tonti näinud (mina kiljun harva, aga süda hüppas küll korraga nii kõrgust kaugust kui kolmikut).

Lisaks olen otsustanud oma elu põnevamaks teha. Ma otsin ikka veel häid hobisid, aga algatuseks olen otsustanud žongleerimise selgeks saada (no et kui minust ei saa keskkonnaametnikku, siis lähen tsirkusesse tööle). üleeile alustasin ja kohe põrkusin suurima probleemi otsa. Millega žongleerida? (siinkohal, kas kellelgi on mulle palle laenata?) Esialgu otsustasin munadega proovida, sellest tuli omlett, siis tõrvikute-torbikutega, aga õnneks polnud õli ja seega jäi suurem põleng ära. Vaatasin siis toas ringi ja otsustasin kommidega žongleerida, aga need said otsa enne kui jõudsin õhku visata. peale pikki katsetusi olen jäänud krogide juurde.
Kuidas siis minu uus amet edeneb? Eee, esialgu vaevaliselt. Ma ei suuda kuidagi kõike kolme korki ilusasti lendlema panna. Minu toas on anomaalselt tugev gravitatsioon. Lisaks kipuvad korgid ära kaduma ja pool ajast veedan ma mööda tuba roomates ja neid taga otsides...

Meditsiinilisi mõtisklusi piimhappe teemadel

Üleeile mind tabanud südamevalu pani mind mõtlema meditsiinilis-sportlikel teemadel. Vaadake, kui treenimata inimene (nagu mina nt) juhtub end veidike rohkem liigutama kui talle kombeks, siis järgmisel päeval valutavad tal kõik kohad ja iga viimnegi lihas on tihkelt piimhapet täis. Samas süda on ju ka lihas! Kui see ühel või teisel põhjusel hirmsasti tööd teeb ja peksab nii, et tahab rinnust välja karata (ka seda on ajaloo jooksul ette tulnud), kas siis südamesse ei võiks piimhapet koguneda? See oleks küll kole, kuna iga südametukse oleks siis valus.
Samas ma parem liiga palju edasi ei mõtle, see oleks minu vähetreenitud ajule harjumatu koormus ja muidu äkki omme aju kah piimhapet täis ja mis ma siis teen? Isegi mõelda oleks valus (mitte, et see igapäevsest olukorrast palju erineks).

Eile käis Maariš meil, toimus alõtša-ploomipeo järellainetus. Minu uus põnev ja paljutõotav teadusgeograafiline projekt sai alguse. Lisaks sai veel tehtud vana head kõrbe ja kuubiku testi...

Vnimanije, vnimanije

Seoses vana hobi (joonistamise) staatusemuutusega kuulutan välja konkursi mulle uue hobi leidmiseks. Kõik, kellel on häid ja huvitavaid ideid, millega ma oma igavat väikest elukest kirgastada võiks, andku teada. Kõik pakkumised on oodatud, parimale ideeautorile auhind.

Mõnusa ilma puhul suletud...

Hehh, täna on ilus ilm. See tähendab, et kodus ma küll istuda ei viitsi. Kui keegi mind näha tahab, siis võite mind emajõe äärest leida. Ja kui keegi mind näha ei taha, siis ärge emajõe äärde tulge.


... 5 tundi hiljem. Nii nüüd võite rahus jõe äärde minna, enam te seal mind ei kohta. Kirjutasin surematusse romaani vigu juurde, jäin igavusest pingi peale magama kui paadikas, sain päikesepiste ja tulin koju tagasi.

Uskuge või mitte, aga just hetk tagasi lendas meie akna alt sinitaeva poole kaks jänkut. Kollane ja punane. Nii armas.

"Alõtša - see on ploom, millest on maitse välja võetud.." *

Nii väike alõtšapeoke on siis ilusti üle elatud. Esialgu tundus täiesti lootusetu. Mul oli kuri kahtlus, et meil tuleb Liina ja Marisega kolmekesi kõik ploomid ära süüa (mida me ka tegelikult tegime, hilisemad saabujad võisid kuulda vaid legende ploomidest, neile jäid vaid pisikesed alõtšakesed). Vabandusi, miks mitte tulla, oli palju, mõni väitis end vana ja väsinud olevat, teine ei saanud kutsest aru kuna liiga palju võõrsõnu olevat olnud (ja praegu räägime me inimesest, kelle lemmikraamatute esiotsas laiutab võõrsõnade leksikon) ja kolmas oli lihtsalt teises linnas (ma ei mõista, mis vabandus see veel on). Selle kõige põhjal olin äärmiselt üllatunud kui lõpuks ikkagi nii palju inimesi kohale tuli.
Mida siis meie kambake alõtšapeokesel tegi? Kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis suurt mitte midagi, aga sellest hoolimata oli lõbus, vähemalt minul. Võibolla Margusel ka. Avastasin, et Margus on ainuke, kes minu naljade üle naerab. Ei tegelt ka, naljakas oli vaadata, kuidas nt eelmisel üritusel minu matkakirjeldust loeti. Luges üks tõsise näoga, luges teine peaaegu et morni näoga, luges kolmas, isegi muigas valitud kohtade peal ja siis luges Margus ja naeris nii et pisar silmas. Pildiallkirjadega oli sama lugu. Hehh. Nii tore, kui su naljade üle naerdakse.

