Helkurelukas

"Emme, ega sa mu helkurinahkset spordikotti pole näinud*?" uuris Täpike täna minult. 

Mul läks kohe mõte lendu, et milline see helkurloom küll olla võiks, kelle nahast spordikotte tehakse. Ja miks, oh miks, peaks küll selline kohastumus välja kujunema. Tõsi, liiklusõnnetuses hukkumise riski see kindlasti vähendaks, aga kaua meil neid autosid olnud on? No et oleks jõudnud vastav kohastumus tekkida. See peaks olema ilmselt mõni eriti kiire eluringiga elukas (seega tõenäoliselt pisike), kes elutseb peamiselt sõiduteedel**, kus ellu jäävad vaid säravaimad isendid. Looduslik valik noh. Või siis mitte nii looduslik. Samas peaks see ometigi olema mõistliku suurusega loom, et tasuks naha pärast küttida. No kirbud võivad ju kiirelt paljuneda (ega ma tegelikult muidugi ei tea), aga mõelda vaid kui palju neid tuleks ühe spordikoti jaoks maha kõmmutada.

Nagu aru võib saada, tehakse meie peres viimaseid ettevalmistusi homme algavaks kooliaastaks. Mu lapsed on veel selles vanuses, et ootavad kooli. Tõruke igatses juba juuli lõpus kooli ja isegi Täpike, kel puuduvad akadeemilised ambitsioonid, väitis, et igatseb kooli. See on suur suhtlemisvajadus tõenäoliselt.  Egas midagi, astrid pihku ja tere kool!

*Loomulikult olin ma seda näinud. See vedeles lastetoas keset põrandat ja Täpike pidi minu juurde tulemiseks sellest üle astuma. Jääb vaid imestada, kuidas ta selle otsa ei komistanud.

** Asfaldiuss näiteks, teate ju küll - ,see, kes teedesse pidevalt auke närib.

Õunamahl

Aga meie tegime nädalavahetusel esimese laari pirni-õunamahla. Esimene mahlategu on alati nii eriline. kogu pere askeldab ringi ja kohati läheb lausa rebimiseks, et kes saab õunu purustajasse toppida ja kes pressile vinti peale keerata (ainult töövahendite puhastamise osas ei lähe lööminguks). Kõige toredam on aga otse pressi alt kruusiga värsket kuldset mahla püüda. Tõsi, esimese mahlateo mahl ei (suveõuntest) pole ehk kõige maitseküllasem, aga kuna see on hooaja esimene, siis on see ikka eriline. 

Pühapäeval tegin viimaseid ponnistusi selleks, et mu lapsed ei peaks alasti kooli minema. Eelkõige on jutt Tõrukesest. No nibin-nabin vist pääseb, aga ütleme nii, et mu juuksepahmakas on nüüd raudselt peotäis halle karvu juures. Tõruke ise halas, et maailmas ei ole talle sobivaid riideid ja jalanõusid olemas. Ma esialgu lohutasin teda, et igaühe jaoks on kuskil püksipaar. Aga ostlemistuuri lõpuks, mil mu pisike peavalu oli juba võtnud korraliku migreeni mõõtmed, olin valmis  tõdema, et kooli poolt sätestatud riietumisreeglid on liiga karmid. No mis mõttes peavad lapsel püksid jalas olema? See on põhiõiguste riivamine noh. Lõpuks siiski leidsime püksid, mille Tõruke heaks kiitis ja mis nägid ka enamvähem normaalsed välja. Tõsi, need tuleb lühemaks teha, aga see on palju lihtsam kui pikemaks/laiemaks tegemine.
Pidulikke kingi ei leidnudki. No mis seal ikka, ehk sajab, siis sobib kummikutega ka minna. Aktus on niikuinii õues.

Maailmaparandaja aeg

Uskumatu värk. Eile jäin omast arust tööle hiljaks ja selgus, et olin üks esimesi saabujaid. Täna tulin enda arvates eriti varakult (15 minutit varem), aga millegipärast oli parkla autosid tihedalt täis. Kell armatuurlaual väitis ka, et  olen kolmveerand tundi tööle hiljaks jäänud. Ma ei mõista. Kas saare idapoolsem ots jõudis varem talveaega? Või elan ma oma peas sootuks mingis teises ajavööndis... Ja ausalt, kuni parklani ei tekkinud mul kordagi kahtlust, et olen ajast maas. kodus uimerdasin veel ja lõin aega surnuks...

Damsel in distress

Teate, mis minuga täna juhtus? Ma jäin tööle hiljaks. Ja praegu ei ole veel alanud mu hilinemishooaeg. See algab järgmisel nädalal. Suvisel ajal kui ma lapsi transportima ei pea, olen enamasti ikka ca 5 minutit enne tööpäeva algust kohal*. 