*Tsitaat, keegi ütles nii, võimalik, et ma ise.

Kuulge, kas te pole märganud, et ma hakkan kiilakaks jääma???
Mul tekkis selline kahtlus kui ma täna oma vaiba küljest terve parukatäie juukseid eraldasin...

Väike väänik anna asu, et ma suureks eal ei kasu...

Jaa, nagu unistaja blogist lugeda võisite, sai eile taas Elvas lapsepõlve meenutatud (kellel viletsam mälu või vähem andmeid, neile olgu teadmiseks, et seal on varem nt pimesikku mängitud). Seekord mängisime H2S haisulist muna. Milline nostalgia, milline nostalgia. Te võibolla imestate, kuidas nii suur ja ebasportlik märklaud kui mina kõige vähem nimesid sain. Asi on lihtne. Olgugi, et ma olin seltskonnast üks vanemaid, on mul lapsepõlvest väga vähe möödas. Mäda muna mängisin ma 10. klassis nii et silm ka ei pilkunud ja tuki-tukit (või uka-ukat või kuidas seda iganes veel ei kutsuta) sai veel abituuriumiski mängitud. Aga see oli uskumatult lõbus. Pimedas luurata ja joosta ja hüpata. Ahh!!! Mängiks praegugi, kui oleks kellega mängida. Üldse on mulle lapsest saati meeldinud igasugused jooksu ja eriti luure mängud. Parim mäng oli sutus kadakate vahel mängitud "tagaajamine", mis oli pmt ästi lihtne, aga samas äärmiselt põnev.
Ma olen ikkagi igavene laps. Suguvõsakokkutulekulgi kuulsin kuidas ema ja tädi rääkisid minust ja kahest teisest minuvanusest tüdrukust (kes olid mõlemad abielus ja lastega muideks). Jutu idee oli see, et meie Pille on ikka tunduvalt lapsem kui need teised.
Uskuge või mitte, see meeldib mulle. Ma ei tahagi suureks kasvada :D Ma juba kujutan ette, kuidas ma 80 aastase memmena kepp käes kadakate vahel rooman ja naabreid luuran...
Nüüd aga paneb see laps endale vähem värvised riided selga, pleieri oma uue MP3ga pähe ja läheb linna peale laiama. Asi on tuules. Mõnus tormihakatis puhub meil siin akna taga. Kuidas suudaks mina kodus istuda???

Nii oleks võinud juhtuda, kui me oleks remondimehed võtnud...

lokkav potjomkinlus

Nii, mördiööbik tegutseb jälle. terve päeva olen siin seina tapeedist eemaldanud, pahteldanud, lihvinud, pesnud ja loomulikult värvi mööda seina laiali määrinud. Ehki kui ma hetk tagasi peeglisse vaatasin jäi mulje, et nii mõnigi muu koht on saanud endale ilusa roosaka virsiku värvi. Kui ma praegu köögi seina ees sesaksin, ei suudaks te mind taustast eristada. Võrratu mimikri.
Värvimine värvimiseks, aga tapeedi ära võtmine oli kõige keerulisem. Kõik kes on meie köögis käinud peaks mäletama tapeeti, mis paanidena alla rippus ja vaid ausõna peal seinas püsis. Tuli välja, et nende kohtade peal, kus ta seina puutus oli ta seinaga lausa üheks saanud. Vaja läks üliinimlikku jõudu ja osavust, et seda sealt lahti kangutada.
Aga meie oleme kõigest inimesed. Nii juhtuski, et kohati jäi tapeet seina. tegelikult tegime tõelist potjomkini remonti. No tõesti. Me ei värvinud seina isegi mitte kapi peal olevate asjade tagant, kappide tagant värvimisest rääkimata.
Jah, igatahes põnev...
Olen remontimisega hoos. Tahaks kohe enda toas tapeedi ka ära vahetada, aga see peab veel ootama...ja kui liiga kaua ootab, siis juba järgmisi elanikke.

turbonuudlidieet*

Nii kallid kaaskannatajad, paluks mitte üllatuda, kui ma varsti kerjakaabuga teie ukse taga olen ja süüa lunin. Käisin nimelt pangas. Enne oktoobrit ma ikkagi raha ei saa. Pangas on mul 100 krooni, selle eest saab 52 pakki kiirkeedunuudleid, kui süüa kolm korda päevas nuudleid, siis jätkub sellest peaaegu 18 päevaks. Seega hiljemalt oma sünnipäevaks on mul näpud põhjas (võin teha sünnika stiilipeona, teemaks pankrott).


Käisin täna ka vene keeles. Mingi 50 inimest oli kohal. Kõigepealt peksti ruumist välja kõik, kes polnud kunagi vene keelt õppinud, siis need, kes olid üle 3 aasta õppinud. Minu 9 ja pool aastat devalveerus kiiresti 3 aastaks. Hiljem selgus, et minu keeleoskuse tasemel oleks pidanud juba koos esimese küüditamislainega lahkuma... Nii et ühinen selle nitševo ne panimõm mõm mõm klubiga.

Ahjaa, eile käisin linnas ulkumas - mitte midagi pole muutunud. Justkui aeg seisaks paigal. Ei, aeg liigub edasi aga mina liigun ajaga täpselt sama kiiresti ja nii ei märkagi ma midagi. Asi on taustsüsteemis :D

* Sõltumatute dieediekspertide ühing soovitab

kontuurkaardi värvimisest

Nii, tänu Triinule ja Merikesele on kõige suurem valge laik minu kaardilt kadunud ning asendunud ootamatult värvika pildiga. Ühesõnaga Ida-Virumaa sai vallutatud. Siinkohal suured tänud kõigile, kes mind toetasid ja sponsoreerisid ning tänu kellele parasiidi-Pille sest reisist osa sai võtta.
Täitsa lõbus oli. Näiteks sai Narvas käidud. sealt kindlusest oli Venemaa kiviga visata. Aga kuna kivide pildumist ei peta üldiselt eriti heaks kombeks, siis ei hakanud seekord kalevipoega mängima ja no tõesti, mine sa neid venelasi tea, äkki viskavad veel vastu.
Narvast järgmine peatuspaik oli piknik tanki juures (sellele eelnes muidugi mäkksnäki hankimine). Ei tea mina, kuidas neil õnnestus see tank nii kõrgele saada, aga rahvasuu rääkis, et Man oli selle purjus peaga sinna parkinud.
Edasi viis meid tee ühe imepeene majani, mille puhul olid meisternikerdajad selgelt hoogu sattunud. Kogu hoone peale ei leidunud ruuttolligi, kus poleks olnud miskit ornamenti või vigurit. Rannas sai kah käidud. Pistsin isegi varbad vette.
Oru pargis käisime kah. See oli tõsiselt hariv. Näiteks saime teada, et grott on inimtekkeline koobas randevuude jaoks, kuhu pääseb sisse vee alt. Samuti kuulsime kummituslikust oru lossist, mis iga 10 a tagant end öösiti ilmutama pidi. Maris jäi meist sinna maha, lootes seda lossi siiski näha.
Edasi võtsime suuna Valaste joale, kus võis oma silmaga geoloogiat näha.
Õhtul aga sai pidutsetud kui ennemuiste. Rumm ja kokaakolaa. Selleks ajaks kui saabus magama minemise aeg, olid mu silmad juba nii mõndagi südantsoojendavalt tuttavlikku olukorda näinud (ei, Triin ei seisnud pea peal - vist). Magati aint kui kilud karbis. Kui keegi tahtis külge keerata, siis seda sai teha vaid märguande peale ja kõik korraga. Enne magama minekut luges Maris meile veel unejuttu. Tema suigutav hääl ja minu monotoonne stiil koku mõjusid unerohuna. Vaevalt oli ta jõudnud esimese lehekülje keskpaika, kui juba kostus ukse poolt norinat, mis iga lause juures aina tuure juurde võttis.
Järgmisel ommikul tõmbasid aga kõik kiivrid pähe, võtsid kirkad kätte ning läksid lauldes* tööle. Olles kuulnud kui palju kaevuritele palka makstakse, otsustas meie seltskoned ühehäälselt kkt kus seda ja teist saata ning I-Vmaale paikseks jääda.
Peale rasket päevatööd asuti Kiviõli suurimat mäge otsima. Aga sinna ei viinud ükski tee. Otsustati, et ega neid hapusid viinamarju tegelt niiväga näha ei tahetagi ja asuti kodupoole teele. Koduteel sai veel vaatetorni külastada, kust paistis isegi Peipsi ja mille tippu lendorav pesa teinud oli. Kes ütles, et need olevused on välja suremas? Neid tiirutas seal ju kümnete kaupa ringi...
Igatahes tore oli. loodan, et kuu aja pärast, kui meie Ida-Viru esindus on uude kohta kolinud, saame uuesti soolaleiva peole!!!