No kuidas siis täna nii? Põhjus oli tugevas  tuules. Ja ei, ma ei üritanud rattaga vastu tuult tööle sõita (oma praegust vormi arvestades oleksin ilmselt juba suurele maanteele jõudes otsad andnud). Tuule rünnak tabas mind peaaegu et siseruumides. Aga las ma seletan. Hakkasin mina hommikul tööle suunduma kui arvutikotti autosse tõstes märkasin, et tite turvatool on minu, mitte aga Mpsi autos. Kuna olin lahkumisega hilja peale jäänud, siis ei hakanud toast teise auto võtit tooma ja otsustasin tooli lihtsalt puukuuri tõsta. Mõeldud tehtud. Ja siis tulidki mängu riukalikud tuulepoisid. Nad lõid kuuriukse pauguga kinni ja et asi oleks lõplik, panid ka haaki. Klõps. Nii ma siis seisin keset kuuri ja mõtlesin, et kuidas ma siit küll välja murran. Uks oli kindlalt haagis, pööninguluuk, milleni ma ilmselt mõningase pingutuse tulemusel suudaks ronida, oli samuti haagis. Karjuda poleks mõtet, sest vaevalt, et Mps läbi vihmasabina majja mu hädakisa kuuleks. Ainus võimalus oleks olnud oodata kuni Mps märkaks, et mu auto pole õuelt ära sõitnud ja tuleks uurima, et mis värk on. Ainult, et see ei oleks tõenäoliselt lähima paari tunni jooksul juhtunud.

Aga mul vedas. Tavaliselt panen hommikuti telefoni kotti, aga vot täna oli see millegipärast mu taskus. Justkui oleks teadnud, et peatselt olen plindris ja vajan abi. Väike kõne ja juba tormaski kalossides prints mind vangitornist (mis on väike kirjanduslik liialdus) päästma. Ma küll ei mõista, miks see prints küll niimoodi irvitas. Ise ta ju paigaldas selle snepperhaagi.

Tööle hilinesin vaid mõned minutid. Kohale jõudes ja peaaegu tühja parklat nähes mõistsin kohe, et ka enamus töökaaslastest on ilmselt kodus kuuris luku taga või muul moel plindris.

*Ma olen seda kindlasti varem kirjutanud, aga mulle ei meeldi hilineda. Tõsi, lastega koos juhtub seda alailma, aga see tekitab minus siiski suurt stressi. Üks mu paljudest kiiksudest.

PPP

Ehk perega Pärnus puhkusel.
Just seda me möödunud nädalavahetusel tegimegi. Kuigi perega puhkamise jaoks peaks mingi muu sõna välja mõtlema. Puhkamisest on asi kaugel. Pigem on tegemist pideva pingutusega säilitada tervet mõistust (või seda vähest, mis varasematest perereisidest kärbituna tervest mõistusest alles jäänud on).

Esiteks oli vaja Lottemaal käia, sest me polnud seal varem käinud ja varsti on lapsed nii suured, et ei oska sellest enam midagi arvata. Mis mulje siis jäi? Kallivõitu - oli esimene emotsioon pileteid ostes. Koht ise oli päris tore. Mina küll igale poole ei pääsenud, sest logistasin jäätist sööva titega ringi ja sellist mädivatti* ei saa ju siseruumidesse lasta, muidu oleks pärast kõik atraktsioonid 2-aastase kõrguselt kleepuvad ja määrdunud. Tirtsule oleks muidugi piisanud vaid paarist trepist ja redelist, mida mööda üles-alla turnida. Ja jäätisest loomulikult. Ka Tõruke arvas, et parim osa oli jäätis. Omas reserveerituses ei tahtnud ta organiseeritud tegevustest osa võtta ja eelisas Mpsiga kulli mängida. Täpike seevastu nautis kogu seda aktsiooni täiega. Igal etendusel istus esireas, pükste paraadil lonkis kohe pükste taga, tantsis lava ees koos Lottemaa elanikega ja vabal ajal ajas rebane Juliaga juttu. Need näitlejad meeldisidki mulle kõige enam. No eriti need, kes näisid oma rolle nautivat. 

Lõpuks kui kõik olid väsinud ja näljased hakkasime koju minema, elades üle rongiõnnetuse. Ei, rongijuht ei jäänud tukkuma, aga autole otsasõidu vältimiseks pidurdas nii järsult, et kõik lapsed kukkusid pinkidelt maha. Tõruke sai käele koleda sinika ning Tirts muhu otsaette. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud.