Lualuks oli loomulikult tuntud kaevurilaul: Hei hoo hei hoo, käib töö ja vile koos...

"Palun mulle üks juuksehari," lausus Pille müüjale justkui muuseas. Tema hääl oli rõhutatult tavaline, nagu oleks kammi ostmine tema jaoks igapäevane rutiin. Iga vähegi tähelepanelikum vaatleja oleks aga kohemaid selle väikese pettuse läbi näinud - Pille haiglaselt säravad silmad ja värisevad käed reetsid ta koheselt.
Kui Pille lõpuks poest välja jõudis, kiirustas ta lähima nurga taha, võtis nii kiiresti kui ärevus lubas krabisevast kilekotis välja oma uhiuue harja ning vaatas seda uskumatul ilmel.
"Ära tõin!" sõnas ta endamisi. "Ma sain sellega hakkama."


See lõik võiks olla vabalt ükskõik millisest ulmekast võetud. Uskuge mind on vähe asju, mis on ulmelisemad kammi ostvast Pillest. Mine sa tea, võibolla hakkan ma seda kunagi isegi kasutama. Esialgu küll mitte. Praegu peidan ma ta kuhugi kappi luku taha ja aint riigipühadel ja suurematel tähtpäevadel piilun läbi lukuaugu teda.

Tere kool!

Elie mööda linna kõndides tuli mulle vastu terve hunnik keskealisi naisi, tordid käes. Tundsin ennast kuidagi imelikuna niimoodi ilma tordita kõndides. Läksin siis poodi ja ostsin endale ka. Nüüd tekkis aga probleem, et mis ma selle tordiga siis peale hakkan. Ma ei saanud ju üksi kõike ära süüa. Mõtlesin siis veidike ja otsustasin teha 1. septembri tuuri. Käisin läbi kõik, kelle aadressi ma teadsin, kes kodus olid ja kes nõustusid mind vastu võtma (ma siiamaani ei suuda uskuda, et minu sõpruskonnas leidub ka selliseid inimesi, kes ei leia oma tihedas ajagraafikus aega, et pühendada 5 minutit sõbrale, eriti kui see sõber tuleb tordiga). Lõpuks kui mu teele ei jäänud enam ühtegi tordihuvilist, otsustasin jäägid Pillegaardi viia, seal ikka mõni näljane tolgendab. Ja tõsi ta oli, vaevalt jõudsin mina uksest sisse astuda kui mul tort käest rebiti ja ma ei jõudnud silmagi pilgutada kui ainus märk tordist oli maia näoga sõrmi nooliv Maariš.
See oli ametlikult viimane õhtu Illegaardis (huvitav, kus ma tulevikus oma õhtuid veetma hakkan?). Õnneks edukas, ma sain oma tšekikogusse lisaks ka perekond Kallaste pühendustega paberijupid.
Mida seal Illekas siis tehti? Enamus ajast kulus vanade heade aegade meenutamisele. Ajaline jaotus oli järgmine.
I kursus -> 10 min
II kursus -> 20 min
III kursus -> 40 min
IV kursus -> 80 min
Oi aegu... Aga vaadates seda ajagraafikut, siis loogiliselt võttes peaks meil selle aasta lõpuks olema seis nii, et on meenutada juba 160 min jagu. Seega hakkasime kohe planeerima tulevikku. Esiteks on plaanis suur alõtšapidu. Siis, et pidusid ikka jätkuks, lubasid Margus ja Kätlin iga kord kui bensiini hind tõuseb pisikese pralle korraldada. Nimepäevasid pidime tähistama ja ikka samas vaimus edasi. Lisaks nõuame valjuhäälselt nii Tanelilt kui Romanilt (ja tegelikult Triinult ka) soolaleivapidu!
Illekast tegin veel väikese jalutuskäigu Annelinna. Üritasin Maarišit surnuks rääkida, aga ei õnnestunud hästi. kõigest oimetuks. Igatahes kui ma lõpetasin, siis ta juba tukkus oma ratta najal.
Kella kolmeks saatsin veel Pireti bussijaama. Ikka irmus kahju, et ta ära läheb. Kes see mulle enam süüa teeb??? Ma jään täitsa nälga. Igatahes pole Vaksali punker ilma Piretita enam see, mis ta enne oli...

There must be an angel...

Eile Illegaardist ära tulles liugles tühjast mustast taevast minu peopesale üks imeõrn pehme ja valge udusulg.