Teise päeva peamine atraktsioon oli veekeskus. Tõsi, mina veetsin suurema osa ajast lastebasseinis üritades kõige pisema nina ikka vee peal hoida. Ta on endiselt suur veesõber, aga täiesti ilma ohutundeta. Või kuidas võtta. Lastebasseinis olid mingid vahtkummist kätised. Tirts pani neid lausa 4 tükki külge. Ilmselt ilu pärast. Muide, seda, et ujumine teeb näljaseks, tõestasid väga hästi need samad kätised, mis olid kõik eranditult hambajälgi täis ja mõnel oli isegi suur tükk välja hammustatud. See veekeskus (mis oli samuti kallis, aga ikkagi poole odavam kui Lottemaa) meeldis lastele isegi rohkem ja nõuti, et sinna tuleb tagasi minna. Ehk kunagi lähemegi.

Õhtul tähistasime tagasihoidlikult (tordi ja šampusega) oma 11. pulmaaastapäeva. Paneb ikka imestama, kuidas aeg lendab. Ilm muide oli 11 aastat tagasi üsna sarnane - hommikul sadas vihma, aga päeva peale tuli päike välja.

Kolmandaks päevaks oli plaanitud matk. Minu jaoks jäi see küll lühikeseks. Peale ca 500 meetri läbimist  otsustas Tõruke teiste peale solvuda ja keeldus edasi minemast. Kuna ma ei saanud oma last ometi üksi metsa ripakile jätta, tuli ka mul rännak lõpetada. Ega see maastik polnudki kergkärule sobilik, nii et keerasime Tirtsu ja Tõrukesega otsa ringi ja lonkisime algusesse tagasi ning lõime ülejäänud matkasellide naasmiseni niisama aega surnuks. Ja algaski kojusõit. Koju jõudsime isegi mõistlikul ajal, aga see puhkus oli nii ära kurnanud, et midagi enam teha ei jaksanud. Lebasin jõuetult diivanil ja aegajalt lükkasin pesumasinasse uue portsu riideid.

 *Sõna muhu murdes, mis tähendabki Tirtsu, ehk sellises vanuses last, kes toiduga mäkerdab, nii et vatt on mädine.

Ebakindel

Küll on raske elu ebastabiilse enesekindluse ja -hinnanguga isikutel. No sellistel minusugustel.  Teed midagi, mis esimese hooga tundub endale äge ja hästi õnnestunud, aga ajapikku hakkab mingi ussike närima ja mõne aja pärast on tunne, et asi ei kõlba mitte kusagile ja mida ma endast üldse arvan, et üritan oma algeliste oskustega midagi ära teha. Eriti hull kui hakkan end veel teistega võrdlema. Teised on loomulikult ilusad, targad ja osavad ning näivad vähemalt kõrvaltvaatajale enesekindlate ja edukatena. Mõne aja pärast aga jällegi mõtlen, et tegelikult ju päris vahva asi. Küsin siis ümber nurga kellegi teise arvamust ja tagasiside on heal juhul leige. Tahaks ju mõelda, et tegu on eestlasliku tagasihoidlikkusega, aga vaikselt hakkab tunduma, et hoopis üritatakse viisakalt mitte halvasti öelda, et säästa mu õrnu tundeid. No ja nii see käib üles ja alla, vastik kõhkluseuss on koguaeg kallal. Ütleks siis keegi, et kuule, lõpeta ära, see lihtsalt ei ole sinu jaoks. Või vastupidi, et väga äge, sul on annet, ära kõhkle! Aga ei ja nii ma kõhklen.

Surnukirstul viisteist meest...

 Inimene ei õpi ka üldse. Eile, hoolimata värsketest kogemustest, läksime taas geopeitust mängima. Lapsed ise tahtsid. Esimest aaret me esimese hooga üles ei leidnudki . Hiljem saime küll väga hea vihje ning plaanisime retke lõpus sealt uuesti läbi minna. Teist aaret otsisime oma 15 minutit. Ja seda puhtalt minu vea tõttu. Ajasin ida ja lääne segamini. Piinlik. Äärmiselt piinlik. Arvestades minu ametikohta ja lõpmatut kiitlemist teemal kui hea kaardilugeja ma olen. Kui veast aru sain leidsime aarde lennult. Kolmas, neljas ja viies aare, olid sisuliselt ära toomise vaev. Ainult iga korraga läks vaevalisemaks, sest kui kolmanda punkti juures tibutas õrna vihma, siis viienda juures tuli juba taevast valget vett ja välgud sähvisid. See oli ka põhjus, miks meil esimene punkt jäi uuesti külastamata. 

Täna oli ilm nii hull, et igasugused aarded on tõenäoliselt juba minema ujunud. Võibolla oleks tulnud seilata piraadilaevaga aardeid otsima. Mida see geopeitus muud on kui väärikas võimalus lapsepõlve leidmata jäänud piraadiaarded lõpuks üles otsida.